Iraagi sõda ja selle õppetunnid

Jonatan Vseviov

Michael Gordon ja Bernard Trainor, Cobra II . Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008. 725 lk.        Michael Gordoni ja Bernard Trainori „Cobra II” on tõenäoliselt parim raamat, mis Iraagi sõjast, täpsemalt selle sõjalisest planeerimisest ja lahingute kulgemisest kuni Bagdadi langemiseni seni kirjutatud. Merejalaväe erukindrali ja sõda selle maaosaväe staabist jälginud professionaalse ajakirjaniku koostöö on olnud viljakas nii isikliku kogemuse kui harva esineva ligipääsu tõttu seni salastatud materjalidele.

Nii on autoritel õnnestunud  rekonstrueerida lahingute käik hämmastava detailsusega ning siiski vältida probleemi, mis detailirohkete kirjelduste puhul sageli esineb: „COBR A II-s” ei pääse detailid varjutama tervikut, n-ö suurt pilti. Tegemist on samaaegselt nii katsega anda üldine hinnang sõja eel ja selle ajal tehtud strateegilistele vigadele ning ülevaade lahingutest nii kindrali kui sõduri vaatenurgast. Valdavalt, eriti lahingute kulgu puudutavalt, on autorid oma ülesandega hästi hakkama saanud, tuues „COBR A II” külgedel lugejani parima tervikülevaate sõjast, kus selgus USA edu maailma  tugevuselt neljandaks peetud Iraagi relvajõudude ees kui piinlik kohandumatus olukorras, kus põhivastaseks osutus geriljavõitleja ning tema peamiseks ründeobjektiks mitte USA üksused, vaid kohalik tsiviilelanik ja USA avalik arvamus. Seega kirjeldatakse „COBR A II-s” samaaegselt triumfi ja läbikukkumist, antakse ülevaade mõlema põhjustest ning tagamaadest.

Lugu, nagu sellised ikka, jääb siiski poolikuks ning katkeb ajal, mil olukord Iraagis polnud veel paremuse poole pööranud. Nii on „COBR A II-s” jäänud kajastamata, kuidas liitlaste relvajõud ja poliitilised otsustajad, aeganõudvalt,  kuid siiski, oma vigadest õppisid. Püüdes anda ülevaadet sellest, mis sõja planeerimise ja läbiviimisega strateegilisel tasandil valesti läks, astuvad autorid debatti, mis sai ametlikes ringkondades alguse juba sõja planeerimise päevil: kas Iraagis oli piisavalt vägesid või mitte; kas Bagdadi poole kiirustamine oli väärt seda, et ulatuslikud Iraagi alad jäid kontrolli alt välja ja kas sõjaeelse planeerimise keskendumine režiimi kukutamisele, selmet plaanida sõjajärgset olukorda, oli õigustatud? Autorid on selgelt toonaste otsusetegijate suhtes kriitilised, näidates Saddami-järgse Iraagi esimeste  aastate kaost planeerimisel tehtud vigade tõestusena. Seega esindab „COBR A II” ülalkirjeldatud debatis ühte – toonase valitsuse suhtes kriitilist – osapoolt.

Siin aga ilmneb teose üks puudujääk: autorid küll astuvad debatti, kuid põhiosas siiski ühepoolselt. Ometi oli Saddamijärgse Iraagi (tõenäoliselt ajutine) kokkuvarisemine ja USA ning liitlaste eksisammud, mis selleni viisid, nagu poliitilised protsessid ikka, keeruline ja mitmekülgsetest teguritest sõltunud protsess. Vigu tehti palju ja nii viis probleemideni mitte üks konkreetne viga, vaid kõigi tehtud vigade kombinatsioon.  Igal veal oli aga tõenäoliselt rohkem tagamaid kui mõistmatu kaitseminister või ignorantne president. Ka üldine küsimus, kas sõda oli õigustatud, pole nii lihtne, kui autorid sellel kohati paista lasevad. President Bush ja tema meeskond nägid Iraagis võimalust, mitte ohtu, kirjutatakse „COBR A II-s” ning viidatakse seeläbi administratsiooni juhtisikute peamisele strateegilisele veale, liigsele innukusele oma ideoloogia järgimisel ning ignorantsusele tegelike asjaolude mõistmisel. Tagantjärele ehk isegi õige, kuid siiski pinnapealne on see hinnang: olgu võimaluse nägemisega kuidas on, USA toonane juhtkond (ka enamus nende poliitilistest oponentidest) uskus toona siiralt, et Iraagil on massihävitusrelv.

Oleks massihävitusrelvadega olnudki nii, nagu kinnitasid toonased luurehinnangud, oleks autorite hinnang täna tõenäoliselt teistsugune ja halle toone must-valge asemel rohkem. Sõjale eelnenud strateegiliste otsuste ning nende vigade täielikumaks analüüsiks tasub lisaks „COBR A II-le” sirvida veel mõnd toonaseid sündmusi kirjeldavat teost, näiteks Bob Woodwardi raamatuseeriat („Bush at War”, „Plan of Attack”,  „State of Denial”, „The War Within”) või, ehk enamgi, USA ametlikku, sõltumatu komisjoni koostatud hinnangut sellele, miks luure massihävitusrelvade hinnangu osas ekslikule tulemusele jõudis (nn Silbermani-Robbi komisjoni raport ehk WMD Commission Report). Debati teise poole arvamusega tutvumiseks on kasulikud ka nende, keda „COBR A II” autorid pigem antikangelastena kujutavad, memuaarid: tänaseks on ilmunud toonase keskväejuhatuse ülema kindral Franksi ja kõrge kaitseametniku Doug Feithi autobiograafia. Vaatamata kohatistele lihtsustustele strateegiliste hinnangute  osas võimaldab „COBR A II”, seda otsesõnu ütlemata, õppida USA strateegilistest eksisammudest: sõda alustades puudus USA-l arusaam sellest, kuidas sõda lõpeb. See oleks olnud nii ka siis, kui hinnang massihävitusrelvade kohta oleks osutunud tõeseks.

Ameeriklastel oli plaan sõja alustamiseks ja pidamiseks, samuti (ekslik) ettekujutus, milline võit võiks välja näha, kuid polnud arusaadavat ja läbikaalutud tegevuskava lõppeesmärgi saavutamiseks ning, veelgi enam – lõppeesmärk ise oli defineeritud vaid pinnapealselt. Siit õppetund, mis kehtib üldiselt ning millest on õppida ka teistel: vältimaks strateegilist  segadust ja sellest johtuvaid vigu, tasub otsuseid langetades täpselt teada, kuhu soovitakse jõuda, kuidas ja miks. Mida kaalukam otsus, seda täpsemini peab eesmärk mõtestatud ja selleni viivad tegevused plaanitud, ette valmistatud ja omavahel ning eesmärgiga seostatud olema. Sõttamineku kui kaalukaima poliitilise otsuse puhul on eesmärgiselgus eriti vajalik: strateegiline segadus sõjas on kindlamaid kaotuse viise. Kui sõja strateegilisest üldpildist ülevaate saamiseks ning debati mõlema poolega tutvumiseks tasub sirvida ka teisi, täiendavaid või konkureerivaidki teoseid, siis ühes on  „COBR A II” parim: lahingute detailne ja piisavalt üldistatud kirjeldamine, mis purustab nii mõnegi kohati levinud legendi kaasaegsest sõjast ja selle aluseks olevast USA relvajõudude transformatsioonist.

Näiteks kirjeldavad autorid ilmekalt, kuidas Iraagi režiimi ligi 200st juhtfiguurist ei hukkunud sõda alustanud esmaste täppis-õhulöökide tõttu mitte ükski; kuidas vaatamata kaasaegsetele infotehnoloogilistele lahendustele ja ulatuslikele luureressurssidele valitses sõjakeerises valdavalt segadus ning kuidas vaatamata USA sõjamasina näilisele õlitatusele tuli ka ameeriklastel võidelda suurte sõjakäikude tõenäoliselt suurima vastase – pidevate logistiliste probleemidega. Kuigi Saddami üle saavutatud võit oli kiire, purustab „COBR A II” väärarusaama, nagu olnuks see lihtne. Lahingute kulgu kirjeldatakse nii kompanii- kui korpuseülemate ja kõigi vahepealsete perspektiivist, nii et lugeja saab ülevaate, mida sõja päevil polnud ka kõige paremini informeeritud staabil. Sellele aitavad kaasa Bagdadi langemise järel autorite käsutusse sattunud materjalid vastaspoole otsustusprotsessi, kaalutluste ja tegevuse kohta.  Paljuski tänu sellele õnnestub autoritel anda ülevaade, mis lubab järeldada, et kõrvuti tehnoloogilisele ülekaalule aitas ameeriklaste edule kaasa ka nende mitmekülgne leidlikkus, millele Saddami üksused vastata ei suutnud.

Paradoksaalne, kuid sõja mitmekülgset olemust kinnitav on tõik, et kohati põhinesid ameeriklaste leidlikumad sammud samadel otsustel, mis teise nurga alt vaagituna viisid autorite hinnangul hilisemate vigadeni: sõja kiirus, selleks kasutatud vägede vähene hulk ning otsene pealetung Bagdadile. Vaatamata palju räägitud tehnoloogilisele ülekaalule, olid tõenäoliselt just inimlikud  otsused need, mis tagasid sõja esimese faasi edu, kuid tingisid ka hilisemad vead.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming