Intellektuaalse allergia ilmingud

Enn Kasak

Üksteise mõistmine on raskendatud tihti just selliste väljendite puhul, millest igaüks arvab aru saavat. Koormatud mõistete, nt „armastus”, „müüt”, „teadus” ja „religioon” intersubjektiivselt lai tähendusväli ei mahu tervikuna ühe isiku arusaama piiresse. Kõnealused väljendid võivad olla subjekti jaoks olulise tähendusega ning subjektil võib olla veendumus, et ta mõistab neid väljendeid (ainu)õigesti, vähemalt  üldjoontes. Paraku võib keelemängudes ette tulla olukordi, kus subjekt tajub oma veendumuste paikapidamatust. Oma küündimatuse tunnetamine näiliselt lihtsas kontekstis tekitab mõnikord ägedaid emotsionaalseid ja intellektuaalsed tõrjereaktsioone, mida võiks nimetada intellektuaalseks allergiaks. Keele argikasutuses põhjustab see palju põnevaid probleeme ning see on suurvesi kirjanduse ning kunsti veskitele.   

      

Keele tavakasutuse seisukohalt polegi sageli oluline, kas teadmine on tekstuaalne või kontekstuaalne, teadvustatud või mitte. Ent keele eksperdikasutuses, nagu filosoofias või teaduses, on tekstuaalsed teadmised erilise  tähendusega. Teaduses on need alati allutatavad verifitseerimisprotseduuridele. Samal ajal jäävad aga teadvustamata kontekstuaalsed teadmised kriitikavabaks, sest „asjad lihtsalt ongi nii”. Tekib paradoksaalne olukord: kui teadlane ei teadvusta, mida ta teab, siis teab ta seda kindlamini kui teadvustatud teadmist. Teadvustamata teadmiste teadvustamine ja kriitikale allutamine on omane pigem filosoofidele kui teadlastele ning võiks olla üheks eristavaks  jooneks filosoofi ja teadlase vahel. Üks teemasid, mille kiretu käsitlemine näib olevat raskendatud, on küsimus teaduses esinevatest religioossetest uskumustest ja praktikatest. Teadlaste puhul näib olevat pigem tavapärane, et nad oma religioosset tüüpi uskumusi kas ei teadvusta või ei oska neid oluliseks pidada, samal ajal kui mõnede uurijate arvates peab religioosset tagapõhja arvestama iga teadusteooria puhul.1 Väljendi „religioossus  teaduses” kasutamine kutsub teadlaskonnas ja teadusfilosoofide hulgas esile kriitilisi ja allergilisi reaktsioone. Esitatud kriitikatest on ratsionaalne osa käsiteldav teatavas loogilises järjekorras, kus iga järgnev kriitika punkt muutub arutluse objektiks alles pärast eelmises punktis esitatud kriitikale vastamist. Religiooni ja religioossuse küsimuse käsitlemine teaduse kontekstis tekitab vähemalt kuut laadi probleeme: defineerimine, tähendusväli, olemasolu, olulisus,  otstarve ja metoodika. 

Defineerimise probleem   

Vältimaks arutlusi teaduse olemuse üle, võiks seda määratleda institutsionaalselt: teadus on tegevuste hulk, mille rahastamist Euroopa Liidus ja teistes arenenud riikides nimetatakse ametlikult teaduse rahastamiseks (vt nt Frascati Manual 2002). Religiooni käsitletakse argimõtlemises kui  uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteemi, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. R. Clouseri arvates pole religiooni määratlemine lihtne, sest on olnud religioone, mis ei sisalda eetilist õpetust; kõik religioonid ei seostu jumalateenistusega; rituaali ja müüdi puhul peame ära tundma religioossed rituaalid leidmaks üles religioossed uskumused, samal ajal kui me peame ka ära tundma religioossed uskumused selleks, et määratleda, millised rituaalid on religioossed; Ülimasse Olendisse uskumine pole samuti üldine ja on olnud religioone, kus ollakse jumalate suhtes ükskõiksed või neid isegi vihatakse. Religiooni väga üldistest määrtlustest ühe tuntuma on esitanud C. Geertz2: religioon on (1) sümbolite süsteem, mis (2) võimaldab tekitada inimestes tugevaid, täielikult haaravaid,  kaua kestvaid meeleolusid ja motivatsioone (3) formuleerides arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta ja (4) ümbritsedes need arusaamad säärase tegelikkuse auraga, et (5) need meeleolud ja motivatsioonid näivad ainulaadselt elulähedased. Püüdes eristada n-ö tavalist ja ebaharilikku religioonikäsitlust, määratlesid A. Greil ja T. Robbins3 parareligioonid kui religiooni tunnustega uskumussüsteemid, mis ei sisalda uskumusi üleloomulikku, ning kvaasireligioonid  kui uskumussüsteemid, mis sisaldavad üleloomulikku, ent ei sobi tavaarusaamaga religioonist, nt okultism, astroloogia, saientoloogia jm.     

  Vaatluse alla on põhjust võtta pigem religioossus,  mitte selle institutsionaalne kuuluvus. Näib, et võrreldes religioonidega varieerub neis sisalduv religioossus märksa vähem. Religioossus argitähenduses väljendab mingi isiku omadust kuuluda (sisemiselt ja/või väliselt) mingisse religioossesse institutsiooni või lihtsalt ka mingi religioosse õpetuse järgimist selle isiku poolt. Eksperdikasutuses sõltub selle termini kasutus erialast. Nt teoloog võib vaadelda seda usu kaudu; psühholoog usklikkuse  või jumalakartlikkuse kaudu; sotsioloog võib keskenduda nt koguduse liikmeks olemisele, rituaalidest osavõtule või dogmade tunnistamisele. Teadusfilosoof võib religioossust käsitleda kui teatavat mõtteviisi. Kui tutvuda suure hulga erinevate määratlustega, ilmnevad religioossuse kõige üldisemad tunnused: 1) isik usub, et tal on arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta ning seda on arukas arvesse võtta ka oma elukorralduses;  2) olemuslike tõdede teadmine tekitab isikus tugevaid täielikult haaravaid ja kauakestvaid meeleolusid ja motivatsioone. Traditsiooniliselt räägitakse religioossusest, kui olemiteks on Jumal või jumalad; laiemalt räägitakse religioossusest silmas pidades üleloomulikke olemeid, nt vaimud, energiaolendid jmt. Ent olemiteks võib olla ka nt mateeria või põhjuslikkus. Subjekt võib olla religioosne ka siis, kui ta peab ennast ateistiks, materialistiks või skeptikuks, religioosse mõtteviisi otsimine teadusest ei ole definitiivselt vastuoluline.       

Tähendusväli 

Harilikult arvatakse, et väljend „religioossus teaduses” osutab teaduse suhtes üpris kõrvalistele nähtustele, nt teadlastele, kes on oma veendumustes mõne religiooni järgijad (nn usklikud); uudsetele religioonivormidele, nt saientoloogia või kreatsionism, või teadusanarhismile,  kus teadust käsitletakse kui üht religiooni vormi. Eeltoodut kõrvale jättes püüame määratleda, milline võiks olla religioosselt teaduslik mõtteviis, tuginedes A. Lossevi4 seisukohtadele: 1) teaduslikku mõtteviisi võiks iseloomustada (peaks iseloomustama) maailma käsitlemine ühtse ja põhjuslikuna, mittedogmaatilisus ning läbi kriitilise kahtlemise saavutatud kindlus; 2) religioosset mõtteviisi võiks iseloomustada maailma käsitlemine lõhestatuna kättesaadavaks ja kättesaamatuks (siin- ja sealpoolseks), kriitilisus siinpoolse ning dogmaatilisus sealpoolse suhtes. Religioosselt teaduslikku mõtteviisi võiks nt iseloomustada maailma käsitlemine lõhestatuna uurimisobjektideks ja taustaks, kriitilisus objektide ning dogmaatilisus tausta suhtes.         

Olemasolu       

Kui kaks eelmist probleemi peakski olema ületatud, tekib küsimus, kas teaduses üldse esinebki nähtumusi, mida saaks nimetada religioosseteks. Nende otsimiseks ja äratundmiseks on vajalik mingi meetod. Õnneks on see nt sotsioloogidel olemas. C. Glock ja R. Stark5 uurisid religioossust, kasutades religioossuse viiedimensioonilist mudelit: 1) kogemuslik dimensioon: osadus-, pühadus-, tõetunne; 2) ritualistlik; 3) ideoloogiline: vankumatu veendumus millegi õigsuses või vääruses, dogmad; 4) intellektuaalne: pühad tekstid, usu põhimõtted, alusteooriad; 5) järelduslik dimensioon: mõju isiksusele ja tema elule.         

Kõik need dimensioonid on teaduses esindatud, sel teemal on räägitud juba ilmunud artiklites ja varasemates esinemistes. Olulisus ja otstarbe probleem Võib-olla osutab väljend „religioossus teaduses” pigem ebatüüpilistele nähtustele või lausa kõrvalekaldumisele „tõelisest” teadustööst?  Küsimusel on vähemalt kolm aspekti: 1) subjektiivne: kas teadlane kui isik peab seda küsimust oluliseks? 2) intersubjektiivne: milline osa teadlaskonnast peab seda küsimust oluliseks? 3) objektiivne: kas teadust väljastpoolt uurides (nt sotsioloogi või teadusfilosoofi pilguga) on tegemist olulise probleemiga?       

Näib, et küsimust ei saa niisama lihtsalt kõrvale jätta. Milleks ja kelle huvides peaks üldse uurima, kas teaduses on religioosseid aspekte? Osa teadlasi kardab, et religioossuse otsimine teaduses pole teadusele endale vajalik, ent võib tulla kasuks pseudoteadustele ja mõjuda kahjulikult teaduse mainele. Sellel küsimusel on vähemalt neli aspekti: 1) subjektiivne: teadlase kui isiksusega ja  teadlase kui teadustöötaja seotud aspekt; 2) intersubjektiivne: teadlaskonnaga ja teaduse kui tervikuga seotud aspekt; 3) objektiivne: teadust väljastpoolt vaatlev aspekt, käsitletud nt teadusfilosoofi, teoloogi või pedagoogi vaatevinklist; 4) ühiskonnafilosoofiline: teaduses leiduva religioossuse uurimise kogemust võiks rakendada teadvustamata religioossuse ilmingute uurimiseks nt majanduses, poliitikas, pedagoogikas jm.     

Subjektiivse uurimise aspektist     

Esiteks tuleks teadvustada ja allutada kriitikale teadvustamata teadmisi, nt peab loobuma arusaamast, et teadlane on kuidagi targem kui teised inimesed. Ilmneb ka positiivsena käsiteldav vaatekoht: teadvustatud valik tunnistada oma usku või mitte on tähtis teadlase loometegevuseks ning looja teaduseetilistes hoiakutes. Näib, et teadlane peaks kinni hoidma kuldsest  keskteest, ühelt poolt tunnistama ja teadvustama oma usku, ent teiselt poolt tugevdama kriitikat oma taustteadmiste suhtes. Intersubjektiivne aspekt on nt seotud teadlaste kohustusega võtta avalikkuse ees metafüüsilisi hoiakuid. Teadlane saaks pseudoteadlasest eristuda oma teadmatuse tunnistamisega. Teadvustades oma religioossust on võimalik lahutada õpetusi, milles religioossus on pigem ületamist vajav fenomen (nt füüsika), ning õpetusi, mis  ongi üles ehitatud religioossetele tõepretensioonidele (nt astroloogia).   

    Aimeteaduslikku demagoogilist stiili (nt Dawkins6) on õpitud kasutama pseudoteadustes ja religioosses vastupropagandas (nt L. Strobel7) Objektiivsetest vaatevinklitest Teadusfilosoofi seisukohalt väärib religioossus teaduses uurimist kui osa teadusest. See  aitab uurida teadust ebatraditsioonilisel viisil, aitab mõista teaduse ajalugu ning prognoosida teaduse tulevikku. Teoloogi seisukohalt väärib religioossus teaduses uurimist kui religioossuse eriline vorm. See aitab mõista religiooni olemuse mõningaid aspekte ning teaduse ja teoloogia suhteid nii ajaloolises, kaasaegses kui ka tulevases plaanis. Pedagoogi seisukohalt väärib religioossus teaduses uurimist kui nähtus, mille teadvustamine aitab täpsustada teaduse ja tarkuse  vahekorda õppeprotsessis, annab eetikale suurema kaalu ning võimaldab paremini vahet teha teaduse ja pseudoteaduste vahel. Teadust stagneeriv majanduslik-poliitiline surve peaks ühiskonnas pigem vähenema, kui koolis luuakse ettekujutus teadusest mitte üksnes kui kasulike tulemusi tootvast tegevusest, vaid ka kui inimest ja inimsust ülendavast tegevusest. 

Metoodika probleem   

Kas religioossus teaduses saab olla vaid filosoofiliste dispuutide aineks või saab see siiski olla ka teadusliku uurimise objektiks? Järgnevalt  pakutakse idee tasandil välja vähemalt kolm viisi, kuidas seda teha. 1) Sotsioloogilised mõõtmised. Kasutades religioossuse multidimensioonilisi mudeleid on võimalik koostada ja teostada küsitlusi, mis näitavad, kuivõrd on teadusele omased nähtused, mida ülalpool käsitleti religioossetena teaduses8. 2) Tekstoloogilised mõõtmised. Peaks uurima teadlaste, sõnavõtte ja artikleid. Sel viisil on võimalik kindlaks teha, kui suur osa teadlaskonnast on väljendanud seisukohti, mis puudutavad meie teemat. Religioossed baasveendumused tulevad eriti hästi välja, kui inimene püüab oma ideid laiale kuulajaskonnale arusaadavaks teha ja konkureerivaid tõeversioone ning ideoloogiaid kummutada. 3) Korralikult läbimõeldud uuringudisaini puhul võimaldaks tänapäeva funktsionaalse tomograafia meetodid aju uuringuteks, nt PE T  (Positron Emission Tomography) ja fMR I (functional Magnetic Resonance Imaging) võrrelda teadlase ja n-ö uskliku usule ja pühadustundele vastavaid ajuseisundeid9. Näib, et RT võib olla teadusliku uurimise objektiks, arvatavasti on selleks veel teisigi võimalusi.       

Lõpetuseks         

Diskussioonides esitatud probleemide üle tuleb pahatihti ette olukordi, kus kiretu ja objektiivsust taotlev arutelu asendub allergiliste sõnavõttudega, mis peegeldavad nt soovimatust probleemi tõsiselt võtta, emotsionaalset ja irratsionaalset eitamist, isiklikke rünnakuid jm. Pole välistatud, et väljendi religioossus teaduses kasutamine on teadlaskonnas takistatud  just nimelt teadlaskonna teadvustamata religioossete hoiakute tõttu. Intellektuaalse allergia raviks võiks probleemi käsitleda kõigepealt teaduslikult ja alles siis metafüüsiliselt. Ülevaade ettekandest Eesti filosoofia aastakonverentsil 31.VIII 2011.       

 1 Roy A. Clouser, The Myth of Religious Neutrality: An  Essay on the Hidden Role of Religious Belief in Theories. Notre Dame, Indiana: University of Notre Dame Press 2005.   

2 Clifford Geertz, Religion as a cultural system. – The Interpretation of Cultures: Selected Essays. London: Fontana Press 1993. 87–125.     

3 Arthur L. Greil, and Thomas Robbins (eds.), Between Sacred and Secular : Research and Theory on QuasiReligion. – Religion and the Social Order, ed. D. Bromley. Vol. 4. Greenwich, CT: JAI Press 1994.     

4 Aleksei F. Lossev, Dialektika mifa. – Samoje samo: Sotšinenija. Moskva: EKSMO-Press 1999 (1930). 200–422.       

5 Charles Y Glock, Rodney Stark, Religion and Society in Tension. Chicago: Rand McNally 1965.       

6 Richard Dawkins, Luul jumalast. Tallinn: Valgus 2011.       

7 Lee Strobel, Kohtuasi looja kasuks. Tallinn: Eesti Kristlik Nelipühi Kirik 2007.       

8 Peter C. Hill, Ralph W. Hood, Jr. (eds.), Measures of Religiosity. Birmingham, Ala.: Religious Education Press 1999.       

9 Andrew B. Newberg, Bruce W. Lee, The Neuroscientific Study of Religious and Spiritual Phenomena: or 

Why God Doesn’t Use Biostatistics. – Zygon, Vol. 40, No. 2, 2005. 469–489.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming