Jätaks ehk kulka rahule

Jaak Allik, Eesti Kultuurkapitali nõukogu esimees aastatel 1995–1999

Kultuurkapital on olnud uuel iseseisvusajal üks kõige paremini toimivaid riiklikke rahajaotusmehhanisme, mida tõestab nii korruptsioonisüüdistuste  puudumine kui ka suur kasu, mis temast meie kultuurile on tõusnud, olgu loominguvõimaluste laienemise, kirjastustegevuse, õppetoetuste, väliskontaktide, festivalide vms näol. Tõestuseks on ka imetlus ja kadedus, mida see süsteem on tekitanud kõigis sellega tutvunud välismaistes kultuuritegelastes. Selline institutsioon sai sündida vaid 1990ndate alguse õigusjärgsuse tuhinas. Konkreetselt peame olema tänulikud tolleaegsele  ministrile Paul-Eerik Rummole ning riigikogu poolt asja vedanud Tõnu Tepandile, kellest sai ka esimene kulka nõukogu aseesimees (esimeheks on teadupärast kultuuriminister). Loomulikult pole asja ega seadust, mida ei saaks paremaks teha, kuid jagan Rein Langi kartust: Lang arvab, et seadusemuutmise riigikokku toomine avaks Pandora laeka, kus asja üle hakkavad otsustama ministeeriumide ametnikud (seadusemuudatus peab  ju läbima valitusesisese kooskõlastusringi) ning parlamendipoliitikud, kellest enamikul on kulka toimimisest väga udune ettekujutus, selja taga aga mitmesugused (ja sugugi mitte ainult kultuuri- ja spordiringkondadest pärit) lobigrupid. Meenutagem, millist kahju tegid kulka praktikale ja mainele riigikontrolli asjatundmatu audit või lapsajakirjanike sulepeast välja imetud „skandaalikesed” .   

Viimasel ajal on kulka aadressil kõlanud mitmeid läbi mõtlemata või lausa valesüüdistusi. Mitte sentigi sellest rahast, mis kulka loomisel talle tegevustoetusteks eraldati, pole läinud kultuuriehitustele. Muusikaakadeemia, Kumu ja ERM -i ehitamise osaliseks rahastamiseks muudeti hasartmängumaksuseadust ning eraldati sellest maksust kulkale lisaraha. HMS § 7 lg(2) p 1 kõlab nii: „Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele”. Selle sihtlaekumise võib muidugi ära võtta ning finantseerida kultuuriehitisi teisiti, kuid ma  ei usu, et leidub rahandusminister, kes lisaks antud raha lihtsalt kulkale tegevustoetusteks jätaks.       

Kõlab ka etteheide, et kulkat kasutatakse kultuuriministeeriumi eelarve „aukude” lappimiseks. Meenutagem kõigepealt, et juriidiliselt on kultuurkapitali eelarve kultuuriministeeriumi eelarve osa, tegemist on sama  maksumaksja rahaga. Olukorras, kus ministeeriumi tegevustoetuste maht langes 20-30% võrra, oli see iga kultuurivaldkonna spetsialistide (sihtkapitalide nõukogude) suveräänne otsus, milline tegevus lõpetada ja milline hädast välja aidata. Ma arvan, et me võiksime neid otsuseid ja otsustajaid pigem selle eest tänada, et meie kultuur on loodetavasti rasked ajad üle elanud ilma väga suurte kaotusteta. Täiesti asjakohatu ja pigem mõnede  tegelaste kadevõimetust näitav on kulka „klientide” vastandamine n-ö omandivormi alusel. On loomulik, et riigi- ja munitsipaalasutuste põhitegevuse kulud kaetakse eelarvest. Sama loomulik ja seadusekohane on aga ka see, et n-ö lisategevuse (väliskülaliste kutsumine, esinemine rahvusvahelistel festivalidel ja konverentsidel, kirjastustegevus, kunstiostud jne) rahastamisel konkureerivad riiklikud kultuuriasutused võrdsel alusel eraalgatuslikega  ning otsustab vaid projekti kvaliteet ja tähenduslikkus. On kurdetud ka selle üle, et liiga suur osa kulka eraldistest käib läbi loomeliitude või on suunatud iga-aastastele festivalidele. Kuid loomeliitudele eraldatav raha ei lähe ju bürookuludeks, vaid nende kaudu konkreetseks tegevuseks, olgu see siis kunstirahva koolitus, (aastapreemiate) konkursid või ka kulka seadusega täiesti kooskõlas abi osutamine loomeinimestele. Loomeliite peaks pigem käsitlema kulka käepikendusena, eraldiste efektiivsema ja õiglasema toimimise tagajana. Festivalide puhul aga mõelgem, mis on siiski meie kultuuriõhustikule olulisem, kas näiteks PÖFFi, „Baltoscandali” ja Viljandi pärimusmuusikafestivali kõrgetasemeline ja regulaarne toimumine või mõni rahastamata jäänud filmiidee või väga kitsale publikusegmendile suunatud teatriprojekt.         

  Kulka edu tagatiseks on seni olnud tema poliitiline sõltumatus ning mehhanism, mille kaudu otsustajate ring vahetub iga kahe aasta tagant ning kuhu on haaratud juba sadu loomeinimesi. Kord, mille kohaselt kultuuriminister valib sihtkapitalide liikmed  talle esitatud kandidaatide hulgast, kuid ei tohi omaltpoolt kedagi lisada, toimis suurepäraselt, kui avalikustati kõik kandidaadid ja nende esitajad ning minister pidi oma valikut põhjendama. Laine Jänes loobus sellest tavast ja kohe tekkisid pinged. Väga tähtis on ka kulka seadusekohane paindlikkus ehk mis tahes ettekirjutuste, kokkulepete ja raamide (sealhulgas ka arengukava) puudumine, mis tähendab iga sihtkapitali iga otsuse täielikku  suveräänsust ning lähtumist vaid otsustajate paremast äranägemisest ja südametunnistusest. Kui midagi ette heita, siis tendentsi, et sihtkapitalid on viimasel ajal ehk liialt lasknud endale teha unifitseerivaid ettekirjutusi nii kulka organisatsioonilise (sisulistesse otsustesse üldse mitte sekkuda tohtiva) juhataja kui ka nõukogu poolt. Ning ikka ja jälle korduvat tõbe, mille tulemusena hakkavad sihtkapitalide liikmed teise (mõne isiku puhul  neljanda) tegevusaasta lõpuks unustama, kelle esindajatena on nad kapitali läkitatud, ning tundma ennast Jumala poolt kogu valdkonda korrastama ja juhtima kutsutud isikutena, kes jagaksid nagu omaenda raha. Aga siis ongi aeg lahkuda ning anda koht maisematele olenditele. 

Mis aga puutub arengukavasse, siis ma ei loe seda sorti dokumente, kuna pole näiteid nende reaalse toimimise kohta. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming