? ja et meil sellest mingit jama ei tuleks!

Anneli Porri

 

Kuidas kunstitudengid/-uurijad käisid taas Venemaa avarustes kultuuri talletamas ning millega nad seal kokku puutusid.

Pealkirjaks pandud lausepoolikut kuulsin kaasreisijalt juhuslikult T?eboksarõ-Moskva rongis. Rong hakkas jõudma Moskvasse ja ma sain aru, et see ongi kogu 28. Eesti kunstiakadeemia Marimaa ja T?uva??ia etnograafilise uurimisreisi essents. Etnograafilisest ekspeditsioonist oli saanud poliitiliste mahhinatsioonide probleemirohke osalusvaatlus. ?? ja  et meil sellest mingit jama ei tuleks? oli mantra, mis lõpetas kõik vähegi tähtsamad ettevõtmised, sagedamini sai sellest aga ettevaatlik mõte, et ometi NEIL sellest mingit jama ei tuleks. Kolme nädala jooksul oli olukordi, kus me suutsime süsteemi kiuste probleemitult oma ekspeditsioonitööd teha, aga enamasti oli kohalik masinavärk meist meetritekõrguselt üle. Nagu ka kohalikest endist.

 

Volga käär

Piirkond, kus matu?ka Volga voolab mööda Ni?ni Novgorodist, ?upa?karist (T?eboksarõst) ja Kaasanist ning pöörab siis alla Samaara poole, on keeruline koht mitmel tasandil. Esiteks on see ajaloost Kaasani khaaniriigina tuntud piirkond kultuuriliselt ja etniliselt äärmiselt kirev. Kohe Volga kääru jäävad nii Marimaa, T?uva??ia kui Tatarstan, samasse kobarasse kuuluvad ka Mordva, Ba?kiiria ja Udmurtia. Seal elavaid etnilisi rühmi üles lugema hakata on omaette teema. Keelkonniti on ala jaotatud soome-ugri, türgi-tatari ja slaavi keelte vahel. Konsensust ei saavuta Volga käär ka religioossel alusel, õigeusklikule enamusele sekundeerivad tatari moslemid ja maausulised marid. Kui nüüd uuesti heita pilk kaardile, siis selgub, et kogu see kompott leiab aset praktiliselt Venemaa Föderatsiooni südames ja on üldse Moskva järel kogu impeeriumi kõige asustustihedam piirkond.

Just nendesamade kultuurikontrastide tõttu on EKA teinud sinna piirkonda ekspeditsioone ka varem. 1995. aastal töötasid tudengid mäe- ja niidumaride külades, 1999 idamaride juures Ba?kiirias, 2002 Mordvas jne. Tihedast asustusest ja hõimusisestest piiridest tulenevalt vajab piirkond tihedat kammi, etnograafiline pilt võib muutuda paarikümne kilomeetri jooksul. Samuti ka majanduslik olukord, elatustase, huumorimeel, sõnavabadus ja eksistentsiküsimused. Need aga ei sõltu tänapäeval vähimalgi määral kohalikust mullaviljakusest või rahvuslikust värvimeelest, vaid on puhtalt föderatsioonisiseste jõujoonte ja kokkumängude tulemus.

Nii sai kahekümne kahe tudengi-fotograafi-etnoloogi uurimisreisist Vene- ja Marimaa võimude kokkumängude tõttu tugev poliitiline tööriist. Hoolimata pidevatest kinnitustest, et tegemist ei ole poliitilise diversiooni, vaid soome-ugri etnograafiapraktikaga, sai kogu üritus Marimaal külge tugeva poliitilise pitseri. Kardan, et seal ei olegi mingit võimalust öelda ?soome-ugri? või küsida mari rahvariiete järele ja jääda apoliitiliseks.

 

Kul-?arif ja Andrian Nikolajev

Päev Tatarstani pealinnas Kaasanis pidi meile kinnitama, et töötame ajalooliselt tihkel pinnasel. Me ei näinud linnast suurt midagi, sest linna 1000. sünnipäeva tähistamise vaimustuses oli Tatarimaa Christo kõik majad sisse pakkinud. Pidu kulmineerub 30. augustil. Ühelt poolt käis metsik ülesehitustöö ja teiselt suur lammutamine. Nimelt võetakse hoogtöö korras maha mõnesaja-aastaseid ideaalses korras puupitsilisi palkmaju: kui omanik maja müüma ei ole nõus, läheb maja näiteks põlema. Nägime paari sellist õnnetut vrakki bussi aknast. (Omapäi linna ei lastud. Niisiis liikusime kohe esimesest päevast alates ainult koos saatjatega.) Iroonia on aga selles, et ehkki dokumentaalselt ei ole aastapäeval ajaloolist alust, kaotatakse võõpamise ja lammutamisega ka visuaalne mulje vanast linnast ja kultuurikeskusest.

Selle asemele pakutakse uut Kaasanit, mida sümboliseerib võidukalt keset kremli üle linna kõrguv vastvalminud mo?ee Kul-?arif. Suurejoonelist ehitist tituleeritakse Tatarimaa ühendajaks. Kui briljantselt aus olla, pole XVI ? XVIII sajandist pärit ja ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud kremlis mitte kunagi mo?eed olnud. Aga nüüd on.

T?uva??ia on Tatarimaa ja eelkõige lähemate soome-ugri naabritega võrreldes täielik rahvusriik. Nii t?uva?id kui marid toonitasid pidevalt fakti, et president on samast rahvusest, kui riigi õitsengu tagatist. Ehkki nii Kaasanis kui Marimaal on enamik hädapärasemaid silte kahes keeles, käib T?uva??ias ka trollipeatuste teadustamine ja ametkondlik asjaajamine t?uva?i keeles. Külades oli memmesid, kes rääkisid vene keelt sama halvasti kui need ekspedeerijad, kes kooliajal arvasid, et vene keelt ei lähe kunagi vaja. T?uva?id on rahvusliku ühendajana kasutanud juba 1963. aastast kosmonaut Andrian Nikolajevi tagasihoidlikku isikut, kelle surmast möödus 3. juulil üks aasta. Pärast kodumaale naasmist jõudis kosmonaut külastada paljusid rajoonikeskusi, lasteraamatukogudes ja koolides jäid visiiti meenutama suurejoonelised fotod ja raamatunäitused.

 

Miilits ja nat?alnik?ute ühiskond

Venemaa suurust aitavad tajuda kaks asja: maastiku, kultuuride ja keelte rikkalikkus ning kiire vaheldumine ning fakt, et mõned asjad jäävad kogu aeg samaks ega muutu ka pärast tuhandete kilomeetrite läbimist. Muutumatuteks riigi tugisammasteks võib pidada nat?alnik?uid, tugevalt hierarhiseeritud alluvussüsteemi kõikides asutustes ja muidugi miilitsaid. Kõndida ilma dokumentideta (s.o viisat ja registratsija?t sisaldava passita) Venemaa uulitsail tundub olevat suurem kuritegu kui kellegi purjuspäi mahalöömine. Selleni viib muidugi loogiline arutluskäik, et pärast mõrva on selge, millega kodanik hakkama sai, aga ilma sissekirjutuseta välisriigi kodanik ei ole veel kuritegu sooritanud, seega võib ta veel hakkama saada ükskõik millega. Üldiselt juhtus seda pigem T?uva??ias, et tänaval astus juurde militsionäär ning soovis, et tutvumise eesmärgil esitataks talle dokumendid. ID-kaartide ja üliõpilaspiletite virvarr suunas ta õige pea tagasi oma igapäevakohustuste juurde. Mari Eli miilits kasutas meiega tutvumiseks hoopis teisi meetodeid.

Kõige populaarsemad Mari võimuorganite võtted eestlaste etnograafiapraktika ohjeldamiseks olid: aknast filmimine (vähemalt kaks korda), miilitsaeskort (kaks korda), jälitamine (mõned korrad edukalt, mõnel juhul sai jälitajast jälitatav), külades inimestele passikoopiaid näidates üliõpilaste identifitseerimine, allkirjadega mälestuskaartide konfiskeerimine, registratsiooni mitteandmine ja hiljem mitteregistreerimise eest protokolli koostamine neljale uurimisreisijale (sh siinkirjutaja), nuhi sokutamine kohalikku kultuuri tundvaks abiliseks, kollase valeinformatsiooni paiskamine meediasse jne. Ilmselt kõige tõhusamaks osutus aga täieliku paranoia tekitamine demokraatiast rikutud tarbimisühiskonna laste seas.

 

Hirmu kontsentratsioon

Eespool viidatud majanduslikud jms erinevused tulevad eriti hästi välja t?uva??e ja marisid võrreldes. Ametlikku piiri kahe autonoomse vabariigi vahel märgib üle küngaste jooksev lippaed, ühel pool on inimesed lahked, ülevoolavad ja jumalikult ettehoolitsevad, teisel pool keegi tuppa ei kutsu, teed ja präänikuid pakutakse õues, pildistada eriti ei lasta ja oma nime meeleldi ei öelda. Marid on skeptilised, umbusklikud ja hoiavad distantsi. Ja nende huumor on tervistavalt must ja irooniline. Marides on midagi tugevalt ostapbenderlikku. Esimesed mari memmede valusad naljad rääkisid nende maailmapildi ja selle kujunemise tingimuste kohta rohkem kui ajalooõpik. Mitte kunagi ära ütle kõike, mida sa tead. Alati jäta vähemalt kaks põgenemisteed. Häma! Pärast esimese jää sulamist võivad nad olla aga inimesed, keda kogu oma elu oled tunda tahtnud.

Ajupesu ja eelkõige totaalne hirmutamine on teinud aga oma töö. Inimesed, ka noored, on infosulus, neil on tunne, et info riigisisesest terrorist ei jõuagi väljapoole ja seetõttu ei saa keegi ka neid aidata. Et nende hääl hääbub survepoliitika filtrites. Ise nad ennast aidata ei saa, kõigil on sugulased ja sõbrad, kelle julgeoleku pärast muretsetakse. Üks noor ajakirjanik oli äärmiselt üllatunud, kuuldes, et on algatatud isegi allkirjade kogumine mari rahva toetuseks.

Ühes Tsikmä (Kozmodemjanski) lähedases mäemari külas nägime ise seda hetke, kui inimeste suud lukku läksid ja sõbralikku vestlust asendasid paanilised palved: ärge rääkige, mida te siin nägite, me ei taha pahandusi, me elame suurepäraselt, meil ei panda koole kinni, ärge rääkige meie kohta halba, me tahame siin rahulikult edasi elada. Küla oli käidud hoiatamas ja kui algul asendus umbusk meie suhtes sõbralikkusega, siis pärast pealinna administratsioonist tulnud hoiatust oli näha ainult hirmu. Maridel on teada, mis nendega võib juhtuda, kui tuleb välja, millest nad äsja meile olid rääkinud. Ilmselt käis kõikjal meie ees telefonikõne keeluga eestlastele mitte midagi näidata ja mitte koostööd teha. Küll aga rikkalikult vastu võtta, sööta ning joota.

Kõige suurem viga, mis me tegime, oli suutmatus kaitsta kohalikke inimesi, kes meile öömaja andsid või oma rahvariideid lasid joonistada, ebameeldivuste ja hirmu eest. Selle eest, et uurija miilitsajaoskonnast öösel kell neli uksele koputab ja võtab täpse tunnistuse majas ööbinud ja töötanud eestlaste tegevuse ja käitumise kohta ning konfiskeerib mälestuseks jäetud postkaarte. ?Inimesed on külalislahked, jaa. Nad on ka meie suhtes väga vastutulelikud,? teatas eestlastele protokolli vormistanud alampolkovnik malbe naeratusega, otsekui tõestuseks, et härra uurija ei pidanud külainimeselt nende tunnistusi välja peksma.

 

Keelatud kirjandus eesti keeles

Veel üks Venemaale iseloomulik joon tundub olevat äärmine austus, kartus ja kahtlus kõige kirjutatu ees. Saad kõike, kui sul on ette näidata paber. Paberitega liiguvad eelkõige käsud ja ettekirjutused ülevalt poolt, üliharva ideed, mille üleskirjutamine ka väärt on. Võimalik, et just selle kultuurisurnud seisu pärast, mida kogesin ka Mordva ekspeditsioonil, tekkis mul kinnisidee, et Marimaale tuleb viia eesti kirjandust. See tundus kõige loogilisem ? Jo?kar-Ola ülikool õpetab praktiliselt ilma õppevahenditeta muude soome-ugri keelte hulgas ka eesti keelt, järelikult tuleb neile viia kirjandust, millest ei oleks keset föderatsiooni kasu kellelgi peale nende soome-ugri kateedri. Elementaarne.

Juba Jaanilinna piiripunktis pidasin ma piirivalvuriga väikese vestluse eesti kaasaegsest ilukirjandusest: kõne all olid nimed Künnap, Afanasjev, Rooste, Sinijärv, Kross, Raud, kunst.ee, Looming… Ehkki mu pagasi mõõtmed jäid alla noile kastidele, mida pühendunud vodkaturistid üle lahe viivad, sain ma piirivalvurilt karmi keelu enam mitte kunagi nii palju raamatuid Venemaale viia. Käsk püsib muidugi piirivalvuri autoriteedil.

Koos maalikunstnik Triinu Jürvesega Jo?kar-Olasse raamatuid viima minnes tundsin ma esimest korda hirmu. Sõna otseses mõttes. Kadri Viires pani äärmiselt tõsiselt südamele, et hoiaksime madalat profiili. Kuivõrd kahe inimesesuuruse seljakoti ja kahe suure raamatukastiga madala profiili hoidmine võimalik on? Napp viibimine Punases Linnas jättis ülimeeldiva mulje: pakihoidja võttis eestlastelt kui sugulasrahvalt kahe kompsu hoiustamise eest ühe hinna ja päikseprillimüüja tundis huvi, kas me tulime sugulastele külla. Ülikoolis oli tööpäev juba läbi, aga kohal olevat personali ei takistanud miski pärast meie lühikest sissejuhatust remondisesse garderoobinurka välgukiirusel teelauda üles seadmast. Korraks käis raamatukastidele viidates läbi ka kohustuslik pomminali.

Meie suhtelisest incognito pealinnas viibimisest olla aga neli päeva hiljem teleuudistes räägitud.  Mida täpselt, keeldus meie perenaine ütlemast. Siiani ei ole ma Natalja Glukhhovalt vastust saanud, ega kateedril nende raamatute vastuvõtmise pärast ometi mingit jama ei tulnud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht