Inimkonna ajalugu on aina rohkem keskkonna ajalugu

Marek Strandberg

Ajalool, ennekõike inimkonna lool, on alati olnud kokkupuude looduse ja keskkonnaga. Muud moodi ei saagi ju olla. Möödanikus on nii mõnedki kultuurid ühel või teisel moel otsa saanud või teisenenud keskkonna ebaõige hindamise tõttu. Toitainete leostumine üleniisutatud muldades on ikalduse ja nälja kaudu olnud märkimisväärsed geograafilised ja demograafilised tegurid. Samal ajal on inim- ja keskkond olnud aastatuhandeid siiski omapärases dünaamilises tasakaalus, mis on hoidnud inimkonna arvukust aeglaselt kosuvates piirides ja vaid paiguti tekitanud loodusesse häireid. Näha on, et see mõõdukus on paika pandud enamjaolt sellega, kui palju on kasutada olnud energiat. Egiptuse püramiidide olemasolu unikaalsus on nauditav ehk selle tõttu, et nende, nagu ka muude iidsete suurvormide rajajail oli kasutada vaid piiratud koguses energiat – orje nimelt. Keskkonnaajaloos tõusis inimene muutja rolli koos masinate tulekuga. Tähelepanekuid selle kohta, et inimkonna kasutada on energiahulgad, millega saab maailma muuta loodusjõududega võrreldavas suurusjärgus, tegi teiste hulgas ka vene õpetlane Vladimir Vernadski (1863–1945). Tema inimese mõistuse ja kasutatava energia sümbioosina kirjeldatud uue geoloogilise ajastu kontseptioon on paljuski keskkonnaajaloo uurimisvaldkonna raamiks. Paljuski võib Vernadski sõnastatud inimvaimust korraldatud Maa geoloogilist ajastut ja keskkonda pidada põhjuseks, miks ajaloouuringutele on keskkonnamõõtme lisamine möödapääsmatu. Sellist inimmõttega küllastatud biosfääri ja kogu ökosüsteemi nimetas Vernadski noosfääriks. Hiljem on kogu inimesest mõjutatud geoloogilist ajastut hakatud nimetama ka psühhosoikumiks, keskkonnaajalugu ongi kui psühhosoikumi ajaloo ja ajalooliste seoste uurimisega tegelev teadusvaldkond – üsna nähtavalt interdistsiplinaarne tegevus.

Keskkonnaajaloo kui ajaloodistsipliini alusepanijaks peetakse aga Ameerika ajaloolast Frederick Jackson Turnerit, kelle teesi võibki sõnastada nii, et Ameerikat ei avastatud, vaid see leiutati oma riigikorralduse ja suhetega esmaavastajate poolt. Kuigi samal moel on toimunud protsessid kõikjal, kuhu inimene on sattunud – vähemalt on see üsna tõenäoline –, on Põhja Ameerika ehk üks kontsentreeritumaid näiteid inimeste poolt intensiivseimalt leiutatud ühiskonnast, kusjuures hästi dokumenteeritult. Nii ei ole ka imestada, et keskkonnaajalugu uurimisvaldkonnana arvatakse olevat alguse saanud just sealt.

Nagu Albert Einsteini tähelepanek selle kohta, et mass ja energia on ühe nähtuse kaks külge, viis tuumapommini, toimisid lähedasel moel ka Vernadski ja Turneri teaduslikud tähelepanekud. Nõukogude Liidus muudeti Vernadski tähelepanek noosfääri olemasolu ja olemuse kohta mitte ainult loosungiks, vaid ka praktikaks, et inimene ei pea looduse armuande ootama, neid tuleb võtta. Ega Turnerigi tähelepanek leiutatud riigi ja ühiskonna kohta ei päädinud muu kui inimeste ulatusliku ülevõimuga looduse üle. Eks see ole kaalumise, mõõtmise, ja võimalik, et ka eetika küsimus, kus inimesed suurema jälje Maasse vajutasid, kas tööstuslikus Nõukogude Liidus või tööstuslikus Ameerikas. Nähtav on aga see, et demokraatlikumas ja sõnavabadusest hoolivas ühiskonnas pääsesid humanistlikud, ökoloogilist vastutust kandvad ideed üsna ruttu sekundeerima elusloodusega seotud tööstushuvidega.

Ajalookäsitlusele keskkonnamõõtme juurdetoomine ei ole kindlasti ainult huvitav teema, vaid sellest võib leida rakendusväärset tänapäeval ja tulevikus.

Praegu kogutakse Euroopa kodanikuinitsiatiivil allkirju (www.endecocide.eu), et lõpetada ökotsiid – keskkonda haavav ja hävitav käitumine. Kuigi keskkonnavastase tegevusega on loodud rikkusi ja kosutatud kultuure, on algatajate soov kriminaliseerida loodusevastased kuriteod üks nõuetest, millele kogutakse toetusallkirju. Teemasse süvenemisel kerkib aga küsimusi. Kas või küsimus sellest, kes on see kogu või kuidas tuletatakse seadustik, mis kehastab loodust ja mõõdab ka kurja määra. See ei ole enam pelk loodusteaduslik, vaid humanitaarne mõõde, mida ilma ajaloolise süvakäsitluseta lahendada ei ole võimalik. Just kriminaliseerimise soov on aspekt, mis muudab inimese ja keskkonna suhtekorralduse keerukamaks, kui see oleks üksnes majandusliku ressursikäsitluse puhul. Tõsi, ka ressursikäsitluslikku ülemaailmset regulatsiooni on püütud juurutada näiteks Kyōto leppe ja süsihappegaasi kvoodimehhanismidega, kuid seegi on õnnestunud vaid kesisel moel.

Keskkonnaajaloo ja ühiskondade leiutamise mehhanismide detailsem tundmine annab ehk vastuse küsimusele, kas eetilise mõõtme kandmine looduse- ja keskkonnaküsimustele on üldse võimalik sellisel moel, et rääkida heast ja kurjast. Loomupäraselt looduses ju head ja halba olemas ei ole. See on inimlik, kultuurist kasvanud mõõdupuu. Loodus toimib omasoodu ja selles olevad süsteemid alates rakkudest ja veel pisematest pudinatest lahendavad arengus ettetulevaid ülesandeid, tekitades neid lahendades üha järgmisi ülesandeid. Evolutsioonile globaal-eetilise mõõtme lisamine on igatahes huvitav inimese liigikeskne egoistlik plaan. Teaduslik käsitlus keskkonnaajaloost annab ehk meile viiteid selle kohta, kas selline intellektuaalne sekkumine evolutsiooniprotsessi toob inimkonnale loodetud tulemusi.