Isiklik puudutus Pärnust

Siram

Andrus Joonase kureeritud näitus ?Kunst on halb kunst on hea? Pärnu uue kunsti muuseumis 20. X ? 20. XI. Igal korralikul linnal on oma aasta- või sügisnäitus või midagi selletaolist. Nii ka Pärnus. Selline eksklusiivne nähtus nagu moodsa kunsti (ehk m(m)oodsa, nagu kuraator, tänavuse Pärnu kunstipreemia laureaat Andrus Joonas on väljendanud) näitus ei oleks kümme aastat tagasi Pärnus veel võimalik olnud. Aga praegu oli.

Siin prevaleerib maal nagu modernismiski, millega võiks ju olla suguluses ka termin ?mmoodne?, ja seda täiendavad üksikud installatiivsed elemendid, mis on otseses suguluses ready-made?iga nagu vanadel headel Duchamp?i aegadel.

 

Pärnu rollimängud ja taluvustestid

Viimasele vihjele annab alust keset näitusesaali lükatud ?põrnikas?, mis on dialoogis Mila Balti autoportreelise maaliga. Sellel on kujutatud samalaadse auto juures autorit kolmes erinevas olekus: lihaselise mehhaanikuna, litsaka daamina ja tavalise koduperenaisena. Rollimänge on eesti kaasaegses kunstis (meenuvad Ene-Liis Semper, F. F. F. F.) tavaliselt kasutatud sotsiaal-analüütiliselt positsioonilt, mille käigus saab küll sõnum selgeks, kuid võib muutuda kuivaks. Mila Balti on teemale lähenenud umbes sama vabalt (nagu seda on teinud ka Ki wa), tema kehastusi ei saa kokku viia sta­tistika­ameti tabelitega, mistõttu vaatajale jääb rohkem mõtlemis- ja tunnetamisruumi ning sotsiaalsus ei kao samas kuhugi. See on isiklik puudutus, mis mõjub, mitte vahendatud kõrvaltvaatajapilk. Ka selles mõttes erineb Pärnu m(m)oodne kunst biennaalikunstist.

Pärnu hüperrealism, mida esindab ka Balti, erineb klassikalisest 1970. ? 80. aastate stiilist. Ilmselt on see loomulik, sest aeg on edasi läinud ja suuri fotosid on kergem välja printida kui tollal. Seetõttu ei püüta saavutada fotoefekti, vaid kasutatakse hüperrealistlikku kujutamisviisi oma täiesti ?ebarealistlike? ideede elluviimiseks. Näiteks Toomas Kuusingu maalil, mis on samuti autoportreeline, mediteerib kaunis paljas mees, täiesti hüperrealistlik, täiesti ebarealistlikuks üldistatud maastikus ja täiesti ebareaalses paigas kusagil maa ja taeva vahel. Miks ta seda teeb? Vahest üritab leida vaimse ja kehalise kooskõla.

Kuid mitte kõik ei tegele Pärnus iseendaga. Folk art?i klassikuks kujunenud Asta Isak paneb täie rauaga patusele maailmale, moodustades oma hiiglaslikel maalidel totaalseid hea ja kurja võitluse massistseene. Ta kutsub meid üles meeleparandusele. Meelt võib aga parandada mitmeti. Võib alustada ka välimikust, nagu seda on teinud Billeneeve. Tema kunst on tema ise ja see väljendub tema kehas ning kõiges selle ümber. Billeneeve ümberriietumised ei ole rollimängud, need on taluvuspiiri kompamine nii tema enda kui teiste inimeste jaoks. Kui palju võib paljastada, kui palju võib riietus kandjat haavata, kas võib dekoratiivse niidikese silmalaust läbi õmmelda, kas saab õhus kõndida? Kui räägitakse esteetiliste kategooriate kadumisest kaasaegses kunstis, siis Billeneeve taotluseks on alati ilu, olgu siis kas või koos valuga. Ja üldse, mida võib üks naine endale lubada? Tundub, et kõike. Mida, tõsi küll, Billeneeve veel võiks endale lubada, oleks korralikumad fotod sellest kõigest.

 

Pärnakate absurdimaiguline iroonia

Mehisemas osakonnas on täheldatavad mõningad puudujäägid, kuna samal ajal on neokommunistliku rühmituse Fa?ist Lendas Üle näitus Tallinnas tervishoiumuuseumis. Remo Randveri ikoon, uks teispoolsusesse või siis sealt tagasi, on mõttelises dialoogis Tallinnas eksponeeritud paavsti portreega, samal ajal kui Ville-Karel Viirelaiu ekspressioon telefonitoruga ilmselt helistab tervishoiumuuseumis rippuvale Savisaarele. FLÜ ei väsi kordamast, et kõik, mis meid ümbritseb, ja isegi see, mis on meie sees, on absurdne. Kuigi tegelikult tahame me ju head?

Ehk  mingi võtme sellise iroonia mõistmiseks annab Non Grata video ?The Art of  Invisibles?, mida naiivne vaataja võiks pidada näljase kunstniku appikarjeks ühiskonna suunas, ohtliku looma ähvardavaks haukumiseks. Mida ta ka on, aga mitte söögi mõttes, mida filmis metafoorina kasutatakse, vaid vaimses mõttes.

Siinsamas kõrval on taas üks autoportreeline teos, mis väljendab otsatut igatsust millegi ilusa ja päikeselise järele, mis kaob enne õiget hetke silmapiiri taha. See on Mark Soosaare ja Svea Aaviku fotoseeria alasti Margi, tooli, maastiku ja tütarlapsega.

Puudujääkidest veel niipalju, et tagumist ruumi täitis poolik Meeland Sepa installatsioon, mis oli esmakordselt ja täielikult väljas Karol Kallase kureeritud suvisel ?Metafeminismi? näitusel Endlas. Alles on koolipingid, puudu on fallilised istmed ja sugereeriv koolmeistrihääl: ?Tervist, tüdrukud. Istuge, palun!?. Kuraatori sõnul oli see töö liiga rõve, et seda tervikuna välja panna, samas tähistab siiski osaliselt eksponeerimine teadlikku tsenseerimisakti ennast. Viimasele annab tähenduse Andrus Joonase enda suhteliselt skandaalne roppkunstniku minevik ja Pärnu noore kunsti üldine maine. Kontsept on huvitav, aga vaatajale see laudade rida midagi ei ütle, kui, siis täidab vahest ainult visuaalselt ruumi.

Andrus Joonas ise esitab pika ?Aledoia? seeria: dekoratiivsed, aga ometi ka filosoofilised lilled, nagu ta neid ikka teeb. Nende vahel on üks suurem, Urmas Martinsoni oma, mis näeb suhteliselt samalaadne välja. Sidet õpilase ja õpetaja vahel eitada oleks patt, kui väga seda ka ei tahaks. Kuid Martinsoni lill on siiski teistsuguse filosoofiaga, sel ei ole seriaalset olemust ja see ei püüdle täiuslikkusele, vaid tegeleb pigem ebatäiuslikuga, sellega, kus peitub viga.

Ühe väikse saali täitis graafika, mida Pärnu kontekstis esindab Eesti litograafiakeskus Kadri Alesmaa, Jaak Visnapi ja Viljar Kõivu isikus. Igaüks omal vaiksel moel, nihestavad nad mõttestampe ja meediakli?eesid ning mõjutavad selle kaudu salaja vaataja alateadvust.

Pärnu kunst on varjamatult personaalne, igast üksikust tööst ja ka kogu komplektist õhkub karjuvalt isiklikku vajadust kunsti teha, et anda vorm oma kogemustele, mida ei ole keegi dikteerinud, vaid kuhu on asjade loomulikus käigus ise jõutud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming