Iseseisvusdeklaratsioonid

Jacques Derrida

   

 

On parem, kui teate seda kohe alguses: ma ei täida oma lubadust.

Palun vabadust, kuid mul on võimatu kõnelda teile täna õhtul teemal, mida soostusin käsitlema, olgu siis kui tahes kaudses stiilis.  Uskuge mind, ma soovinuks suuta seda teha.

Ent kuna ma ei tahaks lihtsalt vaikida sellest, millest pidin teile kõnelema, siis ütlen selle kohta paar sõna vabanduse vormis. Räägin teile niisiis veidi sellest, millest ma ei hakka rääkima ja millest oleksin tahtnud, sest sidusin ennast lubadusega rääkida.

Jääb veel öelda, et kavatsen teiega arutada – vähemalt seda võite küll kinnitada – lubadust, lepingut, sidumust, allkirja ja isegi seda, mis neid alati, kummalisel moel, eeldab: vabanduste esitamist.

Austades mind oma kutsega, tegi Roger Shattuck mulle ettepaneku üritada just siin, teiega koos, iseseisvusdeklaratsiooni ja inimõiguste deklaratsiooni ühtaegu nii filosoofilist kui ka kirjanduslikku “tekstuaalset” analüüsi.  Ühesõnaga, võrdleva kirjanduse katsetust selle ebatõenäolise valdkonna – comparative literature – spetsialiseeritud osakondadele nii tavatute objektide kallal.

Esimese hooga olin hämmelduses. Heidutav ettepanek. Mitte miski polnud mind selleks ette valmistanud. Ükski eelnev töö polnud juhtinud mind selliste analüüside rajale, mille huvi ja tarvidus on ometigi selgelt ilmne.  Järele mõeldes ütlesin endale, et kui mul oleks aega ja jõudu, teeksin sellega meeleldi katset, vähemalt eesmärgil proovida siin juba mujal, nii-öelda teistel “objektidel”, olgu siis “filosoofiliste” või “kirjanduslike” tekstide juures, kasulikuks osutunud kontseptuaalseid skeeme nagu “kõneaktide” kriitiline problemaatika, “performatiivse” kirjutuse, allkirja, lepingu, pärisnime, poliitiliste või akadeemiliste institutsioonide teooria.  Põhimõtteliselt ütlesin endale, et kui mul oleks selleks aega või jõudu, üritaksin meeleldi kui mitte teostada nende kahe teksti ja neisse kätketud kahe sündmuse juriidilis-poliitilist uurimust – mulle kättesaamatu ülesanne –, siis vähemalt teravdada esialgselt ja mainitud näite varal mõningaid mujal, näiliselt mitte nii poliitilisel korpusel arendatud küsimusi.  Ning kõigi nende küsimuste hulgast olen ma siinseks puhuks, tänasel õhtul Virginia ülikoolis, mis on just pühitsenud, asjakohasemalt kui kusagil mujal, iseseisvusdeklaratsiooni kahesajandat aastapäeva (mis juba häälestab ühe teise sünniaastapäeva tähistamisele, mille ümber me õige pea pöörlema hakkame), ainsana säilitanud järgmise: kes ja millise nõndanimetatud pärisnimega allkirjastab selle deklaratiivse akti, mis rajab institutsiooni?

Selline akt ei taandu mingile kirjeldavale või konstateerivale diskursusele.  Ta teostab, ta viib täide, ta teeb seda, mida ütleb end tegevat: selline vähemalt oleks tema kavatsuslik struktuur. Sellise akti suhe oma eeldatava allkirjastajaga [signataire], sellega, kes üksiku või kollektiivse subjektina seob end nõnda selle loomisega, pole sugugi sama mis “konstateerivat” tüüpi tekstidel, kui selliseid rangelt võttes üldse eksisteerib ning kui neid on võimalik kohata “teaduses”, “filosoofias” või “kirjanduses”. Deklaratsioon, mis rajab institutsiooni, konstitutsiooni või riigi, nõuab allkirjastaja enesega sidumist.  Allkiri säilitab institueeriva akti kui keele- ja kirjaaktiga sideme, millel pole enam mingit empiirilist juhuslikkust. Selline side ei lase end taandada, vähemalt mitte nii lihtsalt kui teaduslikus tekstis, kus väärtus lõikub oma autori nimest lahti ilma olemusliku riskita, enamgi, peab seda suutma, et taotleda objektiivsust.  Kuigi põhimõtteliselt peab institutsioon – oma ajaloos ja oma traditsioonis, oma pidevuses ja seega ka oma institutsionaalsuses endas – muutuma sõltumatuks neist empiirilistest indiviididest, kes osalesid tema loomises, olgugi et on sunnitud neid teataval moel leinama, isegi ja iseäranis siis, kui ta neid mälestab, osutub just nimelt asutava keele põhjusel, et institutsiooni rajav akt – akt kui arhiiv ja kui toiming – peab säilitama endas allkirja.

Kuid kelle allkirja õigupoolest?  Kes on selliste aktide tegelik allkirjastaja?  Ning mida see tegelik üldse tähendab?  Sama küsimus levib ahelana kõigile samast ülekandest puudutatud mõistetele: akt, performatiiv, allkiri, “kohalolevad” “mina” ja “meie” jne.

Ettevaatus sunnib end siin peale, nagu ka tähelepanelikkus.  Eristagem teie deklaratsiooni momendis mõningaid instantse.  Võtkem näiteks Jeffersoni, kes “koostas” selle deklaratsiooni kavandi, nn Draft’i, mille faksiimile on siin minu silme ees.  Mitte keegi ei pea teda deklaratsiooni tõeliseks allkirjastajaks.  Juriidiliselt ta kirjutab, kuid ta ei allkirjasta.  Jefferson esindab esindajaid (representatives), kes delegeerisid talle ülesande sõnastada see, mida nemad teadsid endid öelda tahtvat. Tema vastutada polnud mitte kirjutamine, selle sõna loovas või algatavas tähenduses, vaid üksnes koostamine, nii nagu öeldakse sekretäri kohta, et ta koostas kirja, mille vaim temasse hingati või lausa mille sisu temale dikteeriti.  Pealegi, olles sel moel koostanud kavandi või visandi, pidi Jefferson selle esitama just neile, keda ta ajutiselt esindas ning kes on ise esindajad, nimelt “representatives of the United States of America in General Congress assembled” [“Üldkongressile kogunenud Ameerika ühinenud riikide esindajad”]. Need “representatives”, nagu me teame, kelle suhtes Jefferson esindab nii-öelda eenduvat kirjasulge, omavad õigust seda deklaratsiooni kavandit täiendada, parandada ja kinnitada.

Tuleks siis öelda, et just nemad ongi lõplikud allkirjastajad?

Te teate, millise järelekatsumise läbis see kiri, see kirjalik deklaratsioon oma esimesel kujul, kui kaua lükkus see edasi, tühikäigul [en souffrance] kõigi nende esindavate instantside vahel, ning millist kannatust [souffrance] see kõik Jeffersonile valmistas. Justkui oleks ta salamisi unistanud selle allkirjastamisest täiesti üksinda.

Mis puudutab neid representatives endid, siis ei allkirjasta nemadki sugugi rohkem. Vähemalt mitte põhimõtteliselt, sest õigus lahkneb siinkohal.  Tegelikult nad allkirjastavad; juriidiliselt allkirjastavad nad enda, aga ka teiste “eest”.  Neil on õigus või volitus allkirjastada.  Nad kõnelevad, “deklareerivad”, avaldavad oma seisukoha ja kirjutavad alla “in the name of…”: “We, therefore, the representatives of the United States of America in General Congress assembled, do in the name and by authority of the good people of these colonies … that as free and independant States…” [“Seetõttu pöördume meie, Üldkongressile kogunenud Ameerika ühinenud riikide esindajad, nende kolooniate heade inimeste nimel ja volitusel … vabade ja sõltumatute riikidena…”].

Juriidiliselt on allkirjastajaks seega inimesed, “head” inimesed (otsustav täpsustus, sest see tagab kavatsuse ja allkirja väärtuse, kuigi me näeme allpool, millel ja kellel selline tagatis rajaneb).  Need on “head inimesed”, kes kuulutavad end vabaks ja sõltumatuks oma esindajate ja oma esindajate esindajate vahendusel.  Pole võimalik otsustada – ning see, ühe deklaratiivse akti vägi ja vägitegu, on vägagi huvipakkuv – , kas selle lausungiga sõltumatust nenditakse või see luuakse.  Me pole veel lõpetanud nende esindajate esindajate ahela jälitamist; ning viimane vaid suurendab seda paratamatut otsustamatust.  Kas need head inimesed on end juba tegelikult vabastanud ning deklaratsiooni kaudu üksnes sedastavad seda vabastust?  Või pigem vabanetakse selle deklaratsiooni hetkel ja allkirja kaudu?  Siin pole sugugi tegu tõlgenduse ebaselguse või keerukusega, oma lahenduse suunas kulgeva problemaatikaga.  Siin pole sugugi tegu keerulise analüüsiga, mis nurjub silmitsi sellesse kaasatud aktide struktuuri ja sündmuste ülemääratud ajalisusega. See ebaselgus, see otsustamatus, öelgem nii, performatiivse struktuuri ja konstatiivse struktuuri vahel on nõutav selleks, et tekitada loodetud tulemust.  See on õiguse kui sellise asetamisele endale olemuslik, olgu siin kõne all silmakirjalikkus, kahemõttelisus, otsustamatus või fiktsioon.  Läheksin isegi niikaugele, et ütleksin: iga allkiri osutub selliselt mõjustatuks.

Siin ongi niisiis need “head inimesed”, kes seovad ennast ja seovad üksnes ennast allkirjastades, lastes allkirjastada omaenda deklaratsiooni.  See deklaratsiooni “meie” kõneleb “rahva nimel”.

Ent seda rahvast ei eksisteeri.  Teda pole olemas enne seda deklaratsiooni, igatahes mitte sellisena. Kui ta sünnibki, vaba ja sõltumatu subjektina, võimaliku allkirjastajana, siis saab see toimuda üksnes selle allkirja andmise kaudu. Allkiri välmib allkirjastaja. See allkirjastaja saab volitada ennast alla kirjutama vaid siis, kui on kord jõudnud, kui nii võib öelda, omaenda allkirja lõppu, ning seda teatava imeväärse tagasiulatuvusega.  Tema esimene allkiri volitab teda allkirjastama.  Seda juhtub iga päev, ent see on imeväärne, ning seda liiki sündmusi kujutledes meenub mulle alati Francis Ponge’i Fable: “Niisiis sõnaga niisiis algab see tekst / mille esimeses reas peitubki tõde… [Par le mot par commence donc ce text / Dont la première ligne dit la vérité…].”

Allkirjastades rahvas ütleb – ning teeb seda, mida ütleb end tegevat, kuid eristudes sellest oma esindajate vahendusel, kelle representatiivsus muutub täiel määral legitiimseks üksnes allkirja kaudu, seega siis tagantjärele [après coup]: nüüdsest on mul õigus allkirjastada, ehk tegelikult saab see mul juba olema olnud, sest olin võimeline selle enesele andma. Mul saab endale olema antud nimi ja “võim”, mida tuleks mõista allkirjastamisvõimu tähenduses allkirja delegeerimise kaudu.  Ent seda ennetulevikku, seda sobivat ajavormi õigusvõttele (sarnaselt jõuvõttele – coup de force), ei tohi kuulutada, mainida, arvesse võtta.  Justkui seda polnukski olemas.

Juriidiliselt polnud olemas mingit allkirjastajat enne deklaratsiooni teksti, mis ise jääb omaenda allkirja loojaks ja tagajaks.  Selle imeväärse sündmuse kaudu, selle väljamõeldise kaudu, mis vihjab jäljele ning on tõesti võimalik üksnes kohalolu mittevastavuse tõttu iseendaga, annabki allkiri endale nime.  Ta avab endale krediidi, päris oma krediidi, ise endalt endale.  See ise kerkib siin esile kõigis kaasustes (nominatiiv, daativ, akusatiiv) niipea, kui allkiri annab endale krediidi, üheainsa jõuvõttega, samas ka suletõmbega [coup d’écriture] – õigusena kirjale.  Jõuvõte teeb õigust, rajab õigust, annab õiguse, toob seaduse ilmale.  Seadust ilmale tooma: lugege Maurice Blanchot’ “Päeva hullust” [“La folie du jour”].

Et see ennekuulmatu asi on samas ka igapäevane, ei tohiks meid panna unustama selle teo kordumatut konteksti.  Siinsel juhul oli vaja kustutada üks teine riiklik allkiri, “katkestada” koloniaalse isaduse või emaduse sidemed.  Seda saab kontrollida lugemisel: ka see “katkestamine” kätkeb endas, eristamatult segunenuna, ühtaegu nendingut ja täideviimist.  Sellest hädavajalikust segadusest sõltub tänapäeval, juriidiliselt ja tegelikult, iga Ameerika kodaniku allkiri.  Teie riigi konstitutsioon ja seadused tagavad selle mõneti, nii nagu nad tagavad ka teie passi ning siinsele riigile võõraste pitsatite ja subjektide, kirjade, lubaduste, abielude, pangatähtede ringlemise, millele annavad asu, asüüli või õiguse.

Ja siiski. Ja siiski hoidub kulisside taha veel üks instants.  Üks “subjektiivsus” tuleb veel alla kirjutama, et tagada see – allkirja produtseerimine.  Lühidalt, selles toimingus on olemas vaid kaasallkirjad.  Siin on tegemist eristusliku protsessiga, sest eksisteerib kaasallkiri, kuid kõik peab keskenduma hetke simulatsioonile.  Ikka veel “in the name of…” kutsuvad Ameerika “head inimesed” ennast ja kuulutavad ennast sõltumatuks – sel hetkel, mil nad välmivad endale allkirjastava identiteedi.  Nad allkirjastavad loodusseaduste nimel ja Jumala nimel.  Nad püstitavad oma institutsionaalsed seadused loodusseaduste alusele ning sama võttega (tõlgendava jõuvõttega) ka Jumala, looduse looja nimel.  Viimane tuleb õigupoolest tagama ühiste kavatsuste õigsust ning rahva ühtsust ja headust.  Ta kehtestab loodusseadused ja niisiis kogu selle mängu, mis üritab esitada performatiivseid lausungeid kui konstatiivseid lausungeid.

Söandaksin ma siin, Charlottesville’is, meenutada teie deklaratsiooni algussõnu?

“When in the course of human events it becomes necessary for one people to dissolve the political bands which have connected them with another, and to assume among the powers of the earth the separate and equal station to which the laws of Nature and of Nature’s God entitle them, a decent  respect to the opinions of mankind requires that they should declare the causes which impel them to the separation.  We hold these truths to be self-evident: that all men are created equal; that they are endowed by their creator with certain inalienable Rights…”  [“Kui inimajaloo jooksul osutub vajalikuks katkestada poliitilised sidemed, mis on üht rahvast teisega ühendanud, ning saavutada iseseisev ja võrdne positsioon maailma riikide seas, milleks rahval on loodusseaduste ja Jumala seaduse kohaselt õigus, siis nõuavad austus ja lugupidamine inimkonna arvamuse vastu, et esitatakse põhjused, mis seda rahvast eralduma sunnivad. Me peame enesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused…”]

Ja lõpetuseks:

“We therefore the Representatives of the United States of America, in General Congress assembled, appealing to the Supreme Judge of the world for the rectitude of our intentions, do in the Name and by the Authority of the good People of these Colonies solemnly publish and declare, that these united Colonies are and of right ought to be free and independent states…”  [“Seetõttu pöördume meie, Üldkongressile kogunenud Ameerika ühinenud riikide esindajad, nende kolooniate heade inimeste nimel ja volitusel, palvega maailma Ülima Kohtuniku poole, et saada kinnitust oma kavatsuste õigsusele, ning me kuulutame ja deklareerime pühalikult, et need ühinenud kolooniad on, ja peaksid õiguse järgi olema, vabad ja sõltumatud riigid…”]

“Are and ought to be”; see “ja” liigendab ja ühendab siin kahte diskursiivset modaalsust, olemist ja olema-pidamist, nentimist ja ettekirjutamist, fakti ja õigust.  Ja on Jumal: ühtaegu looduse looja ja kohtumõistja, ülim kohtunik sellele, mis on (maailma seis), ning sellele, mis suhestub sellega, mis peab olema (meie kavatsuste õigsus). See otsustamise instants, ülima kohtuniku kõrgusel, on viimane instants lausumaks fakti ja seadust.  Seda deklaratsiooni võib mõista kui usust kantud vägitegu, kui poliitilis-militaar-majanduslikule jne jõuvõttele hädavajalikku silmakirjalikkust, või veelgi lihtsamalt, ökonoomsemalt – kui tautoloogia analüütilist ja järjekindlat rakendamist: selleks, et deklaratsioonil oleks tähendus ja tulemus, peab olema viimane instants.  Selle viimase instantsi ja selle lõpliku allkirja nimeks, parimaks nimeks on Jumal.  Parim mitte ainult mingis kindlas kontekstis (üks või teine rahvus, üks või teine religioon jne), vaid parima nime nimi üleüldse. Nüüd aga, see (parim) nimi peab samuti olema pärisnimi.  Jumal ongi see parim pärisnimi ehk pärisnimi parim [Dieu est le nom propre le meilleur].  Polnud võimalik panna “Jumala” asemele “parimat pärisnime”.

Jefferson teadis seda.

Kirjatoimetaja ja kavandi koostajana ta esindab.  Ta esindab “esindajaid”, kes esindavad rahvast, kelle nimel nad kõnelevad, rahvas ise volitamas ennast ja volitamas neid (oma kavatsuste õigsuses) loodusseaduste nimel, mis inskribeeruvad Jumala, s.o looja ja kohtumõistja nimel.

Kui ta seda kõike teadis, miks ta siis kannatas?  Mille pärast kannatas tema, see esindajate esindaja, kes ise esindavad, lõpmatuseni, Jumalani välja, teisi esindavaid instantse?

Ilmselt kannatas ta seetõttu, et rippus oma teksti küljes.  Talle valmistas suurt piina näha, näha ennast õiendatuna, toimetatuna, “parandatuna”, kärbituna, eriti oma kolleegide poolt.  See haavumise ja sandistuse tunne peab olema kujuteldamatu sellele, kes tunneb kirjutamist mitte oma pärisnime all, vaid lihtsalt esindamise kaudu ja kellegi teise asemel.  Kui see haav ei kustutu delegeerimisel, siis seda seetõttu, et asjad pole nii lihtsad, ei esindamise struktuuri ega ka allkirja volitamise poolest.

Keegi, olgu ta nimeks Jefferson (aga miks mitte Jumal?), ihkas, et Ameerika rahva kehtestus oleks ühtlasi, sama võttega ka tema pärisnime püstitus.  Riiginimi.

Läks tal see korda?  Ma ei söandaks otsustada.

Olete kuulnud seda lugu enne mind. Franklin tahab Jeffersoni lohutada tolle “sandistuse” pärast (see sõna ei pärine minult).  Ta jutustab talle loo kübarsepast.  Too (the hatter) oli esmalt kujutlenud oma kauplusele rippsilti (sign-board): kübara kujutist ja selle all kirja: “John Thompson, hatter, makes and sells hats for ready money” [“John Thompson, kübarsepp, valmistab ja müüb kübaraid sularaha eest”].  Üks sõber soovitab tal kustutada “hatter”: milleks, tõepoolest, kui “makes hats” on niigi küllalt selgesõnaline?  Teine sõber paneb ette tühistada “makes hats”, sest ostjal on ükskõik, kes kübaraid valmistab, peaasi et need talle meeldivad.  See mahakriipsutus on iseäranis huvitav, kuna ta kustutab tootja tunnusmärgi.  Kolmas sõber – alati on need sõbrad, kes ärgitavad kustutama – soovitab kokku hoida “for ready money” arvelt, sest tookordne tava nõudis, et makstaks “sulas” (cash); seejärel, sama liigutusega, maha tõmmata “sells hats”: ainult idioot arvaks, et kübaraid jagatakse või loovutatakse niisama. Lõpuks kannab rippsilt üksnes kujutist ning selle kübarakujulise ikoonilise märgi all pärisnime John Thompson.  Ei midagi muud.  Sama hästi võib kujutleda ka teisi ärisid ning pärisnime inskriptsiooni vihmavarju all või koguni jalanõudel.

See legend ei ütle midagi Jeffersoni reageeringu kohta.  Kujutlen seda kui äärmiselt ebalevat.  Lugu ise peegeldas tema õnnetuolekut, aga ka tema suurimat iha.  Kokkuvõttes oleks olnud parem tema teksti täielik kustutus, mis jätnuks selle kohale, Ühendriikide kaardi alla, üksnes tema alasti pärisnime: asutava teksti, rajava teo ja allkirjastava energia.  Just nimelt viimase instantsi kohale, kuhu Jumal (kes asjast midagi ei teadnud ning kes, esindanud jumal teab keda või mida kõigi nonde kenade inimeste huvides, kahtlemata ei hooli sellest kübetki), Jumal üksinda saab olema alla kirjutanud.  Omaenda iseseisvusdeklaratsiooni.  Et see seisvus teostada [en faire état], ei rohkem ega vähem.

Küsimus jääb. Kuidas tekib või millel rajaneb riik? Ja iseseisvus? Ja selle autonoomia, kes annab endale ja allkirjastab omaenda seaduse?  Kes allkirjastab kõik need allkirjastamise volitused?

Hoolimata oma lubadusest ei astu ma täna sellele rajale.

Minnes lihtsamat teed ning pöördudes mulle lähedasemate, kui mitte tuttavamate teemade poole, hakkan ma teile kõnelema Nietzschest: tema nimedest, tema allkirjadest, mõtetest, mis tal olid institutsiooni, riigi, akadeemiliste ja riiklike aparaatide, “akadeemilise vabaduse”, iseseisvusdeklaratsioonide, märkide, siltide ja õpetuste kohta.  Ühesõnaga, Nietzsche täna siin, Charlottesville’is, tähistamaks mõningaid sünnipäevi.

 

 

Allikas: Virginia ülikoolis 1976. aastal peetud avalik loeng “Déclarations d’Indépendance”. Tõlgitud raamatust “Otobiographies: L’enseignement de Nietzsche et la politique du nom propre” (Galilée, Pariis 1984, lk 13–32).

Eestindanud  Jüri Lipping

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming