Institutsioon ja tema hind

Kaarel Tarand

  Läinud detsembris saavutatud eelarvekompromiss võttis jaanuaris liidu eesistujamaaks saanud Austrialt Euroopa poliitilises debatis hea teema ära. Tähelepanu puudumise pärast Austria küll muretsema ei pea, sest neil on Mozarti juubel, külmas sõjas taassündinud riigi 50. sünnipäev ja palju muud. Siiski kinkis Euroopa parlament neile oma möödunud nädala resolutsiooniga tagasi võimaluse olla suur, see tähendab kompromissimeister, ka ELi järgmiste aastate finantsperspektiivi küsimuses.

Mandaadiomanikud parlamendist andsid teada, et liikmesriikide kokkulepe, millega on, tõsi, pika hambaga, nõustunud ka Euroopa komisjon, rahvaesindajaid ei rahulda. Antagu aga raha juurde. Selge see, et põhjenduseks tuuakse laialt tuntud poliitilised märksõnad nagu Euroopa konkurentsivõime, Lissaboni strateegia, ühine julgeolekupoliitika, innovatsioon ja kohesioon. Ei midagi inimlikku, sest inimlikust ei ole sünnis rääkida.

Inimlik on kõik see, mis puudutab Euroopa (või eelarvete menetlemisel mis tahes riigi või organisatsiooni) institutsioonide omakulusid ehk tegutsemisvõimet. Viimane on seda suurem, mida rahulolevamad on töötajad. Ja kuigi raha pole ainus rahulolu mõõt, oleks juhtidest vastutustundetu jätta oma asutuste eelarve täiesti unarule. Kui eelarve eelnõus otsustatakse kogutulu tegevuse käigus vähendada (nagu juhtus detsembris saavutatud kompromissi raames), siis peab ka kulutamissoove, sealhulgas iseenda ülalpidamiskulusid, vähemaks lõikama. Ma ei väida sugugi, et europarlament ja tema liikmed oleksid praegu üle kullatud. Aga nad on järgmise perioodi eelarvega juba aastakese tegelenud ning harjutanud end mõttes suuremate summadega kui need, mida liikmesriigid nüüd jaotamiseks pakuvad. Ja eks see teeb tigedaks.

Mitmed vaatlejad on juba osutanud, et praeguses vaidluses on vahetusväärtusteks võim ja raha. Kogenumad liikmesmaad räägivad tulu suurendamisest ainult selleks, et hiljem sellest nõudest mõne uue otsustusõiguse vastu loobuda. Need, kel käsil alles esimene eelarveraund, aga väidetavasti loodavad ka tegelikult raha juurde saada, et siis seda oma päritoluriigi kasuks suunata ja mitte ka iseennast unustada. Naiivsus.

Lõpuks on see kõik sama vaidlus, mis igas riigis valitsuse ja parlamendi vahel käib. Selle vahega, nagu Sirbis varemgi osutatud, et Euroopa ühisstruktuure või üksikametnikke ülal pidada on kümneid kordi odavam kui oma riigi asutusi ja juhte. Terve Euroopa parlamendi ülalpidamine läheb ELi igale elanikule aastas maksma keskmiselt 40 krooni, iga saadiku kohta teeb see elanikult ainult viis senti aastas.

Eesti riigikogu maksab tänavu Eesti elanikele kokku 180 miljonit krooni (kui jätta kõrvale eripensionärid), mis teeb ligi 140 krooni elaniku kohta aastas, tegelikele maksumaksjatele aga keskmiselt 290 krooni aastas. Seega maksab iga saadik elanikule 1,4 krooni aastas ehk europarlamendi saadikust 28 korda rohkem. Ent nõudmised on meil ju mõlemale seltskonnale sama suured! Ja kuigi võime selle arvutuse taustal lõpmatuseni targutada tööülesannete erinevusest ja töötulemuste kaalust, ei vii see põhja alt väitelt, et ühiselt on odavam.

Sedasama on võimalik väita ka kodumaiseid põhiseaduslikke institutsioone kõrvutades. Riigikogu ülalpidamine maksab meile ainult 3,6 korda rohkem kui presidendi oma. Aga selle raha eest saame ka 101 saadikut, mitte üheainsa. President kui sümbol maksab igale elanikule tänavu 38 krooni (sealhulgas 3 krooni eest ostame presidendile toredat väikest mänguasja nimega “Ühiskondlik lepe”), kahe vanema ja kahe lapsega perele seega ca 150 krooni. Tänavu on see perepilet end juba esimese kuuga ära tasunud: teatrit, kuigi üpris maitselagedat, on saadud kogu raha eest. Võib arvata, et Eestis leidub neid, kes presidendi sümboolset väärtust kõrgemaltki hindavad, kuid ka neid, kes igale oma kroonile parema rakenduse leiaksid, kui ainult võimalus antaks.

Millest järeldub, et kui üldse presidendi (nii isiku kui ka institutsiooni) tulevik avalikult kõne all on, tuleks uuesti läbi arutada ka selle otstarbekus. Mudeleid on maailmas palju, igaühel oma head ja vead. Eesti põhiseadust kirjutades nähti presidendis olulist võimu tasakaalustajat. 1992. aastast ei ole aga Eestis teada ühtki juhtumit, kus president oleks Eesti riigi ja rahva tülitsevate erakondade, parlamendi ja valitsuse käest oma sekkumisega “ära päästnud”. Tasakaal püsib hästi paigas ka ilma presidendi abita. Täitmist vajavad ülesanded on aga igati jõukohased ka riigikogu esimehele (kes tuleks presidendiameti kaotamisel küll mitte üheks, vaid neljaks aastaks valida). Selge, et riigikogu sügiseks siin osutatud viisil põhiseadust ei muuda. Seega tekivad meil vääramatu jõuga ka kandidaadid presidendi ametikohale. Oleks sümpaatne, kui igaüks neist juba enne valimistoiminguid tõotaks töötada selle nimel, et jääda viimaseks Eesti presidentide lühikeses reas. Kui mitte muu, siis kas või kulude kokkuhoiu pärast.