Infoühiskonnast hereetiliselt

Anto Veldre

Infoühiskond pole tehnikute, vaid ikka humanitaaride asi. Infoühiskonna vaatevinklist on Eestis kujunenud äärmiselt huvitav, arengu mõttes vastuoluline olukord. Enamik IT-lahendusi (ja sidelahendusi) disainitakse kusagil kaugel maal, kust need jõuavad siia kommertsiaalse kastikaubana. Meil puudub igasugune kontroll nende imeriistade saabumise või mittesaabumise üle – ühel hetkel nad lihtsalt „knokivad meie doori”, omaterminite puudumisel müüakse neid ogarate ingliskeelsete lausete abil ning äraostmisel asuvad need riistad vaikselt muutma meie ühiskonna toimimispõhimõtteid. Hoolimata ilmsest mõjust ühiskonnale (näiteks kas või lastele ja nende maailmatajumise viisile), käsitletakse uudistooteid endiselt mingi pelga IT-asjana ning jäetakse otsustusõigus müügi- ja hooldusinimeste pädevusse. Aeg-ajalt mõni tehnik (sh mina) joriseb rahulolematult, et tuleks kaasata sotsiaalteadlasi, kuigi keegi ei kujuta täpselt ette, mismoodi see saaks toimuda. Sotsiaalteadlased aga istuvad sügaval oma koopas edasi, tegeldes (hm, ega ma nüüd ometi kedagi vihasta?) rahulikult edasi oma paarsada aastat vana ainesega. Miks mulle tundub, et humanitaaride aeg kulgeb sedavõrd aeglaselt, et Interneti jõudmist Eestisse 1992. aastal pole nad tegelikult veel märganudki?! Ilmselt on nad ametis Prantsuse revolutsiooni järelmite konsolideerimisega :) Teisalt on Eestil endal maailmale välja pakkuda unikaalne, üle Interneti töötav elektroonilise identiteedi värk. Ning ma ei mõtle siin pelgalt helesinist jääkaabitsat (mis, erinevalt õnnest pihku täiesti ära mahub), vaid ikka kogu seda hoomamatut taristut ja mõtteviisi. Väärib vist eraldi uurimust, et missuguste otsuste ja kompromisside tulemusena on meie tehnikutel õnnestunud vabadest radikaalidest aretada säärane imeasjake. Praegu igatahes kraabib pool maailma Eesti uksepakku ja tahab seda imelooma osta või omandada ... küsimus nüüd aga selles, et miks ja milleks! Eelkõige nähakse ID-kaardis võlurooska riigivalitsemise kulude allasurumiseks, riigi lamedaks muutmiseks ning – kas mäletate seda hüüatust, et masin altkäemaksu ei võta?! Kuid peaaegu keegi ei taju pakutavas esemes elustiili muutjat või uut tüüpi ühiskonna käivitajat ning pigem keegi ei tunne ideekaardis ära inimkonna kiibistajat. Sest esimest korda inimkonna ajaloos on alamad kenasti arvele võetud, seni õnneks ühiskonna poolt, kel pole sihiliku ahistamise oskust ning huvitaval kombel puudub isegi arvestatav opositsioon Edgar Sõbraliku näol (vihje: „Demolition Man”, 1993). Siinkohal aga kontrollküsimus neile, kes juba arvasidki, et nad said kõigest aru: miks siis ikkagi on vaja ministrihärra nagu kariloom üle serveriruumi ukse lükata iga kord, kui võtmepikkus helesinisel kaardil suureneb?

Mistõttu võib vist öelda küll, et tehnikavidinate mõju ühiskonna arengule on alahinnatud ja alakirjeldatud. Ajalooõpikust saab lugeda, milliseid õnnetusi esines ületurvamise tõttu Jäälahingus või mis juhtus ühiskondlike suhetega Inglismaal pärast kudumismasina paaritamist vesirattaga (ning hiljem aurumasinaga), kuid on oluliselt raskem öelda, kuhu täpselt viib meid välja odav võimalus käigu pealt (loe: mobiilselt) ja pidevhetkeliselt (ingliskeelsele sõnale instant puudub hea eesti vaste) suhelda mahedalt mõnusa mahagonionuga Nigeeriast. Kas toob see suhtlus võrdselt juurde mõlemale või ehk ühendatud anuma printsiibi kohaselt vaid sellele, kes paikneb heaolu alumisel astmel?

Sõnaga, mind kui filosofeerivat tehnikut kutsutakse aeg-ajalt Athenasse ja Jääkeldrisse üritustele, kus agenda käsib arutada infoühiskonna edasist arengut. Mina tahaksin neil üritustel näha psühholooge, sotsiolooge, lingviste, ühiskonnateadlasi, politolooge ja teisi sääraseid asjapulki, kellele saaksin alt üles vaadata ja kelle suilt kuldmune noppida, tegelikkuses aga on kohale kutsutud enamjaolt insenerid, tehnovisionäärid, ametnikud, firmajuhid ning muidu mõnusad tegelased. Mõne uue vidina juures tahaksin mina rõkatada, et näe, see nüüd muudab meie ühiskonna mõnd toimeprintsiipi, selle asemel aga lubatakse mul lahkesti ennustada, et kas vidin saabub meile aastaks 2015 või 2018 ning prognoosida vidina jaoks ehitatud sideliinide arvu …, mis on muidugi kena, kuid sellest ei piisa.

See olekski lühidalt arutluskäik, mille kaudu olen jõudnud äratundmiseni, et tuleviku-uuringud tuleb vabastada tehnokraatide käest ning anda edasiseks imetamiseks humanitaaridele.

Alternatiivina muudele tuleviku-uuringutele on allakirjutanu koostanud infoühiskonna tarbeks omaenda pisikese hereetilise arengukava. Ütlen ausalt ära: kõigile probleemidele pole lahendusi pakkuda. Mõnikord aga saab lahendus nimme absurdselt kirja, et ärgitada inimesi kaasa mõtlema. Olen kokku kogunud murestiku, mis on minu rahutut hinge mingitel hetkedel häirinud ning suur tänu neile, kes viitsivad kaasa mõelda ja ise lahendusi pakkuda.

E-ühiskond

Infoühiskonnaks nimetavad idamaa targad säärast ühiskonda, kus suurema osa oma vabast ajast tegeldakse info loomise, levitamise, tarbimise ja manipuleerimisega (selmet käegakatsutavat saviplönni teha), kusjuures neil tegevustel on nii majanduslik, poliitiline kui ka kultuuriline aspekt (äraseletatult: nii raha nimel, et oma ego „buustida”, kui ka et blogi kaudu arvamust liiderdada). Eriti just tarbimise ja manipuleerimise osas ollakse Eestis äärmiselt tugevad, seetõttu on aeg redelit pidi edasi liikuda e-ühiskonda. E-ühiskond oleks siis säärane formatsioon, milles valitsusele, demokraatiale, õppimisele, ärile ja tervisele on e ette pandud, märkimaks, et kogu vastav tegevusala on digiteeritud ning kaugteel kättesaadavaks tehtud. Eesti oludes peab eraldi toonitama, et e-pangandus on e-äri alamliik, kuna muud tõugu e-ärid (intellektuaalse omandi parseldamine jms) meil veel ei toimi. Ühtlasi iseloomustab e-ühiskonda digitaalne lõhe: ühed inimgrupid oma varandusliku seisundi ja oskuste tõttu ei pääse ligi neile väärtustele, mida teised pruugivad kiiresti ja tõrgeteta. Nii näiteks mina ei loe ajalehtede tasulisi digitaalväljaandeid – ekslikult eeldades, et ligipääs infole peaks olema vaba.

Klassikaline e-ühiskonnateadus ei käsitle konkreetseid tehnoloogiaid, mille läbi õnn meie õuele saabub. Mõne suurema või pisema arvutusagregaadi olemasolu ja sellel side toimimine on ilmselt möödapääsmatu, kuid võõramaised klassikud pole veel kuulnudki kolmandast olulisest komponendist – karja nummerdamise tehnoloogiatest. Nimelt, et riik või miks mitte ka kommertsiaalne teenusepakkuja saaks eesmärgipärast digilõhet rakendada, s.t kooskõlas andmekaitsega näidata igaühele ikka tema enda andmeid, mitte võõraste inimeste omi. Läänemaailma arusaam karjaliikmete tuvastamisest käib umbes sel tasemel, et identiteeti jagab mobiilteenuse pakkuja ning et turvaline viis MoloVihku sisenemiseks on McDonald’si lojaalsuskaardiga. Eestis aga on kirgas selgus saabunud – identiteeti jagab riik ning toimub see PKI (public key infrastructure) -põhiselt. Arusaadavas keeles öeldult: e-identiteete väljastab ja ladustab meie riigis AS Sertifitseerimiskeskus, kuid teeb ta seda riigi ülesandel ja seaduste alusel, nii et mingit sahkermahkrit ei saa toimuda. Täiesti ilmselt on meil läänega digilõhe, sest McDonald’si lojaalsuskaardiga saab inimest heal juhul identifitseerida, ID-kaardi kange krüpto(graafia)ga aga tuvastada … ning seda isegi teiselt mandrilt.

Oleme e-läbiimbunud

E-ühiskonna saabumist võib tervitada soolaleivaga või tema tulekut eitada. Enne araabia kevadet oli eitamine ehk isegi põhiliseks eneseabi vahendiks. E-ühiskonna põhimure on see, et ta saabub meile hiilivalt, ilma hoiatussireenita, ta on teaduslikult kirjeldamata ja normeerimata. Ühel hetkel saame aru, et midagi ongi nüüd teisiti. Kui inglise keeles öeldakse online, siis eesti keeles kõlaks korrektne väljend „traat taga”. Meil on nüüd traat nii taga, et ilma selleta enam elada ei suudagi. Probleemiks on e-ühiskonna saabumise kiirus ja planeerimatus, mistõttu tagajärgede aktsepteerimisel on ühiskond surutud kaitseseisundisse (leim, lapsporr). Samuti on oluline aru saada, et tehnilist arengut pole enam võimalik tagasi pöörata. Masinapurustamisest poleks suuremat abi, sest kastiga tuuakse kohale uued masinad. Võtmeküsimuseks on saada sama laua taha istuma humanitaarid ja tehnokraadid, sest mõlemal on juhtunu kohta olulist öelda.

Peab ausalt ütlema, et Euroopa Ühendus asub eitamise (смута – smuta) faasi kõrgpunktis. Asju üritatakse endiselt reguleerida vanal moel, saamata aru, et see pole lihtsalt enam võimalik. Eesti on industriaalkultuuriga riikidest e-arengu poolest oluliselt ees, mis võib tähendada pikka kaevikusõda ELi võimukandjatega. Ehk nagu ütles meie president T. H. Ilves: „Üks ülimalt tähtis kontseptuaalne osa sellises turvalises süsteemis [- – -] on mõtteviisi muutus – tuleb hinnata ümber oma arusaam privaatsusest ja identiteedist.”1

Privaatsus

E-ühiskonna esimeseks valupunktiks ongi privaatsus. Nimelt, e-ühiskonda ei ole võimalik efektiivselt turvata, kuni jäävad jõusse endised privaatsusnõuded. Tänapäeva Euroopa privaatsusnägemus pärineb ennekõike Teise maailmasõja aegsest valulikust kogemusest, kui helesinise kolmetähelise firma eesrindlikku kartoteegitehnoloogiat pruukides osutus võimalikuks semiite, samasugumõtlejaid ning usumehi kiiresti töödelda ning ühiskonna ees justkui seisvatele probleemidele lõplikke lahendusi otsida. Otse loomulikult olid tegelikud probleemid mujal, kuid teatav kataloogimishirm on Euroopasse jäänud. Kellelegi kusagil tundub, et kui passist rahvus ja sugu välja jätta, siis kuritarvitusi ei esine.

Mitte kedagi ei üllata, et igast telefonikõnest jääb maha kirje andmebaasi. Ometi telefonikelmuste osakaal on meil väike. Internetis seevastu on kelmusi palju, kuid enamiku riikide privaatsusseadused keelavad sidepartneri otspunkti aadressi tuvastada ja logisse maha kirjutada – IP-aadress olevat sama privaatne isikuanne kui hambahari. Tekib hämmastav olukord: käimas on elektrooniline pangarööv, kuid röövli tundemärke ei luba seadus salvestada, olevat mingi privaatsusvärk.

Ühiskonna alaturvamist e-äris on varemgi nähtud, näiteks Austraalia e-panganduse esimese laine ajal kasutati kasutajanime ja parooli. Ei mingeid koodikaarte ega kalkulaatoreid! Aset leidnud kelmuste ja varguste tohutu arv pani aga sealsed inimesed pettuma e-panganduses üldse. Põhjus, miks pätid Eesti pangandust kardavad: klientide autentimisvahendid on korralikud ning seadus ei keela pangal infot analüüsimast. Arvutu hulk kordi on pätid Eesti pankades sohiga vahele jäänud juba enne netipangast väljumist!

Identiteet

E-ühiskonnale eelnenud formatsioonides kohaldati seisusi ja privileege näo järgi, viisil, mis ei nõudnud usalduse automatiseerimist ega identiteedi täpset defineerimist. Vaadati näkku ja oligi selge, kas oled krahv või mats. Nüüd aga on olukord muutunud. Lisaks iseteadvusel põhinevale ja kultuurilisele identiteedile on igal kodanikul kaasas veel ka helesinine jääkaabits ning selles sisaldub talle riigi poolt kingitud identiteet.

Esmane töö on meil tehtud, nüüd tuleb tegelda halltoonidega. Kuidas peaks inimene talitama soovahetusejärgselt või tunnistajakaitsesse sattumisel? Kas ta jääb ilma kõigist oma põhiidentiteediga seotud varadest?

Demokraatia tingimustes peab igaühel olema võimalik arvamust avaldada, seda nii isikustatult kui ka anonüümselt ja pseudonüümselt. Minu unistus on käia Eesti Päevalehe kui riigi kõige pikema tsensuuriajalooga väljaande kommentaariumis vaheldumisi Hundi ja Jänese nimega moraliseerivat jutlust pidamas, kusjuures ma tahaksin mõlemal juhul siseneda omaenda ID-kaardiga. Kuni ma väljendun seaduslikult, ei tohiks justkui olla mingeid tehnilisi takistusi. Multi-dentiteet oleks kasulik kõigile: ajaleht saaks teada, kes ma tegelikult olen (hm, kuni ma seadust ei riku, ei tohi ta seda infot ikkagi kellelegi jagada), ning lehte tuleksid leimijate asemel uued ja huvitavad kirjutajad.

Täna toimub identifitseerimine kommentaariumides väga naljakalt. Näiteks Postimees käsutab: „Postimehe arvamusportaalis saab kommenteerida katseliselt vaid isikupõhise tuvastamise alusel”, kuid tegelikult on see vaid kahvatu katse identifitseerida ning kindlasti pole tuvastus …, katse ise aga kestab kahtlaselt kaua. Rahuldutakse suvalise Google’i või Twitteri kontoga, mille pakikaupa fabritseerimiseks kulub mul ehk 15 minutit. Aga vettpidava identiteediga askeldamist ei lubata. Neile väljaannetele, mis üldse anonüümsust ei luba, tuleks aga minu arvamist mööda suisa soovolinik kallale ässitada.

Identiteedi küsimused on ometi palju laiemad. Nii Vene kurjategijad kui ka endine suursaadik Michael Polt nutavad taga Eesti e-teenuste taset. Michael Polt seisis mitu tundi autoregistris sabas, et autol numbrimärki vahetada2. Me võiksime luua EstEID juurika külge eraldi identiteediharu spetsiaalselt välismaalastele. Eesti e-identiteeti peaks saama lennujaamas kioskist osta ja välismaalasele pole see küll mingi kulu!

Pisut tuleks hoolitseda ka laste eest. Viina juua alla 18aastane ei tohi, mistõttu sellega alustatakse vahetult sünnipäeva õhtul. Arusaadav, et esimesel katsel võib midagi valesti minna. Sama lugu on ka identiteediga: lastel ja noortel peaaegu puuduvad asjalikud aplikatsioonid, millega saaks ID-kaardi kasutamist harjutada enne täisealiseks saamist. Minu meelest tuleks mõne ministeeriumi rahaga teha konkurss, propageerimaks m-ID kasutamist noortele suunatud mobiiliaplikatsioonides (äppides).

Peame mõistma, et ajal, mil Nokia on langenud, on ID-kaart ja seda ümbritsev taristu Eesti rahva Sampo (ja ma ei mõtle siinkohal mitte panka, vaid seda Ilmarise tekitatud maagilist artefakti). Tuleks teadlasi suunata ID-kaardi turvalisust uurima. Ühtlasi peaksid rünnakud ID-kaardi ökosüsteemi kui riiklikult tähtsa asja vastu olema terrorismiga võrdsustatud ning käsitletud esimese astme kuriteona. Siis saaks kurikaelte püügiks ka jälitustegevust kasutada.
 
Jätkub.

1 http://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/8009-2012-09-28-17-13-25/index.html
2 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/endine-suursaadik-eestis-miks-pean-ma-kaks-tundi-auto-numbrimarkide-jaoks-jarjekorras-seisma.d?id=65148538

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming