Ja nii nad kirjutasidki ?uue ajaloo?

Indrek Ibrus

Meediateoreetiku pilguga ISEAst Enne kõike muud ? hoolimata konverentsidel ettekandeid pidanud inseneridest, sotsioloogidest jm teadmisvaldkondade esindajatest ? oli hiljuti Tallinnas ja Helsingis aset leidnud ISEA ikkagi kunstiüritus. Kunstiga on aga ju see lugu, et vähemalt modernismiajastust saati õiendab ta järjekindlalt teljel avangard versus kehtestatud kaanonid ning tunnustuse pälvivad sellised kunsttööd, mis kaanonid kindlameelselt jalge alla tallavad. Ehk veidi paradoksaalselt toimib ka kunst nüüd laiemalt meediasüsteemi reeglite järgi: see peab olema ootamatu ning uudisväärtusega, innovatiivsus on moodsa kunsti kohustuslik eeldus.

ISEA kontekstis on mõneti teist laadi para-doks, et uute meediarakenduste teke lähtub just samadest eeldustest või on pigem nende eelduste üks kõige võimsamaid apoteoose. Pidev uute väljendusvahendite ja -võimaluste otsing viib uue meedia ja kunsti kokku ning teeb neist tänuväärsed partnerid.

Kõige huvitavam antud suhte puhul on aga see ?paradigmaatiline muutus?, mis uue meedia tööstusliku arendamise osas on viimastel aegadel aset leidmas. Et uued meediatehnoloogiad ei ole kunstnikele enam lihtsalt nii-öelda etteantus, midagi, mis tekib neist sõltumatult ja mille kunstnikud seejärel lihtsalt uutmoodi kasutusele võetavad. Midagi, mis sünnib modernistlikule progressi-protokollile omaselt determineeritult läbi tehnoloogilis-majanduslike jõudude tulevärgi ning millega ühiskond, kultuur ja kunstid peavad end seejärel võimalustekohaselt mugandama. Selle asemel, võib-olla esimest korda kõrgtehnoloogilise meedia osas, on digitaalsete meediavahendite arendamisse vähem või rohkem kaasatud kõige mitmekesisem valik subkultuure ning, mis antud kontekstis peaasi, avangardseid kultuuri- ja kunstiliikumisi. See ongi ehk peamine tõdemus, millega võiks kokku võtta ISEA konverentside poole.

Konverentside alateemad ?Avatud kood kui kultuur?, ?Juhtmevaba kogemus? või ?Kantav kogemus? viitavad kõik äratundmisele, et arvutipõhise meedia osas on põhjust rääkida kultuurist ning kogemusest, mille sõnastamise ning kujundamise osas on just kunstnikel ning humanitaar- ja ühiskonnateadustel üht-teist kaasa rääkida. Digitaalmeedia eneserefleksioonisasendubagatehnoloogiline determinism tasapisi kultuuriteooria või muude humaansete, näiteks kognitiivse või sotsiaalpsühholoogia parimatest traditsioonidest pärit diskursustega.

Kuid mitte alati ei ole see nii olnud. Päris kinokunsti sünnivalude ajastul oli veel ehk võimalik, et Johannes Pääsukese moodi mehed käisid, filmikaameraõlal, mööda maad ringi ning nende tollased eksperimendid moodustasidki kogu tollase kinoinstitutsiooni. Kuid üsna peatselt kasvas kinomeedium sedavõrd raha- ja tehnikanõudlikuks, et tee selle tüürpoordi juurde kadus eksperimenteerimisaltil avangardil päris pikkadeks aastakümneteks. Ka arvutipõhist meediumi arendati esiotsa üsna samasuguse mudeli alusel: esimeste protokollide ja kasutajaliideste arendamine käis peentes ja salastatud Pentagoni, Xeroxi või Apple?i laborites, kuhu oli juurdepääs vaid tollasel inseneriteaduslikul eliidil. Ja kuigi Interneti tekkides oli õhkkond ses osas juba valdavalt optimistlik ning lauldi usinalt halleluujat veebi egalitaarsele iseloomule ja kõigi poolt mõjutatavusele, siis vaid veidi hiljem oli juba olemas vägev Interneti-mull. See läks peatselt küll väidetavalt katki, kuid metafoorina viitab see ikkagi, et vaid pooledekaadise eksistentsi käigus oli veebimeediumil tekkinud oma tööstuslik tuum ning skeptilisemate hinnangute järgi oli see kujunemas peamiseks agendiks, mis antud meediumi arengut suunas.

Ometi, just mulli lõhkemist võib siiski pidada teatud kokkuleppeliseks teetähiseks, mis viitab paradigma muutusele ka tööstuses endas. Veebidisaini arengu uurijad on toonud välja, kuidas üheks mulli lõhkemise kaasnähuks oli ka vahepeal tekkinud suurte veebidisaini agentuuride häving ? sest suurtellijate jaoks olid nende nõutud hinnad ühtäkki liiga kõrged, kuid pakutavad lahendused juba liiga kanoonilised. Globaalsed tellijad, näiteks Nike või Sony, avastasid, et pöördudes ükshaaval väiksemate võimalike firmade,tihtivaidpaarist-kolmest andest koosnevate rühmituste poole, on tulemuseks hoopis värskemad ja innovatiivsemad lahendused.

Sarnane on ka viis, kuidas oma dünaamilise pildikeele (Flash) võimalusi arendab näiteks kaasajal Macromedia: peaasjalikult lihtsalt veebis ringi surfidesjaotsidessealtinnovatiivsemaidlahendusi, mida kasutajad Flashi vabalt kasutada olevat koodi väänates leiutanud on. Kui lahendus seda väärt arvatakse olevat, liidetakse see keskkontorite poolt juba Flashi valmisarsenali nimistusse. Ehk lihtsalt öeldes: pärast selliseid kogemusi nagu tsentraalselt pealesunnitud WAPi altminek ning SMSi-põhiste teenuste sünd päris rohujuuretasandil, tegelevad uue meedia töösturid ennekõike uute toodete sobitamisega juba olemas kultuuri- ja käitumismustritesse. Ning on seejuures tänulikud igasuguse informatsioonikillu eest, mille abil neid mustreid tundma õppida. Põnev on aga see, et mitmesuguste humanitaar- ja sotsiaalteaduste kõrval on ka kunstid aina enam anga?eeritud seda sorti teabe tekkimisse.

Seda põhjusel, et kunstid uurivad keskkonna eksperimentaalsest ümberkujundamisest saada-vat elamust. Tehnoloogiliste vidinatega mängivad performance?id võivad näiteks sünnitada ootamatut äratundmist (näiteks juhtmevaba) tehnika tähendusest ruumile ning argikäitumisele. Moekunstnike kriitilised eksperimendid tehnoloogiaga muudetavate keha ja identiteedi vahekordade kujundamisel pakuvad aga juba praegu uusi ideid peavoolulisele high-tech-rõivatööstusele.

Või võtkem näiteks Helsingi konverentsil esinenud sotsioloogiadoktor Nina Wakeford, kelle kõige aktuaalsemaks uurimisprojektiks on mobiilsete tehnoloogiate kasutajate käitumismustrite uurimine ühistranspordis mittesekkuva etnograafilise vaatluse abil. Pole kahtlust, et tegu on uurimusega, mille tulemustest on tekkiv mobiilse meedia ?sisutööstus? juba ette äärmiselt huvitatud. Ning miks mitte ei võiks Wakefordi uuringuraporteid uurida ka pikalt nn m-pileti ühistranspordis juurutamisega hädas olnud Tallinna linnavalitsus.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et võib-olla oleme me tunnistajaks üsna ainulaadsele situatsioonile, kus kõrgtehnoloogiline meedium areneb mainstream?i ja kriitiliste subkultuuride, tuuma ja perifeeria teadliku koostöö tulemusel, sõltudes seejuures otseselt nii perifeerias sündinud innovatsioonist kui ka sealsamas võrsuvast, antud sünnimehhanisme kirjeldavast metatekstist. Teadlikkust ja enesekindlust, et see just nii on, väljendasid üsna ilmselt ka ISEA konverentside rõhuasetused, alates juba mainitud otsingutest nii ?kantava? kui ?juhtmevaba? kogemuse osas ning lõpetades ?avatud koodi kultuuri? kui teatud perifeerse resistance?i rolli sõnastamiskatsetega.

Kuid võib-olla isegi keskse tähtsusega oli selle kõige kõrval alateema nimega ?Uue ajalugu?. Tegu on alles viimastel aastatel tekkinud paradigmaga, mis uurib paljuski Foucault?lt laenatud mõistelise aparatuuriga ?uue meedia arheoloogiat? ? tänaste digitaalmeedia rakenduste tekkelugu ning selle protsessi kultuurilisi mõjutajaid. Tegu on seni ehk kõige jõulisema ning akadeemiliselt ?distsiplineerunud? katsega kummutada antud valdkonnas seni domineerinud tehnoloogiakeskne diskurss ning otsida ükshaaval välja kõik need väiksed perifeersed kultuurilised mõjutajad, varasemad konventsioonid, koodid ja formaadid, mis on uuele meediale andnud tema tänase näo.

Mõistagi on selline ?arheoloogia? paljuski nn humanistliku traditsiooni enesekohane jutustus, kuid eks oma ajalugu tuleb ju ikka ise kirjutada ning pole kahtlust, et kunsti-institutsioon tegi selleks ISEA-l äärmiselt jõulise ja organiseeritud katse. Jääb vaid loota, et see teoreetiline kogupauk jätab ka kohalikku, vahest ehk liigagi positivistlikust vaimust kantud Interneti ja uute meediatehnoloogiate alasesse diskussiooni vähemalt mingigi jälje. Sest meedia on vähemalt niisama palju kultuur kui tehnoloogia ning selle oma lokaalse uue meedia kultuuri uurimisega on meil ehk just paras aeg algust teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming