Isad ja niiditõmbajad

Evi Arujärv

Edgar Savisaar on kindlasti Eesti kõige avalikum, kõige hoolikamalt kommenteeritud ja märgistatud poliitik. Tema meediakuju on üleelusuuruselt mütoloogiline: kurjuse kuju, loodud põhimõttel ?ise teen, ise materdan?. Tegelikult mõjub ?võitlus Savisaarega? juba mõnda aega nagu kamp purjus noorukeid, kes pimeduse varjus jalakäijat kolgib. Liidrid loovad õhkkonda. Primitiivsemad tüübid lisavad personaalse jalahoobi. Mõned arvavad, et aktsioon on õige, aga kunstiline külg nigel. Viisakates inimestes äratab asi vastikust, kuid märgistamishirm sunnib eemale hoidma. ?Eesti meedias on tendents, et pidevalt otsitakse vaenlast. Pikka aega oli peksupoiss Edgar Savisaar. Ka Res Publica aitas Savisaare peksmisele kaasa ja minu meelest ei olnud see aus? (EPL 4. IX). Respublikaan Mihhail Lotmanit ajendas küll Lihula-ehmatus, aga siiski oli see arvamus tõeline vägitegu. Täna panevad paljud kommentaatorid imeks avaliku arvamuse paradoksi: inimesed ütlevad, et nad küll ei kuulu Keskerakonda, aga mäng on juba liiga räige. Kes on need kaasatundjad? Ja mis hirmus eksitus toob vabadel valimistel enamushääled kurjuse jõududele? Kes seletaks? Sotsioloogia à la ?lollid valijad ? targad valijad? on ju vaid edukultuse kontekstis tavaline märgistav süljelärakas ühe valijagrupi suunas. Analüüs à la ?selline on elu? ei ütle ka tühjagi. Näib, et korduv ?ei kuulu... aga? tähistab poliitilise mudamaadluse taluvuspiiri ületamist. Poleks ime, kui Savisaare austajate hulk on ?võitluse? tulemusena suurenenud.

Kes mäletab Kurja juurt? Eesti poliitika legaliseeritud korruptiivsuse taustal (hägused rahastamisskeemid, ?aegunud? kohtuasjaga liidrid, parteide ostmine, tagatrepipoliitika) ei ole ju võimalik tõsiselt võtta vana joru lindiskandaalist. Aegunud on Savisaare vihkamise teinegi põhjus, s.o venemeelsus, kodakondsuse nullvariant. ?Null? või mitte, lääne nõumeeste ja isamaalaste sõbralikus koostöös on okupatsioonijärgne demograafiline olukord leebe kodakondsuspoliitikaga lukustatud. Täna püüab vene valijate hääli punase kraana ja rahanutsuga Res Publica. Autoritaarsus? Siseküsimusi lahendatakse väljaviskamisega mujalgi. Erakondlik distsipliin võib hääletaja ka konvoiga kohale tuua.

Kauges tulevikus ehk uurib mõni erapooletu analüütik ühe massipsühhoosi mehaanikat ja Keskerakonna rolli Eesti poliitikas. Kindel on, et suure hulga vasakhäälte praadimine omas mahlas on välistanud ühe tasakaalustava jõu või ka ainult vasakideede (?) kriitilise testimise ja arenguvõimaluse. Savisaare tõelise või konstrueeritud ?isaautoriteediga? aga seostub küsimus demokraatia ualdusmehhanismidest. Esindusdemokraatia on võimu vältimatu delegeerimine valitud isiku(te)le, eliidile. Eestis vajab see märksa tugevamaid kontrollimehhanisme. Võimu delegeerimine on siiski ?tööjaotuslik? paratamatus: enamik inimesi ei jõua või ei taha poliitikaga tegelda. Valikutki mõjutab aja- ja infofaktor: kõike pole võimalik analüüsida-prognoosida, mängu tulevad ebatäiuslikud, kohmakad kognitiivsed üldistused ? ka autoriteetne suure juhi või isakuju.

Pärast totalitaarvõime on ühiskondlikke autoriteete lihtne diskrediteerida ?suure venna? negatiivse kuvandiga. Ometi mõjutavad ka tugeva demokraatiaga maades ühiskondlikku teadvust vanad ?isaautoriteediga? institutsioonid. Ameerika presidentaalses demokraatias kannab riigipea selget ?isarolli?. Põhjamaade võimuta kuningapered esindavad rahvuseliidi au ja konservatiivseid väärtusi ? ka vana peremudelit oma hoolitseva ja vastutustundelise hoiakuga. Võimu delegeerimine esindusdemokraatias eeldab valija usaldust ja eliidi vastutust. See tavamoraalil põhinev usalduse ja vastutuse sõltuvussuhe on selgelt patriarhaalne mudel. Aga usalduse ja vastutuseta ei ole demokraatiat. Materdada poliitiku isarolli tähendab eitada demokraatia usaldusmehhanismi. Selle motiiv on teada: ?isade? suure mõjuvõimu osas on kurbi ajalookogemusi. Usutakse, et oht on välditav võimu hajutamisega ja jagamisega. Siin on omad ohud. Võimu hajutamine võib selle teovõimetuks muuta. Hullem on, kui võimu hajutamisest saab suitsukate, mis varjab tegelikult toimuva ja välistab vastutuse. Sellise vastutust hajutava ning marionette kasutava niiditõmbajana toimib täna meie parempoliitika. Üks laste ja loomade hirmutamiseks maalitud isakuju on selle kõrval võrdlemisi ohutu tegelane.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming