…ja teised head eestimaalased

Kristi Salve, folklorist

Mõned kohtumised ei lähe meelest. Umbes 20 aastat tagasi, kui kogu N Liidu rahvas tegi vorsti ja muu kraami jahil sadade kilomeetrite pikkusi retki, olin tulnud paarinädalaselt kogumismatkalt vepslaste juurde ja jõudnud Leningradi 2. bussijaama. Kui puupüsti täis see tookord oli! Ja kuigi Tartusse käis siis mitu bussi päevas, ei õnnestunud mul, osalt ka ülimalt arulageda müügisüsteemi tõttu, piletit saada. Kui olin siis sabadest eemaldunud ja masendunult seina äärde seima jäänud (kas tõesti seisab ees öö Moskva vaksalis?), astus mu juurde õlakas valgete juuste ja habemega korralikult riides vanahärra, kes oli mu tõmblemist kassade vahel vist jälginud. Selges eesti keeles, ehk vaevutabatava vene rõhuga küsis ta: ?Kas sina tahad ka Tartusse sõita?? Oma! Küll oli soe tunne! Väärikas kaasmaalane teadis ka nõu, kuidas väljamüüdud bussile ikkagi peale saada. Saimegi.

 

Teine kohtumine toimus koduses Tartus juba kümme aastat hiljem. Ootasin Narva mäel bussi ja sinna tuli eakas proua, taas väga korrektse väljanägemisega, ja alustas juttu küsimusega, kas ma juba kaua ootan ja ega ta plaanitust maha pole jäänud. ?Ma tahan kirikusse jõuda, meie kirikusse, mis on…? Ta ei jätnud midagi kahtluse alla, vaid andis ise kohe teada, et on vanausuline. Ja põline tartlane. Oma haridusteed iseloomustas proua järgmiselt: ?Ma käisin saksa lasteaias, vene koolis ? ja lõpetasin eesti õhtugümnaasiumi.? Sealt siis ka lõplik lihv eesti keelele, mis ehk küll juba lapsepõlves naabritüdrukute käest omandatud.

 

Ja hoopiski võimatu on unustada vanausuliste ülestõusmispühade öist liturgiat, aga see kuulubki asjade hulka, millest ei saa avalikult kõnelda ega ajalehes kirjutada.

 

Me oleme harjunud, vanausulistest kõneldes, lisama endastmõistetavalt täiendi ?vene?, ja tõepoolest, Eesti vabariigi vanausulised ongi vene päritolu. Aga see usutunnistus on ka paljudele soomeugrilastele  esivanemate usuks. On olemas komi vanausulised ja karjala vanausulised.

Üks möödaläinud suve mõjusamaid lugemiselamusi oli O. Fi?mani raamat ??izn po vere? (?Elu usu alusel?), mis räägib Tihvini karjalastest siirdlaste vanast usust. Nemad nimetasidki oma usku lihtsalt karjala usuks, vastandudes niimoodi ümbritsevatele venelastele, kes olid ? jah, öelgem siis, et vene usku.

 

Olen vanausuliste üle päris palju mõelnud. Nad alustasid sellest, et ei läinud konformistlikult kaasa Nikoni reformidega, nad riskisid eluga, ja tihti ka kaotasid selle usu pärast. Nad protesteerisid. Muidugi võib öelda, et ega Jumal loe inimeste sõrmi ristimärgi tegemisel, ja sellepärast surma minna pole mõtet. Jumal ei loe muidugi,  aga ? miks siis sel juhul kolm parem on? Kahe sõrmega olid teinud ristimärki esivanemad aastasadu, kas siis sellest pärandist pidi taganema (kiriku)ülemuste ütlemise peale. Ei saa ju nii, et enne tegime ristimärki kahe sõrmega, nüüd kolmega, samamoodi nagu et tänavu on teravad kinganinad, tuleval aastal tömbid.

Lõppkokkuvõttes kuulusid tagakiusatud vanausulised Vene impeeriumi kirjaoskajama ja majanduslikult toimetulevama osa hulka. Mingil kombel jõudsid nad sinnamaale, kuhu jõudmist meie oleme harjunud seostama usupuhastuse, luterliku kirikuga. Ning eesti vanausulised kasutavadki eesti keeles kõneldes sõna  õpetaja või kirikuõpetaja ? neil pole erilist vaimulikku seisust. Aga veel enam ? Komi vanausuliste uurija A. T?uvjurovi kinnitusel on nende juures hakatud sisuliselt praktiseerima vabakirikutele omast usuristimist.

 

Kui ma näen Postimehes surmakuulutust, kus kadunu nimeks on Filaret, Apolloni või Olimpiada, siis on selge, et lahkunud on tükike ühest erivärvilisest laigust Eestimaa kaardil. Aga mina sooviksin, et neil läheks hästi!

 

Patriarh Nikoni reformid aastatel 1653 ? 1656 põhjustasid Venemaal kirikulõhe. Paljude usklike südametunnistus ei lubanud uuendustega kaasa minna. Ilmalik võim toetas reforme ja vana pärimuse juurde jäänuid hakati julmalt taga kiusama. Selle eest põgenesid vanausulised kas looduslikult eraldatud kohtadesse või piiri taha. Esimesed vanausulised jõudsid Eestisse juba XVII sajandi lõpul. Nikolai I aeg tõi kaasa uue repressioonide laine. Eestis suleti peaaegu kõik vanausuliste palvekojad. Mitmesugused kitsendused kehtisid tsaariaja lõpuni. Hea aeg tuli vanausuliste jaoks Eesti Vabariigiga, kui saadi vabalt tegutseda. Arendati koostööd teiste Balti riikide vanausuliste kogudustega. Nõukogude okupatsioon tõi kaasa ka paljude vanausuliste represseerimise. Praegu on Eestis registreeritud 11 vanausuliste kogudust, millest 9 asub Peipsi ääres ja Piirissaarel, kogudused on ka Tallinnas ja Tartus. Vanausulised ise loevad enda arvuks umbes 15 000 inimest. Lähemalt vaata http://www.starover.ee/est/index.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming