Ja nende igapäevast lobi…

Vidadi Mamedov

Iga 4-5 aasta tagant valime valimisjaoskonnas hääletades kandidaadi, kelle eluvaade ning sise- ja välispoliitilised arusaamad meie omadega kattuvad ning volitame teda enda nimel poliitikat tegema. Kõik oleks justkui hästi, kuid siis ilmub kulisside tagant välja… lobist.

Mõnes riigis, näiteks Ameerika Ühendriikides, on lobism täiesti legaalne ja maksustatav tegevusala, kuid kontrollida selles sfääris liikuvaid tegelikke summasid on väga raske. Lobitöös, mille eesmärgiks on saavutada olematute nn genotsiidide tunnistamine parlamentides (genotsiidi teema nõuab erilist tähelepanu, seda enam, et mõned rahvad on lobitöö abil muutnud selle üsna edukaks kaubamärgiks) või separatismi toetamine riigipiiride hilisema muutmise nimel, ei opereerita mitte ainult üüratute summade vaid ka maatükkide ja paradiislikes paikades elumajadega, mis on kingitud “rahva sõbrale” jne. Ja siin ei saa ükski maksuamet esitada arvet “õiguskuulekale lobitöö tegijale”.

Väga sageli väljub lobisti tegevus riigi seaduste raamest ja isegi kahjustab tandriks valitud riikide rahvuslikke huve. Näiteks Ameerika Ühendriikides on väga võimas juudi, kreeka ja armeenia jt lobi. Armeenia omaga leidis hiljuti aset kaasus, kui pressile sai teatavaks, et seda koordineerib Armeenia suursaadik Washingtonis. See aga ei ole enam sama tegevus, mille eest maksuamet arve esitab, vaid tõenäoliselt kuulub sellega tegelemine juba hoopis teiste riigiorganite pädevusse.

Lobitöö on defineeritud järgmiselt: lobism (ingl k sõnast lobby – kuluaar) tähistab kontorite, monopoli agentuuride jt organiseeritud gruppide võrgustikku seadusandliku võimu juures, selle eesmärgiks on seadusandluse ja ametnike mõjutamine (kas või altkäemaksu abil) selles suunas, et võetaks vastu otsuseid nende organisatsioonide huvides (konkreetsed seadusprojektid, riiklike tellimuste saamine, subsiidiumid).

Algselt tekkis lobism kui instrument, mis töötas suurte finants- ja tööstusgrupeeringute huvides. Seejuures piirati väiksemate tegijate õigusi. Negatiivsete ilmingutena lobismiga kaasnenud korruptsioon ning altkäemaks kujundavad veel tänapäevalgi lobismi kui poliitilise süsteemi kõige räpasema instrumendi imagot. Paar näidet. Võetakse vastu autos turvavöö kinnitamise kohustuslikkuse seadus või kehtestab muu riigiorgan õigusakti selle kohta, et kõik kauplused peavad kasutama mingi konkreetse firma elektronkaalusid. Loomulikult räägitakse seejuures vajadusest kindlustada liiklejate ohutus ning tagada tarbija õiguste kaitse. Justkui rikuks kauplus, kus kasutatakse täpselt samasuguseid, kuid teist marki kaalusid, tarbija õigusi. Ei, sel juhul rikutaks vaid monopolisti huve. Nii töötab lobism kui seadusandlikule võimuorganile surve avaldamise instrument mitte tarbija kaitseks, kindlustades vaba konkurentsi, vaid jätab meid ilma valikuvõimalusest. Sellest saab altkäemaksuandja ja altkäemaksuvõtja vahendaja, nii ostetakse seadusandjate ja ametnike hääli ettevõtete huvides. Samuti näeme, kuidas üks demokraatliku süsteemi instrumente, s.o lobitöö, blokeerib teist – vaba konkurentsi.

Lobistide tegevuse tagajärjel ei kaota me mitte ainult tarbijatena vaid ka riigi kõrgema võimu kandjana, rahvana, valijana. Faktiline võim on tugevaimate lobirühmade käes. Nad kontrollivad rahavoogusid, kaadreid, pressi ja otsuste vastuvõtmise protsessi. Formaalne võim seevastu tegeleb vaid juriidiliste tagatiste andmise ja faktilise võimu poolt vastu võetud otsuste seadustamisega. Tuleb välja, et rahvas, kes valib võimu teostama ühed, saab asemele hoopis teised.

Lobism ei etenda ühiskonna elus siiski vaid negatiivset osa. Viimasel ajal oleme olnud tunnistajaks Vene võimude pretsedenditule survele Eestile seoses pronkssõduri teisaldamisega. Asi läks koguni lubamatu sekkumiseni Eesti sisepoliitikasse. Vene ametiisikud nõudsid ei vähemat ega rohkemat kui Eesti valitsuse tagasiastumist. Vene agendid aga ässitasid vene noorte kõige ebateadlikuma osa pogrommidele. Selles situatsioonis toetasid paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid tervemõistuslike inimeste kaitsekõnede mõjul Eesti positsiooni. Kui käsitleda neid inimesi Eesti huvide eest seisnud mittemaksustatavate lobistidena, siis on lobismi positiivne roll vähemasti meie endi jaoks ilmselge. Kuigi tõenäoliselt polnud siin tegemist mitte lobismi positiivsete viljadega, vaid sellega, et rahvusvaheline üldsus mõistis konflikti olemust õigesti, toetas Eesti õiguslikku positsiooni ega sõlminud majanduslikult kasulikku, kuid südametunnistusega vastuolus tehingut, mis viinuks topeltstandardite tekkeni.

Omal ajal, tundes õudu fašistide poolt juutide vastu toime pandud hirmutegude ees, tunnistasid paljud maad seadusandlikul tasandil, et juutide vastu on tõepoolest toime pandud genotsiid. Sellest ajast võetakse neis maades kriminaalvastutusele kõik, kes julgevad kahelda holokaustis. Varjates aga end kurikuulsa sõnavabadusega otsekui viigilehega, lubavad nende maade võimud solvata rohkem kui miljardi maailma teistel maadel elava inimese usulisi ja rahvuslikke tundeid. Pean silmas niinimetatud karikatuuriskandaali.

Veel üks näide. Šveits ja mõned teised Euroopa Liidu liikmesriigid on võtnud vastu seaduse kriminaalvastutusest armeenlaste genotsiidi eitamise eest, uskudes, et igasugune kahtlemine selles küsimuses solvab armeenia rahva mälestust. Samal ajal aga nõutakse Türgilt, et ta tunnistaks kehtetuks kriminaalkoodeksi paragrahvi, milles keelatakse Türgi rahva solvamine. Absurd! Need on topeltstandardid, mille tekke põhjuseks on vastavate huvigruppide tugev lobitöö neil maadel.

Lobirühmade olemasolu ja aktiivne tegevus sünnitavad poliitikas topeltstandardeid. Mõnikord on surve võimudele sedavõrd suur, et need on sunnitud kardinaalselt muutma oma põhimõtteid, aga juba vastu võetud ja välja kuulutatud seadusi. Vaadelgem üht konkreetset juhtumit. See, muuseas, puudutab kaudselt ka Euroopa Liidu liikmesmaad Eestit. Jutt on nn Annani plaanist ehk Küprose ühendamisest. ÜRO peasekretäri plaan seisnes 1999. aastal selles, et ÜRO ja Euroopa Liidu egiidi all viidaks Küprose mõlemal poolel üheaegselt läbi ühinemise referendum. Plaan nägi ette, et kui saare ühinemisele ühtseks riigiks ütlevad mõlemad pooled “jah”, siis ühinevad Küprose Vabariik ja Põhja-Küprose Türgi Vabariik ning astuvad Euroopa Liidu. Juhul kui Küprose türklased vastavad “jah” ning Küprose kreeklased “ei”, siis läheb saare kreeka osa liidu koosseisu, kuid kompensatsiooniks türklaste jah-sõna eest tühistatakse majanduslik ja transpordiembargo. Seejuures rääkisid ÜRO ja Euroopa Liidu kõrged ametnikud humanismist ning näitasid üles otsustavust lõpetada 30 aastat tagasi kehtestatud embargo. Kuid see oli enne referendumit. Praegu on referendumi tulemus teada. Küprose kreeklased ütlesid ühinemisele “ei” ja türklased “jah”. Küprose kreeka osa on juba 7 aastat ELi liige, kuid türklaste saareosale kehtestatud embargot pole tänaseni tühistatud. Unustatud on nii Annani plaan kui igasugune humanism. Võimas kreeka lobi on Euroopas oma töö teinud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming