Iseseisvuse metakeel

Peeter Olesk

  Tegelikult võiks meie uues iseseisvuses panna järele mõtlema iga asi, sest meie keskel ja ümber ei ole midagi nii väga iseenesestmõistetav. Ilmselt tuleb koguni seletada, missugused asjad peaksid olema enesestmõistetavad ja mis see üldse on.

Enesestmõistetav võiks olla kõik see, mis on loomuldasa hea ega vaja õpetamiseks kepidistsipliini. Loomu poolest hea on näiteks olla senisest targem, kuid ka ettenägelikum. Muidugi on piir selles suhtes küllalt tinglik. Kirjeldanud üht vindunud konflikti Johannes Voldemar Veski ja Eesti Kirjanduse Seltsi vahel, leidis seltsi omaaegne teaduslik sekretär Daniel Palgi tagantjärele (1969), et “parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid”. Ei oska võrrelda, sest mulle maitsevad mõlemad ega ole ma kunagi pakkunud pannkooke, mis oleksid küpsetatud vihaga või tehtud tüliks. Viimast ma ei taha, sest see ei õilista eales.

Keegi neist ja meist, kes kuulusid Eesti NSV keeleseaduse (1989) asjaosaliste hulka, ei olnud nii saatanlik, et oleks näinud ette seda, kui polüfunktsionaalseks muutub tulevases Eesti Vabariigis sõnake okay. Keeleseaduse vajalikkustajate pool oli veendunud, et venestamisele ning sovetiseerimisele saab oma keele kaudu vastu hakata. Oli selge, et see oma eesti keel lubab ka laen- ja võõrsõnu, kuid peab ise seisma Eestis esikohal ning võimalikult kõikide jaoks.

Ükski ei tulnud siis selle peale, et seadusesse on vaja kirjutada sisse ka see, kuidas sõnad jaa ja jah on paremad või õigemad kui sõna okay. Ometi näib meie omariiklus viimast rohkem sallivat – ehkki tema funktsioonides pole vist ainsatki positsiooni, kuhu eesti omasõna ei sobiks. Tihtipeale tähendab okay tegelikult nõus või hüva. Mille poolest võiksid need kaks sõna olla vanamoelisemad või lausa igandlikud okay’ga võrreldes? Tunnen kõrgemat munitsipaalametnikku, kes seejärel, kui ma oma väidetes olen lõpuni põhjalik, möönab minu õigust. Ta ei tunnista seda kunagi eesti keeles, vaid lausub järeleandvalt ameerika moodi – okay. Vene keeles vastab niisugusele mööndusele kokkuvõtlik-leplikult ладно. Oleks ju väga lõbus, kui me dr. phil. Henn Saari (1924–1999) ja PhD Valeri Bezzubovi (1929–1991) töiseid keeli ühendades saaksime lause “See kõik oleks ju päris nitševoo, kui ta poleks nii plohhosti”, aga oleks väga lühinägelik arvata, et selletaolisel lausel tekib meie põhiseadusega pelgalt riive. Okay eelistamine sõidab Eesti põhiseaduse mõttele otse sisse.

Ei kirjutatud keeleseadusesse sisse sedagi, kuidas sõnad tänan ja palun ning vabandust peaksid olema vajalikumad kui näiteks sorry!. Üldisemalt öeldes – tookord ei olnud mahti vaevata ennast küsimusega, millal hakkab eestlane oma uues vabaduses häbenema omaenese keelt ja miks ta seda teeb. Sorry ei ole konkreetsem ega isiklikum kui meie palun vabandust või andestust või minu viga. Vastupidi, see on imaginaarsem, sest on ainuüksi kultuuriliselt mitmetähenduslikum. Ühes sellega muutub aga ka ühe eestlase vabandus teise omasuguse ees verest vedelamaks.

Näikse, nagu oleksid sõnad keppima ja kottima järsku niisama kohased ning sagedased kui okay või hellitav-värdjalik tšauki!. Ühe käega kaalub eit turul juurvilja, teisega hoiab mobiiltelefoni ja patrab. Mõlemat kätt läheb tal vaja alles siis, kui tuleb raha võtta ja anda. Enne seda ta oma vada lõpetabki, lausudes reipalt: “Tšauki!” Kas ta ütles sedasi ka siis, kui nõukogude väed viidi 1994. aastal Paldiskist välja? (Kui ta on kasutanud sõnu klikeaegne ja nõukaaegne ning käib šoppamas nagu ameeriklane Pariisis kunagi, siis on see täiesti mõeldav.)

Keel, mis soosib anonüümsust ja eelistab võõrast, on äärmiselt ohtlik ainuüksi juba seepärast, et annab halba eeskuju ka väljaspool lingvistilisi raame. Halva eeskuju tulemuseks on näiteks see, kui pseudonüümseks me oleme oma poliitikas muutunud. Hakata otsima Eesti poliitikute omi sõnu võib olla enam kui kaelamurdev ülesanne, sest esiteks me ei tea, kust neid leida, ja teiseks võime tekitada väga kumulatiivse plahvatuse, kui seaksime kõik tegelikud või kaasautorid lavale ritta.

Seda viimast ei tehtud juba Horatiuse aegadel, ent praeguses Eestis oleme jõudnud juba ka anonüümsuse kuritarvitamiseni. Käesolevate ridade kirjutamise ajal kõige värskema Eesti Ekspressi (15. skp) esikaanelt leiab lugeja fotomontaaži, mille ülaserva on valgega tumesinisele trükitud sõnad “Tõime raudtee Eestile tagasi”. Järgneb veduri en face, mille all marsivad või kõnnivad nägupidi tuntud ja tundmatud keskerakondlased või kaasosalised.

Igaüks, kes on laiarööpmelise raudtee muldkehal mööda liipreid käinud, teab suurepäraselt, et neil ei saa liikuda tubli jalaväelase regulaarse sammuga. Hoopiski mitte seitsmekesi kõrvuti. Kogu montaaž on tehtud pettuseks, küsimata sellestki, et raudteel käimine on keelatud ja järelikult rikub ka siseminister Kalle Laanet seadust igaühe jaoks avalikult. Mõelgem aga lausele Ameerika päritolu veduri kohal. Raudtee ise pole Eestist kuskile läinud, välja arvatud see osa Valga – Petseri ja Tartu – Petseri teest, mida Venemaa hakkas tänini lõplikult valitsema juba enne meie uut põhiseadust 1992. Võib-olla on Venemaa käes ka see umbkaudu pool kilomeetrit muldkeha koos kõigega, mis seal peal, mis jääb Narvast üle jõe Jaanilinna (“võib-olla” seepärast, et avalikkuse ees pole sellest kõikidele teadmiseks räägitud).

Tegelikult muutus Eesti raudteevõrgust ja selle juurde kuuluvast ühe osa omandivorm ehk see osa riigistati tagasi. Kasuks või kahjuks, pole siinkohal määrav. Oluline on, et seda sai teha üksnes mitme poliitilise jõu koostöös, mitte üheainsa erakonna raudse tahtega. Kuulutada see puhtalt oma tööks just lausa uhkeldamine võõraste sulgedega ei ole, kuid väike riisumine küll. Pisikeste kelmustükkide kogunedes võimegi end leida olukorras, kus jääb valida, kas demokraatia erastatakse või riigistatakse. Ma ei ütleks, et selleni on veel aega ja ruumi. Probleem pole isegi mitte enam päevade küsimus, sest ta on juba jooksvas päevakorras.

Vastava päevakorra on kokku seadnud kõiki meid puudutav probleem, mille ma sõnastaksin järgmiselt: kas meiega saab suhelda ainult pronksmehe kaudu ja mida me ise oleme teinud selleks, et meiega üksnes tema kaudu ei suheldaks? Pahatahtlikult vaatekohalt on pronksmees ainult ettekääne ja, mis peaasi, ta on kujund tegelikkuse asemel. Kindlasti leidub meie keskel keegi, kes selle kujundi välja käis; ma ei usu, et see inimene oleks juba surnud. Mida ta võis mõelda? Praktiliselt ta lahutas memoriaalist ühe osa ehk jagas kogu ansambli mitmeks tükiks. Igasugune lammutamine nõndaviisi käibki. Nii kaugele too x aga ei mõelnud, et eestlane ei vaja ainult lammutava rahva kuulsust, sest demagoogiliselt ei ole väga keeruline tuletada lammutamisest terrorism. Natsionaalsotsialism oma intolerantsis ja faktilises ajaloos seda on – ning meid ei saa lohutada tõsiasi, et inimvihkajalik kommunism on sedasama. Üks on küll pada ja teine katel, kuid meid tahetakse kõrvetada ja keeta mõlemas.

Mõelgem Tallinna linnavarade hulka kuuluva Vabastajate väljaku pindalast avaramalt. Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meie ajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks. Olnuks see teisiti, ükskõik kas siis Mongoolia või Puerto Rico või Ungari RVmoodi, oleks väga peadpööritav seletada järgmist absurdsust. Ligemale paarkümmend aastat tagasi, mil perestroika oli juba tõbine, kirjutasid meie oma ajaloolased endiselt, kuidas 1944. aastal põgenesid Läände eesti fašistid ja nende käsilased. Tänasel päeval kirjutavad mitmed muulased aga seda, kuidas meil tegutsevad uued fašistid ja nimelt mittesakslastest neonatsid. Süüdistused on samad selle vahega, et enne olime üksnes tallermaaks, nüüd aga juba taimelavaks. Tuleb nii välja, et okupatsioon on sallivam kui iseseisvus!

See kõik haarab ka keelt, sest meil tuleb jätkuvalt vältida seda olukorda, kus meist räägitakse meile võõras keeles ja meid endid tõlgitakse valesti. See viimane võib olla sihilik, kuid võib tuleneda ka sellest, et me ise ei ole väga järjekindlad. Olla siin järjekindel võibki olla väga raske, kui sul on naispoliitiku puhul kasulikum näidata tema kintsu, aga meespoliitiku puhul hoopiski pea kuju ja hallinevaid juukseid. Kindlasti on kõik kolm inimese enda omad.

Sõnad alati ei ole. Ohtlik on see seepärast, et fašism rajanebki võõrastel ning anonüümsetel sõnadel, mida siis juhtiv vaim kas koondab või hajutab. Me peame mõtlema ja mitte kõigest jutujätkuks sellest, et viltu veavad mõlemad arenguteed: nii see, kui me laseme endile fašismi teistel otsa ette kirjutada, kui ka see, kui me ise ei otsi alternatiivi. Tegelikult on mõlema taga hirm, iseseisvuse kõige salakavalam vaenlane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming