Institutsioonid

Evi Arujärv

Viimasel ajal on kirurud institutsionaalsust ja institutsioone. Eriti kahjulik olevat see kultuurivallas, kuulda on, et mujalgi. Milles küsimus? Institutsioon mingi inimsuhtlemiseks  tarvilik reeglistik, tundub et süütu asi. Täpsemalt on institutsioon ühiskonda pikka aega mõjutav autoriteetne vaimne struktuur, mis hõlmab käitumisnorme ja väärtusi ning omab tõhusat materiaalset baasi ja organisatsiooni. Niisiis: väärtused, inimesed, (levi)ruum ja raha.

Eestis on paljud vanad, inimese elumaailmaga otseselt seotud  institutsioonid kriisis (meditsiin, haridus; rahvusriik). Kriis on üleilmne. Samas on globaalsete superinstitutsioonide/organisatsioonide surve inimestele ja riikidele üha suurem. On selliseid, milles suur raha levitab marginaalseid väärtusi. On institutsioone, mille väärtusgeneraatori roll on tühiseks saanud (ÜRO). On võimukaid ja rahakaid superinstitutsioone, mille sõnumi võimendamiseks leidub kõikjal kohalikke ruuporeid. Tänu neile on näiteks eurooplus meil Ideaalse Eurooplase udukujus kehastunud. Viimati hurjutas inimesi Tema nimel Marju Lauristin (EPL 25.09). Ometi on eurooplaste hingekirjas nii meediast tuntud Portugali kitsekarjus, kes 50 kitse ja 2600 euro eest naist osta tahtis, värvi vahetanud kommunist, kes täna eurooplust õpetab, vahendaja, kes kitsekarjusele tünga tegi ja kaupa kohale ei toonud, soliidne saksa härra, kes legaalselt idaeuroopa prostituute tarbib ja paljud teised toredad inimesed. Kui Ideaalne Eurooplane koduvabariigis ringi kõnniks, siis ilmselt tunneks euroopluse õpetaja temas ära ullikese või poliitprovokaatori.

Institutsionaalsete kriiside puhul on ilmnenud, et kõige kulukamad, tülikamad või müüdi ilu rikkujad ongi alati elusad inimesed ja väärtused. Asja aitab parandada puhastusprotsess, umbes nagu klistiirloputus, mis liigsed persoonid ja väärtused välja uhub. Järele jäävad ruum(id) ja mõnikord ka raha. Ilus näide ripub netilehel: esimeses ruumis ?võite luua endale sobiva atmosfääri?, teises on tore ?tantsu keerutada?, kolmandas aga on ?meeldiv sünnipäeva pidada?. Ei ole kinnisvarafirma ruumide üürimise teenus. On hoopis Vanalinnastuudio kodulehekülg ja saalide otstarbe kirjeldus, mis peegeldab ?institutsionaalse? (riigi)teatri ideaalset seisundit pärast inimeste, väärtuste ja raha elimineerimist.

Aga mis siin ühest (loodetavasti ajutiselt) metafoorses olukorras teatrimajast. Kogu Eesti riik on liigseid inimesi ja väärtusi täis. Seetõttu on parteid ja valitsused juba pikemat aega tegelnud kodanike lahtiriigistamisega. Lahtiriigistatud kodanik paneb paela kaela, läheb poe taha viina jooma või välismaale tööle ? ei ole tüliks. Väärtustest on raskem lahti saada. Eriti raske on vabaneda riigi kui institutsiooniga seotud väärtustest ja autoriteedist. Poliitikud nii vasakult kui ka paremalt neavad väsimatult eestlaste riiki, veavad asja näitlikustamiseks seanahka ja ?likerdavad ühisrahaga, eputavad või laiavad, aga tolku pole ? mass nõuab ikka puuslikku, mida kummardada ja austada. Pakud suures hädas väljamaist ? ikka nõuavad oma, kohalikku.

Inimesed ei saa aru, et tegelikult ei vaju just seest tühjad asjad iial põhja. Institutsioon, mida ei koorma inimesed ja väärtused, liigub nagu laevuke üle tormise vee. Tühja kesta  saab täita uute inimeste ja uute, hetkel konverteeritavate väärtustega. Kaotsi läinud autoriteeti aga saab osta või kehtestada. Selle tagab suhtekorraldaja.

Eesti riigi kui institutsiooni lõppeesmärk paistab olevat ideaalne tühi ruum, midagi hiigelsuure tühja küüni taolist, millest kogu ilma luhvtid takistamatult läbi lõõtsuvad. See nõuab parteidelt ja valitsustelt veel suurt ponnistamist. Aga ideaali nimel tasub pingutada. Lõpuks veel institutsionaalsest kultuurist. Paljudele on see pinnuks silmas, levitades teatud kindlaid väärtusi. Demokraatia tingimustes teadagi leidub alati teisi ehk alternatiivseid väärtusi. Loomulikult tahavad needki autoriteeti ja leviruumi. Selleks on vajalik ühiste väärtuste nimel koordineeritult töötav inimkooslus ja materiaalne baas ? institutsionaliseerumine? Institutsioonid jäävad. Ja üldse: mida enam demokraatiat, seda enam institutsioone. Põhiküsimus on, mille nimel (väärtused, inimesed, raha, võim?) too masinavärk igal erijuhul töötab. Edasi ? kuidas see tööle panne ladusalt ja kokkuhoidlikult, kuid nii, et põhieesmärk kaotsi ei lähe.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming