Isikumuuseum: isik ja muuseum

Ülle Kruus

2007. aasta sügisel planeerisime Adamson-Ericu muuseumi tegevuse 25. aastapäeva tähistamiseks programme, näitusi ja haridustrükiseid. Arutelus settis tõdemus, et oleks väga vaja kõnelda süvitsi väiksematest isikumuuseumidest, analüüsida nende spetsiifikat ning seeläbi elavdada diskussiooni nii erialainimeste hulgas kui ka kogu ühiskonnas laiemalt.

Iga riik on vastutav oma kultuurielu korraldamise eest ja nagu tihti elus märganud oleme,  on väiksematel oma häält kuuldavaks teha tunduvalt raskem kui mastaapsetel, institutsionaalselt kaalukatel suurtel üksustel.

Muuseumide põhitegevuse üle, milleks on teatavasti kogumine, uurimine, säilitamine, eksponeerimine, dokumenteerimine, kirjastamine ja haridustöö, mis teenib nii või teisiti ühiskonna liikmete huve, on muuseumiaastal oluline arutleda. Oma missioonis oleme kõik sarnased. Erinevused sõltuvad enamasti ressurssidest,  sest nii finantsides kui ka eriharidusega muuseumispetsialistide arvu osas erineb olukord tihti üsna palju suurte keskmuuseumide ja omavalitsuse haldusalas institutsioonide ning väikeste muuseumide võrdluses. Hästi saadakse hakkama veel siis, kui muuseum on suurema võrgustiku osa kuid keeruline on niisugustel, kus vaid üks-kaks töötajat.

Pidasime oma kohuseks algatada suhteliselt efektiivse isikumuuseumina keerulisemate  toimimismehhanismide ja sisulise töö teemade avamist. Olgugi et ideaalis on kõikidel kultuuriministeeriumis registreeritud muuseumidel eluõigus, on reaalsed kogemused lähiminevikust tõestanud ka vastupidist. Keerulised olukorrad tekivad eelkõige juhtimisvigadest ja omandisuhete pinnalt suuremahuliste investeerimisvajaduste ilmnemisel, nagu nüüdseks oleme mõistnud Kristjan Raua majamuuseumi puhul. Paraku pean möönma, et 2007. aasta sügisel  ettekandeid ja potentsiaalseid esinejaid kavandades ja Soomeski kolleegidega läbirääkimisi pidades polnud isikumuuseumide teema sellist teravust ja nendega seotud komplitseeritud olukordi Eestimaal isegi veel aimata.

Loodan, et aastal 2009 leiab kultuuriministeerium võimaluse toetada Kristjan Raua majamuuseumi edasise tegevusega seotut, olgu hoone omandivorm milline tahes, sest tegu on väljapaistva isikuga, kelle elutööst  suur osa on seotud tänavu saja-aastaseks saava Eesti Rahva Muuseumi asutamise, omariikluse tekkeaastate muinsuskaitseliikumise ja Eesti Kunstimuuseumi sünniga. Oluline on mõista neid väärtusi, mida on ühiskonnale andnud väljapaistvate isikute looming ja tegevus. Isikumuuseumid nagu teisedki muuseumid on seotud eelkõige oma kogudega. Põhitegevuses on fookus suunatud võimalikele tõlgendustele, et suhelda avatult, kõnetada inimesi  aktuaalsetel teemadel. Muuseumitöötajad teevad mahukat tööd materjalidega, et otsida kogudes leiduva ainese kaudu uusi võimalusi päevakohastel teemadel inimestes huvi äratamiseks. Tänapäeval on materjali eksponeerimiseks ja interpreteerimiseks väga palju võimalusi, soovitav on muidugi, et tõlgendades lähtutaks siiski autentsest allikmaterjalist ja et ei kaoks ehedus.

Adamson-Ericu muuseumi  kogemus

Kunstnike isikumuuseume pole Eestis praegu palju. Värskes muuseumide teatmikus on fikseeritud neid alla kümne, kusjuures paljud on suuremate muuseumide osad. Neid on olnud mõnigi rohkem, kuid näiteks Anton Starkopfi majamuuseumi sulgemine tulenes jällegi omandisuhete muutustest tingitud komplitseeritusest: Tartu kunstimuuseumile jäid riiklikud kunstikogud ja perekonnale maja. Suhete  konfliktsuse tõttu ei olnud võimalik muuseumi enam toimivana arendada ja tegevus lõpetati. I

sikumuuseumid on tihti keerulise valiku ees oma põhitegevust planeerides, sest ressursipuudus kimbutab mitmel tasandil. Väikesed struktuuriüksused saavad suurte varjus aeg-ajalt rahulikult areneda, kuid võivad keerukamatel aegadel tunduda ka ebaolulisena. See tähendab, et aeg-ajalt võivad nende vajadused ühiskonna tipus otsustustasandil tähelepanuta ja vaeslapse  ossa jääda. Paraku ju ainult töötajate entusiasmil kaasaegne muuseum toimida ei saa.

Positiivne on siiski tendents, et vaikselt, kuid järjekindlalt toimetavad mittetulundusühingutena mitmed kunstiga seotud majad. Nii tegutsevad Lubjassaares Johann Köleri kodukohas Viljandimaal kunstniku sugulased, Haapsalus Evald Okase aktiivne perekond ja samuti väga edukalt on käivitunud Saaremaal Kuressaares Haamerite näitusemaja. Eerik Haameri lapsed ja sugulaste laiem ring oli möödunud aasta suurprojektis „Kahel pool merd. Eerik Haamer 100” Tartu kunstimuuseumile ja Kumu spetsialistidele väga hea koostööpartner, mille tulemusena sündisid mastaapsed näitused ja monograafia.

Aktiivne ja positiivne hoiak kollektiivis on mõistagi oluline ning töötajate erialane kompetents ja loominguline potentsiaal samuti. Adamson-Ericu muuseum on suhteliselt heas olukorras tänu oma seotusele Eesti  Kunstimuuseumi suurema süsteemiga, kus jaotame omavahel ressursse ja spetsialiste nagu ühes perekonnas kohane. Samuti on meie väikese struktuuriüksuse liikmetel väga hea meeskonnatunnetus, mis on taganud kaasaegse muuseumina toimimise. Oleme sõnastanud kaugemad eesmärgid ja täpsemalt ka muuseumi kuvandi profiili paika pannud. See on taganud koostöö edukuse nii kodumaal kui ka naaberriikidega. Olgu mainitud vaid Adamson-Ericu põlvkonnakaaslaste  retrospektiivsed isikunäitused, millest Eesti esimeste naiskunstnike loomingut tutvustav sari on kõige rohkem avanud valgeid laike kultuuriloos, naabrite juurest läti modernismi klassika tutvustused koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga ja ulatuslik mitmeid institutsioone haaranud Ahvenamaa fenomeni avav mitmetasandiline projekt Eestis, Ahvenamaal ja Helsingis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming