Inimväärikuse mahatallamise kroonika

Seppo Zetterberg, Jyv?yl?likooli ?jaloo korraline professor

 

 

Estonia 1940 – 1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Published by Estonian Foundation for the Investigation of Crimes Against Humanity. Edited by Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle. Tallinn 2006, 1337 lk.

 

Eesti Vabariigi president Lennart Meri nimetas oktoobris 1998 minister Max Jakobsoni juhtima rahvusvahelist inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti komisjoni. Jaanuaris 1999 peetud esimesel koosolekul seadis komisjon oma ülesandeks koostada raport Eesti Vabariigi territooriumil Nõukogude Liidu ja Saksa okupatsiooni ajal toime pandud Eesti kodanike vastu või inimsusevastaste kuritegude kohta.

Eesmärgiks polnud olla kohtumõistja, vaid püüd välja uurida ning võimalikult ühemõtteliselt selgitada, milliseid kuritegusid inimsuse vastu Eestis tehti ning siduda need ajaloolise taustaga. Lähteülesandeks polnud niisiis süüdistuse kokkupanek ega mingi tõekomisjoni asutamine.

Lähtekoht oli teadusliku, kriitilise raporti koostamine, aga ka ilmselgelt moraalne: rahva hinge ravimine ning ka kindaviskamine neile suurriikidele – Saksamaale ja N Liidule / Venemaale, kelle tegevuse tõttu said sündida inimsusevastased kuriteod. Saksamaal on rahvuslikku enesekriitikat natsimineviku pärast tehtud aastakümneid, Venemaal pole aga sama protsess isegi mitte alanud.

 

Ulatuslik ja mitmekülgne analüüs

 

Nüüd on Lennart Mere nimetatud korralduse alusel valminud suure formaadi ja lehekülgede arvuga mitu kilo kaaluv raport. Kohe alguses tuleb öelda, et lõpptulemus võtab lausa tummaks oma sügava ja mitmekülgse analüüsi ning täpse dokumentaalsuse tõttu, millega teema lugejale serveeritakse.

Tekst rajaneb Eesti, Läti, Venemaa, Saksamaa, Rootsi, Soome Suurbritannia ja USA arhiividel, mälestustel, trükidokumentidel ja teaduslikul kirjandusel. Allikaviited on täpsed ning tervet raportit pärgab hoolikas toimetajatöö, mis on haruldane tänapäeval, mil raporteid avaldatakse pahatihti A4 formaadis paljundustena.

Toimetajad on teinud kõik, mis nende võimuses, raporti tarbeväärtuste tõstmiseks ning lugeja töö hõlbustamiseks. Nii on teoses näiteks 60 lehekülge ehk mitmesaja inimese lühielulugu, alustades Dmitri Abakumovist ja lõpetades Andrei Ždanoviga. Teemasse sisseelamist hõlbustab ka detailne, ligi 50-leheküljeline kronoloogia, rääkimata siis üksikasjalikust arhiivi- ja kirjandusloetelust, nime- ja koharegistrist ning kaartidest. Eriti põnev on raporti mitmekülgne, mitmest arhiivist kogutud pildimaterjal (Aivar Niglas). Paljud pildid on varem avaldamata.

Kuid täpsel dokumenteerimisel ja jahedalt kriitilisel esitusviisil on ka teine eesmärk: raportis esitatud andmeid ei saa liiga lihtsalt ümber lükata. Loomulikult võib aja jooksul ja uurimistöö edenedes koguneda veel uut teavet, kuid igal juhul moodustab “Estonia 1940 – 1945” vundamendi, mida edaspidine ajalookirjutus ei saa kõrvale lükata.

 

Mis on inimsusevastased kuriteod?

 

Kuna raporti eesmärgiks on välja selgitada Eestis toime pandud inimsusevastased kuriteod, siis on hakatuseks vaja olnud määratleda, millised kuriteod sellisteks liigituvad. Komisjon on valinud definitsiooniks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17. VII 1998 heaks kiidetud Rooma statuudi 7. artikli, kus kuriteod inimsuse vastu on detailselt defineeritud.

Statuudi järgi tähendab inimsusevastane kuritegu “ühte järgmistest tegudest, mis on teadlikult toime pandud osana massilisest või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu”. Seejärel loetletakse kuritegusid, näiteks mõrv, hävitamine, orjastamine, elanike väljasaatmine või sunniviisiline ümberasustamine, piinamine, vägistamine ja palju muid.

Teos on kokku pandud nii, et lõviosa hõlmavad eesti ajaloolaste kirjutatud uurimusartiklid, mida komisjon on oma koosolekutel arutanud ning mille põhjalt loonud sünteesi ehk võtnud oma seisukoha. Komisjoni arvamus on paigutatud teose algusesse (lk VII – XXIII).

Komisjoni seisukoha järgi “vastutus Eesti Vabariigi annekteerimise ja Nõukogude Liitu inkorporeerimise eest lasub peamiselt Stalinil ja ÜK(b)P juhtkonnal ning eelkõige selle poliitbürool, mis langetas või kinnitas kõik olulisemad otsused Eesti Vabariigi okupeerimisel.” Ja veel: “…vastutus Eesti annekteerimisele kaasaaitamise eest lasub ka nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes koos Nõukogude ametnikega valmistasid ette ja viisid ellu võimu ülevõtmise ning aitasid rakendada tegelikke meetmeid Eesti annekteerimiseks.”

Samal viisil on komisjon oma analüüsis kaalunud üksikasjalikult inimsusevastaste kuritegude vastutuse küsimusi Saksa okupatsiooni ajal 1941 – 1944.

 

Eesti ajaloolaste jõudemonstratsioon

 

“Estonia 1940 – 1945” on seega ülimal määral eesti ajaloolaste jõudemonstratsioon. Tänavu valminud köide hõlmab aastad 1940 – 1945, sellele järgnenud aega käsitlev uurimistöö peab valmis saama aastal 2008.

Raportit võib lugeda kaheti. Sellesse võib süveneda kui ajaloolisse uurimusse või lugeda kui Eesti saatuse lugu Teises maailmasõjas. Kuid seda võib ka võtta – ja see võibki olla teose algne peaeesmärk – kui kroonikat inimväärikuse mahatallamisest väikeses, rünnaku ja okupatsiooni sihtmärgiks saanud riigis.

Kuid loe mil viisil tahad, loetu sulandub sünteesiks, ka raportist kasvab välja tegelikkuses juhtunu mõõdutundeline esitus. Just seda on saksa ajaloolase Leopold von Ranke kuulus maksiim “wie es eigentlich gewesen” meile, ajaloolastele õpetanud.

 

Nõukogude okupatsioon 1940-1941

 

On võimatu analüüsida kõiki raporti üksikasju, küllap piisab tõdemusest, et raport pakub üksikasjaliku, ulatuslikule allikmaterjalile ja kriitilisele analüüsile rajatud pildi Nõukogude okupatsioonist Eestis 1940-1941 ja Saksa okupatsioonist 1941 – 1944. Need kaks moodustavad teose põhiosa, mis on omakorda jagatud mitmeks eripeatükiks.

Eesti liitmist N Liiduga 1940. aastal ja selle tausta käsitletakse põhjalikult, ehkki neist asjust on juba saanud lugeda uurimistöö uusimaid tulemusi nagu näiteks Magnus Ilmjärve “Hääletu alistumine” (2004) ja sarja “Sõja ja rahu vahel” esimesest köitest “Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani” (2004).

Johannes Varese valitsust, mille kohta raportis kasutatakse hoolikalt vormi “nukuvalitsus” – mida see ka olemuselt oli, ehkki mitte ametliku nimena –, tutvustatakse nii loomise kui liikmete osas ning eriti täpselt valgustatakse 1940. aasta suve riigivolikogu valimisi ning nende profiili. Detailsuse süvendamiseks on mõnel peatükil lisad, ja näiteks riigivolikogu peatüki teine lisa loendab nende kandidaatide, keda Eesti Töötava Rahva Liit ei olnud üles seadnud, nimed ja saatuse.

Raport sisaldab terve hulga selliseid nimekirju, mis kogu oma jubeduses on lugejale suureks abiks. Näiteks koosneb üks nimekiri Varese valitsuse kõrvaldatud Eesti Vabariigi kõrgematest ametnikest, teise on kogutud teave Eesti kindralite ja valitsuskabinettide liikmete (1918 – 1940) saatuse kohta.

Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist muu hulgas Eesti majanduselu, kohaliku võimu, ajakirjanduse ja ülikoolide sovetiseerimine. Raporti olemuse seisukohalt on oluline Toomas Hiio artikkel Eesti Vabariigi õiguslikust kestvusest N Liidu okupatsiooni järel ning välisriikide suhtumisest sellesse.

Hiio jagab riigid nelja rühma. Esimesse kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Vatikan ja Iirimaa, kes ei tunnustanud okupatsiooni ei de jure ega de facto. Suur hulk riike ei tunnustanud okupatsiooni de jure, kuid siiski de facto (Taani, Saksamaa LV, Prantsusmaa, Suurbritannia…), samas kui Rootsi oli esimesi de jure tunnustajaid. Soomes on kinnistunud seisukoht, et de jure tunnustamist ei toimunud, kuid Soome käsitles Eestit siiski de facto N Liidu osana. Selles raportis liigitatakse Soome siiski nende riikide hulka, kes ei väljendanud oma seisukohta üldse mingil moel.

Kõige kaalukamad inimõiguste rikkumised olid hukkamised ja pagendamised. Käsitledes 1940.-1941. aasta arreteerimisi ja kohtuprotsesse, jõuavad Meelis Maripuu ja Argo Kuusik järeldusele, et 1940. aastal vangistas NKVD umbes 1000 Eesti kodanikku ja 1941. aastal umbes 6000. Enamik neist mõisteti süüdi ja saadeti N Liidu vangilaagritesse (kus suurem osa neist suri) või hukati Eestis või N Liidus. Aastal 1940 vangistatutest hukati umbes 250 ja umbes 500 suri vangistuses. Aastal 1941 vangistatutest hukati umbes 1600 ja ligi 4000 hukkus vangistuses. Saksamaa ja N Liidu vahel sõja puhkemise järel juunist oktoobrini 1941 hukati ilma kohtuta 2199 isikut. 1941. aasta 14. juunil küüditatud eestlaste koguhulka hindavad uurijad umbes 10 000 inimese peale.

 

Eestlased ja juutide hävitamine

 

Raporti teine põhiosa käsitleb Saksa okupatsiooni Eestis aastatel 1941 – 1944. Indrek Paavle loob põneva tervikpildi Eesti omavalitsusest ja selle ülesehitusest Saksa okupatsioonivõimu alluvuses, samuti selle teenistusse värvatud eestlastest. Omavalitsuse eesotsas (Erster Landesdirektor) oli Hjalmar Mäe ja tema alluvuses tegutsesid eri valdkondade direktoraadid.

Eesti omavalitsuse kõrval käsitleb raporti see osa Saksa ja ka eestlaste politseiorganite, eriti ülevaatlikult julgeolekupolitsei tegevust. Üksikasjalikult käsitletakse eesti juutide saatust, tšehhi ja saksa juutide hävitamist Eestis 1942.-1943. aastal ning Eestis paiknenud vangi- ja koonduslaagreid.

Eesti sõjaväeliste üksuste ja politseipataljonide osa kohta juutide hävitamisel väljaspool Eesti piire tõdeb komisjon: “…Eesti leegion ja mõned eesti politseipataljonid osalesid aktiivselt juutide vastu suunatud haarangute korraldamisel ja juutide mahalaskmisel vähemalt ühes Valgevene linnas –, valvekohustuste täitmisel vähemalt neljas Poola linnas – ning mõnedes Eestis ja muudes riikides asuvates laagrites, samuti aitasid nad kaasa teadmata arvu tsiviilelanike küüditamisele Valgevenest ja Poolast Saksamaale.”

 

Kaalukas rahvusvaheline sõnavõtt

 

Olen saanud esile tõsta ainult üksikuid seiku ulatuslikust raportist. Rahvusvaheline inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti komisjon ja raporti eestlastest toimetajad ning autorid on võtnud ette suure ülesande ja sellega hästi hakkama saanud. Nad on järginud ajaloo uurimise kuldreeglit sine ira et studio, vihata ja erapooletult sel määral, nagu seda suurriikide inimsusevastaste tegude puhul on üldse mõistlik eeldada. Oluline on, et eestlaste enda osalus juhtunus saab samuti kriitilise käsitelu osaliseks. Lõpptulemuseks on Eesti saatuseaastate sügav ajalooline analüüs ja vältimatu abivahend tulevastele ajaloolastele.

On selge, et raport pole just igal pool saanud vaimustatud vastuvõtu osaliseks: ajaloolise uurimuse ülesanne ei olegi pakkuda ainult meeldivaid asju. Arvata võib, et proteste tuleb nii omal ajal inimõiguste rikkumisi toime saatnud eestlaste ja nende omaste kui ka mõttekaaslaste poolt eeskätt Venemaal.

Raport “Estonia 1940–1945” on väikerahva kaalukas rahvusvaheline sõnavõtt, mis esitab väljakutse okupantriikide ja ka muu maailma südametunnistusele. Just seetõttu on olnud vältimatu raporti avaldamine inglise keeles, kuid selle lühema versiooni võiks teha kättesaadavaks ka eesti keeles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming