Jaan Kaplinski kaasaegse mõtlejana

Jüri Talvet

Jaan Kaplinski. Paralleele ja parallelisme. Sarjas „Kaasaegne mõte” Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2009. 275 lk.      Kindlasti samastaks mõnigi meist „kaasaegse” „moodsaga”. Et moes on praegu see ja see, siis peaks ka „kaasaegne” nagu tähendama just seda ja seda. Midagi sellist lugesin välja TÜ Kirjastuse sarja „Kaasaegne mõte” teise raamatu, itaalia päritolu Kanada kirjaniku Antonio D’Alfonso teose „Etnilisuse kaitseks” (2006) vastukajadest. Moodne samastub tavakujutluses ikka sellega, mis lähtub moekeskustest. Keskuste suured moeloojad on provintsis kõigutamatud autoriteedid, nende ees kummardatakse maani. Kui mõni vähem tuntud looja või mõtleja – juhtub ta ise provintsist või perifeeriast pärinema,  seda halvem talle – söandab moe peajoonest mingis punktis kõrvale kalduda või selles kahelda, siis saab ta sedamaid tunda kriitika üleolevaid torkeid.

See, mis provintsi silmis suurust kehastab, ei pruugi isegi alati olla mood või modernsus, piisab juba, et see tuleb „sealt”, kus suured elavad – läänest siis, kui mõtleme provintsi all Eestit. Tulla tänapäeval välja nii mitmemõttelise märgiga nagu „mõte” on pealegi riskantne. Uuemate aegade mõte koondub filosoofia ja veel enamgi teaduste (kaasa arvatud filosoofiateaduste)  märgi alla. Seega, kui jutt käib „mõttest”, eeldatakse teaduslikku käsitlust, põhjalikku viiteaparaati jms, mis peaks tagama selle, mida mõistetakse mõtte objektiivsuse all. Kas polnuks õigem sarjale pealkirjaks panna „Kaasaegne essee”? Tõepoolest, sarja algatajana ei olnud mul vähimatki kavatsust tekitada ruum teadusartiklite kogumike või teadusmonograafiate avaldamiseks. Sellised on meil juba olemas ja toimivad üsna hästi. Mõtlesin nimelt uut ruumi esseistikale. Ons aga kindel, et me essee kui žanri tähendusest enam-vähem ühtviisi aru saame? Meie päevil kaldutakse esseeks  nimetama mis tahes teemal vabas laadis eneseavaldust, enamasti just vastandina teaduslikkusele või akadeemilisusele. Interneti-maailma plahvatuslikult siginenud „blogoloogia” võiks olla seesuguse esseistika soliidsem, identifitseeritud pool, kuna madalamate isiklike kihkude avaldamisruumi, kus anonüümsuse tõukel inimväärikuse pidurid tihti hoopistükkis kõrvale heidetakse, esindavad igat masti netikommentaarid.

Ses mõttes elame tänapäeval tõelises esseistikaparadiisis. Minu mõte sarja asutades oli siiski muu. Mõtlesin seda esseed, millele andis kuju prantslane Michel de Montaigne  oma „Esseedega” XVI sajandi lõpupoole ehk siis renessansi küpsuses ja loojakul. Muidugi mõista kirjutati ligilähedaselt samasugust esseistikat tunduvalt varem nii idas kui ka läänes, aga Montaigne jääb siiski heaks lähtekohaks. Kui keegi tahab arvustada „Kaasaegse mõtte” sarja raamatuid, siis võiks ta taustana läbi lugeda mõned Montaigne’i esseed, millest hea valik leidub eesti keeles Europeia sarjas Kristiina Rossi vahenduses, aga mida meil maakeeles kõigepealt esitles Aleksander Aspel raamatus „Valik prantsuse esseid” (1938). Häid esseid on ikka kirjutatud, kuid ega Eestis see žanr  tõesti kuigi kodunenud ole. „Kaasaegse mõtte” sarja mõte ongi katse head esseistikat kodustada, meile omasemaks teha.

Näidata, et isiklikkusega (seega subjektilisusega) ühenduses võib mõte ootamatumagi erendusega särama lahvatada, innustada edasi mõtlema, provotseerida väitluseks, tekitada uue objektiivsuse, milles ta ei pruugi end avaldada vähem järjekindlana kui seal, kus ta end ainest, kehast, loodusest – meeltest, tundest, kiindumustest, seksuaalsusest – teadlikult lahti kisub. Tehniliselt-poliitiliselt võib esseist-mõtleja eksida või liialdada, ent nagu luules või igasuguses heas kirjanduses  teenib siingi licentia poetica avarama vaimse tõe altarit. Sel põhjusel on eeldusi häid esseid kirjutada pigem kirjanikel ja luuletajatel kui kutselistel filosoofidel või teadlastel. Kas mõte, mis on eemaldunud inimesest kui tervikust ja loodusest, saabki üldse järeldada midagi inimese kohta? Ja kui ta tema kohta midagi olulist järeldada ei saa, mida saab ta siis öelda iseenda kohta?

Teisisõnu, kas maailma mõistab väljendada keel, millest on tõrjutud meel? Eks see on Jaan Kaplinski vastseima raamatu peaküsimus, kusjuures tundub mulle küll, et esmakordselt oma esseistikas räägib Kaplinski sel teemal  pineva järjekindlusega, kõik oma isiklikud võimed ja mitmekihilised kalduvused mängu tuues. Ta kõneleb luuletajana, vanade keelte ja kultuuride tundjana, budismi ja taoismi austajana, aga ka eemale tõmbudes romantilisemat-tundelisemat meelelaadi mõtlejatest, kui ta rõhutab, et tema küll ei pea looduse üksikasjade kas või teaduslikku tundmist millekski, mis võiks kuidagiviisi segada looduse imelisuse ja maagia vastuvõtmist. Selle küsimuse esitab muide Edgar Allan Poe oma sonetis „Teadusele” (1829, vt hiljutine „Ameerika luule antoloogia” Tartu 2008). Poe tundub küll väitvat, et teadus  hurmasidet inimese ja müüdi ning inimese ja looduse vahel närtsitab, kuid tegelikult näitab tema kogulooming samasugust luule ja teaduse vastastikku rikastavat suhet, nagu see on Kaplinskil. Võiks mõelda muudelegi rööpjoontele. Üks olulisi on kindlasti portugali luuletaja, XX sajandi lääne luule üks kõige omapärasemaid loojaid Fernando Pessoa. Ta laskis küpsemas eas Álvaro de Camposil – ühel oma värvikaimatest teisikutest – küll irooniliselt vihjata teaduse suutmatusele anda vastust inimelu ja olemasolu peaküsimustele, ent temagi unistas eriti  noorema ea töödes uuest hingeteadusest, mis suudaks jäädvustada inimhinge peenimaidki liikumisi ja funktsioone ühtaegu reaalses ja sürreaalses-ideaalses substantsis. Jaan Kaplinski eluaegne kirg on olnud trotsida pealiskaudseid, skemaatilisi määratlusi ja lahterdusi, neid märke, mis meid ei vabasta, vaid vastupidi, orjastavad, eemaldavad elutervikust. See pealiskaudsem mõtlemisviis on tema järgi omane läänele.

Muistse ida filosoofiates ja luules seevastu leiab ta vaimule avaramat liikumisruumi ja üha kosutust oma hingele. Ka raamatu „Paralleele ja parallelisme” kaanepöördel  jagab ta kultuurid kahte pühitüüpi: kommunikatiivsed (verbaliseerivad, logotsentrilised) ja meditatiivsed (mitteverbaliseerivad, mitte-logotsentrilised). Muidugi võiks öelda, et Jaan Kaplinski, liigituste trotsija, loob sellega ise mingi küllaltki lihtsa skeemi, millele tegelikkus suuresti vastu räägib. Mis meditatiivsus ei oleks kommunikatiivne või mis kommunikatiivsus ei võiks sisaldada meditatiivsust? Eks ole ju kogu elava maailmal mingi keel, mingi logos, olgu väljapoole või sissepoole kõnelemiseks, olgu kõne vahendajateks keha ja vaikus või sõnad ja kirjutatud tekst. Kaplinski  pühendab raamatus rohkesti ruumi metafoorilise, konkreetset meelelisust sisaldava väljenduse esiletoomiseks, avaldub see siis iidsetes pärimustes või rahvapärases kõnepruugis. Ent tahtmine, et „kopsud-maksad” hakkaks terminina asendama anatoomiakäsiraamatutes või kooliõpikutes „siseelundeid”, küllap ei veena teadlasi.

Küll vist ei hakkaks ka tänapäeva Eesti kaupmehed kodutarvete poele kinnitama silti „Potid-pannid” – kuigi nad muidugi võiksid ju proovi teha … Lääne inimese mõistuse-instinkt on üldiselt paraku liiga tugev, et suudetaks ennast Jaan Kaplinski kombel ületada ning  tagasi pöörduda XIX sajandi teisele poolele – „teadusplahvatusele” – eelnenud ajastu metafoorsema keele juurde. See „meie”, kellest Kaplinski (iseend sellega samastamata) räägib oma esseeraamatu viimases osas, pealkirjaga „621” (need 621 väikest lõiku ei kujuta endast muide aforisme ega mõttekilde, vaid päris tugeva loogilise järjekindlusega üles ehitatud traktaati mõtlemisest, kujutlusest, märkidest, tõest ja ebatõest jne), jääb küllap oma tavateadmiste juurde kindlaks, sest need süstib ühiskond ikka oma (sestsamast tavateadvusest lähtuvaid) pragmaatilisi sihte silmas pidades „meie” vereringesse  varakult. Ometi jääb tõsiasjaks seegi, et tundlik vähemus võib uusimatelgi aegadel ka igas lääne ühiskonnas ja lääne ühiskonnamudelile allutatud Eestis hingekosutust saada sellisest isemõtlemisest, mida on kehastanud üks või teine „suurtest narratiividest” eemalejääja, meil siis ühe sellisena Kaplinski. Tema mõttekäikudel ja loogikakeerdudel on oma tugev isikupära ning just see ise-mõtlemise võime, toeks ja materjaliks näited maailma arvukate rahvaste keeltest ja sõnaloomingust, teeb sellest raamatust eeskujuliku esseistika, sellise, mida eesti  keeles on seni loodud kasinalt.

Olen ka mõelnud, et vahest just isemõtlejad, peavoolust erinejad, ongi peamiselt võimelised rahvuslikku identsust avardama, rahvusele valikuvabaduse tagama, eriti olukordades, kus end vabatahtlikult aheldatakse mineviku (paljuski kujuteldud, paljuski fantastiliste, paljuski poliitiliselt, sellepäevahüve-ihast kallutatud) müütide ja puuslike külge. Esseeraamatu lehekülgedel kohtab mitutki puhku semiosfääri mõistet. Autor ei maini küll kusagil Juri Lotmanit, kes selle termini (seda küll täpselt määratlemata) kultuurifilosoofilisse  diskursusesse tõi, ega kasuta ka „semiosfääri” päris selles tähenduses, mis võinuks Lotmanil mõttes mõlkuda. Mina olen niimoodi aru saanud, et Lotmani semiosfäär on hämar piiriala tuntu (mõistuslikult omaksvõetu-määratletu) ja tundmatu teise vahel. Oma viimasel kümnel eluaastal tegi Lotman ise otsekui hüppe strukturaalsemiootikast (läbi teksti, läbi diskursuse, teispool semiootilist sõnavara) sellele piirialale, kus miski pole ette teada ja kus plahvatused oma mõjujõus võivad ometi tihti osutuda võimsamatekski kui keskustes. Võib küll öelda, et Kaplinski turnis semiosfääri piirdeaial juba palju  varem kui Lotman. Mõlema mõtleja teekond üksnes kinnitab sümbiootilist sündroomi (lihtsalt öeldes: luule ja teaduse vastastikku rikastava kooselu eeldust), mis on Tartu genius loci’t ehk Tartu vaimu läbi aegade iseloomustanud ning Eestit tema Emajõe-linna kaudu üha õilistanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming