Innovatsiooni tume külg

ALLAN AKSIIM

Tehnoloogia ei päästa maailma. Iga tehnoloogiline lahendus tekitab uusi probleeme, mis taas lahendamist vajavad, ja nõnda lõputult. Tehnika arengust tingitud tagajärjed on paratamatud ja tihti ka ennustamatud. Just niisugusena näevad teaduse ja tehnoloogia arengu mõju planeedile Maa Michael ja Joyce Huesemann raamatus „Tehnoloogilised lahendused: miks tehnoloogia ei päästa meid ega keskkonda“.*

Teaduslikul meetodil muudetakse keeruline maailm valikulise analüüsi abil hoomatavaks – objektid eraldatakse taustsüsteemist. See lihtne käsitus on teinud teadusliku meetodi rakendamise üldse võimalikuks, ent on samal ajal ka süüdi paljude majandus-, keskkonna- jm probleemide tekkes. Uusi tehnoloogiaid hinnatakse ainult nende otseste viibimatute hüvede järgi, samal ajal kui pika­ajalised tagajärjed keskkonnale ja ühiskonnale on kas teadmata või neid eiratakse.

Nii olid autode kasutuselevõtmise ajal selle pikaajalised mõjud suuresti teadmata, sh kulutused teeehitusele ja -hooldusele, parkimisele, valvele jne. Peatselt lisandusid ummikutega kaasnevad mured, meditsiinilised ja muud avariidega seotud kulud, pinnase, õhu ja vee saastumine ning vajadus sõjaliselt kaitsta ligipääsu naftavarudele. Teisisõnu, ühe tehnoloogia kasutuselevõtuga loodi terve hulk kulutusi, mille eest ei maksnud mitte esimene uue tehnoloogia kasutusele võtnud põlvkond, vaid suuresti sellele järgnevad.

 

Tekib küsimus, millised kulud ja probleemid jäävad tulevastele põlvkondadele inimkonna praeguse tegevuse tagajärjel. Osalt on need teada (kliimamuutus, liikide hulgaline väljasuremine, lagunematute saasteainete lisandumine looduskeskkonda jms), kuid paljugi on tõenäoliselt teadmata. Peaaegu 85% energiast, mille abil toimib praegu tööstus ja muu majanduslik tegevus, pärineb kas fossiilkütustest või tuumaenergiast. Seda tasub hoida mõttes, kui võrrelda kaht järgnevat fakti: eeltööstuslikus ühiskonnas suudeti muuta iga inimese või töölooma investeeritud kalor 5–50 toidukaloriks. Tööstuslikus ühiskonnas aga kulub 5–10 fossiilkütuse kalorit, et saada üks toidukalor.

Keskkonnaökonoomikas on tuntud paradoks, et mida efektiivsemalt saab tehnoloogia abil energiaallikat või ressurssi kasutada, seda enam seda tarbitakse, vahel isegi ületades algset tarbimistaset. Nähtust kirjeldas juba XIX sajandil Briti majandusteadlane William Stanley Jevons. Otsesele tagasilöögile (rohkem tarbitakse ressursiga seotud hüvesid ja teenuseid) lisandub uue tehnoloogia juurutamise puhul veel muude hüvede ja teenuste suurem tarbimine, kuna tarbijale jääb rohkem raha kätte. Lisaks teisenevad tarbijate harjumused. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel paranes automootorite keskmine kütusesäästlikkus vahemikus 1974–1998 20% võrra, aga kütust tarbiti 40% varasemast rohkem valdavalt seetõttu, et sõidukilomeetrite arv kasvas samal perioodil 75%.

1996. aastal arvutas Ralph Estes, et kõik USA ettevõtete toodetud kompenseerimata ühiskondlikud kulud (jättes välja otsesed subsiidiumid ja maksukärped) on ligikaudu 2,6 triljonit (1994. a dollarites) igal aastal. Võrdluseks, et ettevõtete kasumid olid 1994. aastal viis korda väiksemad – 530 miljardit. USA SKT oli tollal 6,9 triljonit, seega arvutatud kulud olid 34% kogu USA tollasest SKTst. Enamik kuluarvutustest olid seejuures mõõdetavad, nt töötajate vigastused, maa, vee ja õhu reostus ja taastumatute ressursside kadu. Ettevõtjate ja nende eestkõnelejate jutt efektiivsusest ja avalike hüvede loomisest ei tundu pärast selliseid arvutusi enam nii tõetruu.

Arenenud majandusega riikides kulub hinnanguliselt pool leibkondade eelarvest tarbimiseesmärgil kulutustele, mille kaudu soovitakse pidada järge ühiskonna moetrendidega või näidata oma staatust. Peab ka märkima, et valdavalt ei tee selline tarbimine inimesi õnnelikumaks, kui nad enne olid. Kui alusvajadused on täidetud, püsib enamiku õnnetunne enam-vähem samasugune. On kõnekas, et Forbesi rikaste edetabeli tipus olijate eluga rahulolu on pea identne maasai klanni liikmetega, kuigi nad elavad kuivatatud sõnnikust tehtud onnides ning neil puudub elekter ja voolav vesi.

Materialistlikus lääne tarbimisühiskonnas on usk lunastust pakkuvasse tehnoloogilisse innovatsiooni pimestanud meid sellesama innovatsiooniga kaasnevate ootamatute ja tihti negatiivsete tagajärgedega. Inimühiskonnas hakatakse probleeme lahendama alles siis, kui need on juba kohal ja nendega tegelemine vältimatu. Loomulikult on see ohtlik mäng, sest tulemiks võib olla nii oma kombeid parandanud ja keskkonnaga rohkem arvestav tsivilisatsioon kui ka uus pime ajastu. Kui järgmise tsivilisatsiooni ehitamiseks pole enam kergesti kättesaadavaid fossiilkütuseid, mille najal praegusele tasemele tõusta, ei ole tegu pelgalt keskkonna- ja majandusprobleemiga, vaid sel on selge mõju ka ühiskonnakorraldusele ja tõuseb küsimus, kas vabadus ja avatus jätkuvad.

* Michael Huesemann, Joyce Huesemann, Techno-Fix: Why Technology Won’t Save Us Or the Environment. New Society Publishers, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming