Isamaalisusest paatoseta, aga akrobaatiliselt

T?Viik

Toomas Hendrik Ilvese 2008. aasta presidendikõne olulisim sõnum peitus seekord selle vormis. Mulle tundus, et president püüdis anda Eesti poliitikale uue tooni, mingisuguse uue tonaalsuse sellele, kuidas me riiklike tähtsusega asjadest räägime, üksteist, omi ja võõraid, kuulda võtame ning asju ajame. Selles mõttes järgis Toomas Hendrik Ilves tänuväärselt Eestis välja kujunenud presidendikõne traditsiooni, vastavalt millele seisab president parteipoliitilistest nägelustest kõrgemal, meenutab kaklevatele, lühinägelikke sihte seadvatele poliitikutele üldrahvalikke ja üldriiklikke kõrgemaid väärtusi ning kutsub neid üles poliitilisele väärikusele. Kui Lennart Meri kasutas selle žesti tegemiseks Eesti rahva patriarhi rolli ja Arnold Rüütel esines kui tasakaaluka, alalhoidliku ja maalähedase hääle esindaja, siis Toomas Hendrik Ilvese kõneleja kujund oli oma olukorda realistlikult hindava, kuid sealjuures ambitsioonika tegija oma. President kehastas meest, kes oma positsiooni nii kainelt kui võimalik hinnata püüab ja kes on otsustanud vabaneda igasugusest ideoloogilisest ja võltspateetilisest hägust, millega me nii harjunud oleme, et ei märkagi, kuidas see meie pilku ähmastab. Let’s get real – oli presidendi rolliloome põhiline sõnum.

Seda sõnumit ilmestas hästi ka kõne adressaadi keskendamine „Sulle”, lihtsale inimesele ja „heale sõbrale”, keda anekdootlikult kehastas kontserdi etteastete vahel Guido Kangur oma muheda huumoriga. Meie, lihtsate inimeste ja heade sõprade ühisus ei vastandunud mitte niivõrd poliitilisele establishment’ile saalis, kuivõrd klišeelikule formalismile ja sallimatule põmmpäisusele, mida leiab ühiskonna kõikidest kihtidest. Isegi Guido Kanguri üsna stereotüüpset maamehe karikatuuri iseloomustas ebatavaline (ja ebarealistlik?) avatus ideedele ja dogmaatilisuse puudumine. Ka kontsert ei olnud mitte ainult erakordselt kõrgel kunstilisel tasemel, vaid signaliseeris nii oma esinejate ja lugude valikuga kui ka üksikute kujundusefektidega (mänguraudtee küüditamise sümbolina) stambivaba mõtlemist meie rahvusliku eneseteadvuse ülevatel ja pühadel teemadel. Nagu teada, ei saa olukorras, kus ülevate teemade käsitlemise rituaalsest vormist saab traditsioon, enam pateetikat võltspateetikast eristada. Sellepärast ongi oluline riiklikke ülevaid riitusi kunsti vahenditega rikastada ja elustada, ning väike annus võltstõsiduse postmodernistlikku dekonstruktsiooni mõjub ülevusele pigem elustavalt.

Kontserdi lõppakordi labastas planeeritava vabadusesamba kavandi kuvamine ülevuse kulminatsioonina. Kui kõik senised visuaalsed elemendid võimaldasid kunstilisele objektile omast interpretatsioonide paljusust ja süvendasid selle kaudu esteetilist elamust, siis antud objekt on kunstilise kujundina ühemõtteline ja poliitilise žestina väiklane. Alles oli Toomas Hendrik Ilves öelnud, et „kui me tahame olla suured, siis tuleb põlgusega suhtuda kõigesse väiklasse, vulgaarsesse ja laamendavasse”, kuid kontserdi lõpp demonstreeris, et esialgu me veel suured ei ole. Jääb ainult küsida: oli see elitaarne ülipeene huumoriga tehtud illustratsioon presidendi kriitika näitlikustamiseks või jälg tegijate rahvusliku teadvuse ideoloogilisest traumast, mis on tihtipeale pime selle trauma valukohtadega seotud vulgaarse käitumise suhtes?

 

Uute ideaalide ootus

Uue tonaalsuse kehtestamisele meie poliitilises kultuuris oli pühendatud ka Toomas Hendrik Ilvese kõne eksplitsiitne sõnum. Selle sõnumi saab kokku võtta üleskutsena väljuda poliitilisest alaealisusest. On aeg, ütles president, et meie senine „romantiline” ja puberteetlik suhtumine Eestisse muutuks küpseks armastuseks, kus on tunnete kõrval ruumi ka mõistusele ja vastutusele. Romantilist suhtumist Eestisse iseloomustavad kõige äärmuslikuma näitena sellised asjad nagu tulihingeliselt deklareeritud valmisolek isamaa eest surra – sõltumata sellest ja mõtlemata sellele, kas see surm midagi muudab. Pigem pakub selles romantilises staadiumis ideoloogilist eneserahuldust just nimelt see surmavalmidus ja eneseohverdamise joovastus. Sellise eneseohverdusvalmidusega algab tihtipeale ka armastus noorte inimeste vahel, mis hiljem paratamatult teiseneb. Romeo ja Julia tüüpi armastus peab kas teisenema või siis surma vahendusel igavikulisust otsima. Reaalses maailmas on Kronos kõigest kirglikust üle. Enamik inimesi sellest nooruslikust eneseohverdamisvalmidusest reaalse eneseohverduseni ei jõua, ning seda pole vajagi, kui kahuriliha nõudvad olukorrad välja arvata.

Paratamatult lõppes ka Laulva revolutsiooni romantika ning teisenes reaalseks ja pragmaatiliseks ülesehitustööks, kus tulemuse stabiliseerimise nimel tuli aatemeestel kokku leppida sullerite ja võimuritega nii, et ühel, teisel ja kolmandal enam selget vahet teha ei saa. Tagantjärele saame vaid ütelda, et olid need inimesed, kes nad olid, kuid nad suutsid omavahel kokku leppida ja tahtejõuliselt ellu viia terve rea Laulva revolutsiooni järgseid ideaale: kindel kroon, avatud piirid, läänelik riigikorraldus, lääneliku tarbimiskultuuri võimaldamine neile, kel raha on, jne. Selle ajastu põhiküsimus oli nii individuaalsel kui ka riiklikul tasandil: kuidas rikkaks saada? Kusjuures soovitav olnuks rikkaks saada mingi ühe nipiga, ühe tehinguga, Eesti Nokia leidmisega, et poleks vaja püsivalt pingutada.

Tänaseks on nendel ideaalidel toss väljas ja nende kuulutamine mõjub anakronistlikult. Mitte sellepärast, et kindel raha ja läänelik riigi- ja elukorraldus ei oleks enam vajalikud, vaid sellepärast, et need asjad on praegu enesestmõistetavad. Me eeldame, et meie valitsus ja ühiskondlikud struktuurid saavad nende asjade hoidmisega juba nii hästi hakkama, et neil jääb järgmiste ülesannete jaoks jõudu üle. Kui 10 aastat tagasi mõjus läänelike riigikorralduse- ja elu- (loe: tarbimis-)mudelite maaletoomine noortele innustavalt, siis nüüd see enam nii ei ole. Üliõpilaste hulgas, kellega ma suurel hulgal kokku puutun, domineeris veel 10 aastat tagasi põhiküsimusena tõepoolest rikkakssaamine, kuid nüüd otsitakse aina enam elustiili, mille sõltuvus tarbimistsüklist ja selleks vahendite loomiseks kulutatud ajast oleks väiksem ning oleks suurem võimalus ennast pühendada millelegi muule. Noored tahavad elada huvitavalt, aga mitte ilmtingimata rikkalt. Kümme aastat tagasi oli nende asjade vahel võrdusmärk.

Kuulsin pealt, kuidas üks patriootlikku raadiosaadet salvestav reporter küsis tudengi käest, kas ta on nõus ka isamaa eest surema, kui tarvis. Üliõpilane vaikis pikalt, sest teadis, millist vastust temalt oodatakse, kuid tal oli siiski liiga imelik soovitud vastust kuuldavale tuua. Siis ta vastas, et on seni küll mõelnud ainult isamaal elamise peale vähemalt nii kaua, kuni siinne keskkond oma väiklase ksenofoobia tõttu teda liiga ahistama ei hakka. Sõjaväeteenistuses oli ta ometigi käinud, aga mitte kohusetunde pärast, vaid sellepärast, et seal oli fun.

 

Muutunud kõnetoon

Presidendikõne üks põhiseisukohti oli, et Laulva revolutsiooni järgsete ideaalidega kaasnenud poliitilise retoorika aeg on möödas. Milline peaks olema poliitikute kõnetoon täna, et rahvas ei võõranduks poliitikast ega vaataks neid nii üllatunult ja mõistmatult nagu see üliõpilane raadioreporterit? Meie poliitilise eliidi kõnetoon on tõepoolest jäänud sellele lainele, mis tekkis Laulva revolutsiooni järel: vormilt rahvuslik, sisult paremkonservatiivselt majanduslik, kusjuures rahvuslik vorm muutub aina formaalsemaks ja võltsimaks ning rahuldab seetõttu aina konservatiivsemaid rahvuslasi. Selle koha pealt on presidendi üleskutse kindlasti ajakohane: rääkida võltspateetikata ja jokkimata, väärtusi simuleerimata ja vastaskõnelejat materdamata. Mitte käituda nagu puberteetik, kes jagab maailma mustaks ja valgeks ega oska kriitilist argumenti käsitleda teisiti kui vaenlase tunnusena.

Selliste ideede esitamine Eesti ametliku establishment’i aasta kõige säravama glamuuripeo käigus on ühelt poolt tänuväärne kontekst laiade masside tähelepanu tõmbamise mõttes, teiselt poolt aga hästi nõudlik kontekst siira sõnumi väljatoomiseks üldisest karnevalilaadsest taustast. Tänu televisioonile sünnib iseseisvuspäeva tähistamisest Estonia teatris kummaline kultuurivorm, kus pompoosselt pidulik Vene imperaatorlik õukonnapidustuse formaat on ristatud massimeediakultuurist pärit popartistide galaürituse formaadiga. Selle tagajärjel sünnib segatud vorm kõrgglamuurist ja rahvuslikust popist – ehtne postmodernistlik pastišš, kus ühendatud ülev labasega ja kõrge madalaga. Selles situatsioonis midagi tõsist ütelda on sama raske nagu „Õllesummeril” matuseid korraldada – tulemuseks on rahvaliku levikuga koomiks, mille sõnumit vormistavad bulvariajakirjanduse tõmbenumbrid. Presidendi „let’s get real” mõjus selles televaatajale avanevas koomiksilaadses kontekstis kui kahekordne salto, mis tal päris hästi õnnestus. Huvitav, kunas jõuavad ürituse disainerid niikaugele, et hakkavad kujundama eelkõige telesaadet, mitte kohapealset eeskava. Siis oleks ka presidendil kergem jalgadele maanduda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming