Inimeste solidaarsus on kadumas

Valle-Sten Maiste

Tuleviku-uurija Erik Terk: maailmavaatelise baasita poliitika viib populismini

Valle-Sten Maiste: Marxi puhul huvitutakse praegu võib-olla tema feti?ismiteooriast, kuid vaevalt et keegi ta tulevikuennustusi enam tõsiselt võtab. Paljud moodsad utoopiad on ajalugu aga tühistanud veelgi kiiremini. Milline on üldse tulevikuvisioonide usaldusväärsus ja mis on nende mõte?

Erik Terk: Ega ajaloos suurt kõlapinda leidnud visioone, võtame kas või Thomas Moruse või Francis Baconi omad, pole kunagi eriti sügavatele uuringutele rajatud. Uurida saab seda, mis on. See, kuidas tulevikus asjad omavahel saavad kokku käia, on ikkagi rangelt võttes spekulatsioon. Marxi ajal oli teaduse maine kõrge ja usuti, et teadus ongi see, mis aitab tulevikku ja valikuid ühemõtteliselt prognoosida. Tänapäeval tajutakse täpsemalt, mida teadus annab ning kustmaalt algavad spekulatsioonid ja ideede võitlus. Samas, spekulatsioonil ja spekulatsioonil võib olla siiski vahe. On võimalik esitada suvalisi arvamusi või improvisatsioone ja on võimalik arutleda teatud eeldusi aluseks võttes, et nende tingimuste puhul on võimalikud ühed või teised variandid või ühed ja teised ohud, mida tuleks arvestada.

Mina ise arvan, et Eesti puhul napib praegu just neid, sealjuures alternatiivseid visioone, mis oleksid tõesti otsapidi kaasaja trendide analüüsiga seotud. Aga ka julgematel ja abstraktsematel spekulatsioonidel ja utoopiatel on oma koht. Kui neid muidugi vägisi, inimeste tahte vastaselt ellu ei hakata viima. Nagu paraku Marxi pärandusega juhtus.

 

Alles räägiti palju 20/80 ühiskonnast ja töö lõpust. Praegu on heaoluühiskondade peamiseks probleemiks tööjõupuudus. Kuidas visioonid nii lühikese aja jooksul pea peale pöörduvad?

Lühiajalise prognoosi mõttes Jeremy Rifkin eksis töö kiiret lõppu ennustades, vähemalt mis puudutab USAd. Pikas perspektiivis võib tal aga isegi õigus olla. Üleilmastumise tingimustes liigub nn lihtne massiline töö heaoluühiskondadest välja. Teatud ulatuses võib seda asendada kohalike teenuste sektor, mida heaoluühiskond jõukuse kasvades vajab, nendele töökohtadele konkureerivad aga väiksema palgataotlusega migrandid. Nii et pikas perspektiivis võib ikkagi juhtuda, et heaoluühiskonna töösituatsioon kujuneb keeruliseks. Väga haritutele (kõrgtehnoloogia) või siis väga andekatele jätkub tööd küll, olgu või nn elamusmajanduses (creative industries, cultural industries), aga keskmise või alla keskmise võimetega inimese sisukohalt võib asi minna väga keeruliseks. Inimene peab ka hakkama märgatavalt vähendama oma palganõudmisi, mida ta aga kindlasti teha ei taha. Või õppima väga kiiresti ümber, milleks ta ei pruugi olla võimeline. Või siis vähemalt loobuma oma harjumuspärasest elu- ja lokaalkultuurikeskkonnast ja liikuma sinna, kus on potentsiaalseid töökohti.

 

Teie ja mitmete teistegi visionääride paatoseks on olnud seismine arenguvahede ja lõhestumise vastu ühiskonna sees ja ühiskondade vahel.

Päris mitmel põhjusel on oluline, et säiliks ühtekuuluvustunne ja inimeste kooslused. Vastupidisel juhul ei ole usaldust, koostöö motivatsiooni, valmisolekut vajadusel ka püksirihma pingutada. See kõik on oluline nii kuritegevuse ärahoidmiseks, majanduse arenguks kui ühiseluks üldse. Kuna kooslused ei toimi enam korralikult, siis selles mõttes ongi läänemaailm praegu kriisis, ühiskonnad on n-ö atomiseerunud. Inimesed ei ole kunagi varem elanud olukorras, kus kooslused oleksid nii kiiresti hajunud ja lagunenud. Inimkond on ju küllaltki aeglaselt evolutsioneerunud ja nüüd tajutakse, et kõik jookseb justnagu laiali. Optimistlikud teoreetikud arvavad, et küll need asjad reguleeruvad ise, aga ma ei näe selliseks optimismiks põhjust. Kindlasti kõik kuidagi reguleerub, aga karta on, et suurte konfliktide tulemusel.

On uuritud, millised inimestevahelised erisused võivad kõige rohkem arengut takistada ja ähvardada ühiskonda õhku lasta. Need kriitilised diferentsid on eri perioodidel erinevad. Kunagi oli selleks maaomandus, arvatakse, et just suuremale võrdsustamisele suunatud maareformid viisid mitmetel Aasia maadel (nt Taiwanil) ühiskonna kiirele progressile. Neid reforme ei tehtud tõenäoliselt mitte suurest tarkusest, vaid selle tõttu, et kommunism oli kohe kaela tulemas ja sellest ohust hoidumiseks tuli eliidil hambad risti suruda ja ennetusaktsioon lihtsalt ära teha. Praegusel perioodil, praeguses ühiskonnas, on selleks vallaks, kus tuleks suurtest diferentsidest hoiduda, ilmselt haridus.

 

Kas arvate, et kogukondade lagunemisprotsessi tuleks kuidagi tagasi hoida või pöörata?

Avatust piiravate lahendite edukusse on küllalt raske uskuda. Samas arvan, et vajalikud on abinõud, mis püüaksid inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust suurendada, kuigi, olen nõus, keskkond muutub nende rakendamiseks üha ebasobivamaks. Mõned mu tuttavad majandusteadlased on arvanud, et ehk peaks Keynesi juurde tagasi pöörduma, kuid minu arvates ei ole see võimalik. Pole enam selliseid nähtusi nagu tugevad ametiühingud ja tööandjate liidud ja rahvusriik, mis kõik kokku moodustas suhteliselt suletud süsteemi. Oli võimalik kokku leppida, mismoodi riigil tuleks toimida, et majandus kasvaks, kuidas osapooled peavad käituma, et majanduse arengule mitte kaikaid kodarasse lükata, ja mismoodi siis majanduskasvu viljad lõpuks jaotuvad.

Paljudes arenenud riikides see kõik toimis, ja küllalt pikalt, ning tagas küllalt kõrge stabiilsuse. Praegune maailm on teistsugune, ka näiteks Iiri nn ühiskondliku leppe alusideoloogia, millest Eestis on viimastel aastatel palju räägitud, ei olnud enam selles vanas mõttes keinsiaanlik ega korporativistlik. Et lepiti kokku mitte majanduskasvu viljade jaotuse osas, vaid majanduse moderniseerimise põhiteede ja nõuete osas juba uuelaadses, rahvusvahelises majanduskeskkonnas, lisaks veel ka selle mehhanismi osas, kuidas osalised saaksid arengu käigus oma soove väljendada ja prioriteete kaitsta. Mitte ainult poliitiliste parteide kaudu, vaid ka n-ö otse. Asi algas küllalt majanduskeskselt, kuna majandus oli uppi lendamas, aga järk-järgult jõuti ka arengutulemuste jaotamise küsimuste juurde, igas järgmises ühiskondlikus leppes oli seda aspekti üha enam. Tuleks minna huvidepõhistelt lahenditelt, huvigruppide vahel tulude jaotuse kokkulepetelt, nn arengupõhiste lahendite juurde. Pikaajaline huvide tasakaal ei ole kiirelt muutuvas maailmas niikuinii võimalik, aga äkki on võimalik kokku leppida selles, kuidas me edasi liigume ja sealjuures oma huve kooskõlastame.

Tavaliselt räägitakse kahest vastandist, milleks on riik ja turg. Praeguseks on aga selgelt hakanud domineerima nägemus, et mäng toimub kolmnurgas: riik, turg ja võrgustikud. Viimased ei ole taandatavad turule. Küsimus on selles, kuidas inimesed püüavad end seostada omavahel ja maailmaga. Seda ei tee ei riik ega turg. Võtame või omaaegse Hansaliidu ? ega turg ei loonud neid toimimismehhanisme ja vastastikust usaldust, mida oli selle võrgustiku käivitamiseks vaja. Teatud kokkukuuluvustunne, suhted ja koostegutsemise võime olid osal linnadel, eriti nende kaupmeeskonnal olemas. Nii sai kaubateed käima panna, uusi linnu luua. Luua selle, mida tagantjärele võime toimivaks turuks nimetada, kui tahame.

 

Turu hukutava mõjuga ähvardatakse meid juba üle kümne aasta. Kas oleme siis juba katastroofi lävel ja Koplist hakatakse kogunema malakatega Tiskre taha?

See on vaid asja üks aspekt. Ohu käegakatsutavam avaldumisviis on aga see, et üks osa rahvast on selles mõttes out, et ei ole midagi peale SL  Õhtulehe lugenud ega ole võimeline mõistma ühiskonnas toimuvat.  Ja ei tahagi enam mõista, leiab, et ei peagi mõistma. Kui selliseid inimesi on palju, ei tule enam ühiskonnas mitte millestki midagi välja.

 

Millised on üldse tänapäevased mehhanismid seismaks vastu arenguvahe suurenemisele ja lõhestumisele? Kuuleme ju sotsiaaldemokraatia taandumisest, leiborismi sildi all hoopis liberaal-konservatiivse poliitika tegemisest jne?

Sotsiaaldemokraatide nõrk koht, seda rahvusvaheliselt, on muidugi see, et ära on kadumas ametiühingubaas. Ei ole enam masselukutseid ja sellega kaasnevat ühtekuuluvustunnet ? ja ei paista, et see enam taastuks. Samas, kui käsitleme sotsiaaldemokraate kui tuluerisuste kontrolli all hoidjaid, siis selles osas on neil tegevust küllalt. Siin vahed ju pigem suurenevad. Kuid kui küsida, kes tänapäeval üldse poliitikat teeb, siis ei saa poliitikute rolli väga üle hinnata. ?Poliitikakangast? koob terve seltskond, peale poliitikute veel ametnikud, huvigrupid, rahvusvahelised mõjutajad jne. Ja teine mure on see, et elektoraat on segaduses, ei saa sellest keerukast protsessist lihtsalt aru. Ja see osa meediast, kes näeb oma missiooni vaid paksude värvide panemises, et niikuinii on kõik vaid üks suur sulitegemine ja idiootsus, teeb oma sellise kriitikaga asja ainult hullemaks.

 

Eestis kostub viimasel ajal sagedasti ka vana jutt maailmavaate-erakondade asendumisest probleemilahendajate või projektiparteidega.

Niinimetatud üheprobleemisurvegrupid on suhteliselt lihtsad luua, ka MTÜdest on neid ju enamik. Aga kas need võiksid saada poliitikas põhitegijateks? Ma ei usu sellesse. See ei ole lahend, see tee viibki paratamatult populismi. Ma ei usu, et olulisi probleeme on võimalik lahendada üksteisest eraldi. Peab olema mingi loogika, mis erinevate probleemide lahendamise omavahel seob. Klassikaliste parteide kaudu toimuv poliitiline regulatsioon toimib küll kehvasti, aga ma ei arva, et need võimalused oleksid ammendunud. Praegu räägitakse palju kolmandast sektorist, aga ma ei rõhutaks siin selliseid üheprobleemi huvigruppe, pigem loodan laiema profiiliga professionaalsete ühingute rolli tõusu. Et tekivad ühiste huvide ja sealjuures küllalt laia silmaringiga inimeste grupid, kes tahavad oma seisukoha maailma asjade kohta välja öelda. Selliste gruppide häält võiks rohkem kuulda olla, olgu tegu majandus- või keskkonnainimeste, inseneride, kunstike või kellega tahes. Aga nad peaksid siis pidama ka teiste osalejatega dialoogi ? ning mitte ülearu agressiivset ja väljapressivat dialoogi.

 

Eestis tundub, et inimesed, kelle huvides võiks olla sotsiaalselt tundlikum poliitika, ei tule valima või hääletavad muudest kriteeriumidest lähtuvalt. Parteid, kes toetavad ühishuve teenivat maksu- ja eelarvepoliitikat, ei saavuta enamust.

Mis puutub üldisesse maksutasemesse, siis siin on mingites huvides laveerimise võimalused palju väiksemad, kui parteid seda reklaamivad. Toimib nn. rahvusvaheline maksukonkurents. Kui maksutasemes ületatakse mingi piir, hakatakse antud tehnoloogilise arengutaseme ja tootluse  juures rahvusvahelises konkurentsis paratamatult kaotama. Samas on olemas alumine piir, mida Euroopa Liidus olles ikka allapoole lasta ei saa või saab seda teha ennast pettes: ütleme, et ei ole maksu, aga tegelikult mõtleme välja näiteks mingid lõivud ja püüame nii raha kokku saada.

Samas tunnistagem, et maksuküsimus on see viimane, mida inimesed suudavad ratsionaalselt arutada. Meil on tasemeni, kus suudetaks tajuda, kuidas on seotud maksutase ja ühiskondliku teenuse kvaliteet ja selleni, mida tähendab ühtede maksude asendamine teistega jne, veel pikk maa minna. Need asjad on inimestele väga segased ja neis küsimustes on võimalik demagoogiaga palju saavutada. Meil siin on mõned välja tulnud lubadustega, et alandame kõigi maksukoormust, kuid küsimust, mille arvel see saavutatakse või millised teenused halvenevad, ei tõstetagi. Mustkunst.

Ma siiski ei arva, et Eesti ühiskonnas nii väga usutakse individualistlikesse väärtustesse ja turujõududesse. Võiks teha küsitluse, kui paljud usaldavad ärimehi, ja ma arvan, et tulemus oleks väga umbusaldav. Ärimees, ettevõtja tikub küll meil olema avalikus arvamuses a priori pätt ja röövel. Nii et küsimus pole mitte selles, mida väga või üleliia usutakse, pigem selles, et mingeid teisi asju ei usaldata. Ei usuta oma institutsioonidesse või ei usaldata oma riiki. Tihti ka mitte iseennast. Inimesed arvavad, et nad ei suuda ühiskondlikke protsesse mõjutada ka sellepärast, et identiteet on hakanud kaduma. Varem oli oluline rahvus ja mudel oli lihtne: vene värgi vastu. Täna ollakse justkui eurooplased ja keegi ei saa päris täpselt aru, mida see tähendab. Või ütleme nii, et varem oli keegi näiteks kolhoosnik ja oli suhteliselt selge, millised on tema huvid linna ?untsantsakate? omadega võrreldes. Täna näiteks käiakse Tallinna lähistelt linnas tööl. Mõne aasta pärast võidakse olla kas linnamees või maamees või hoopis tööta ja pole eriti selge, kellega samastuda.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming