Jakob Hurda matusepäeval, sada aastat hiljem

Krista Aru

Eesti vajab oma rahvusmuuseumi.   

Sada aastat tagasi, 1907. aasta 4. jaanuaril (vana kalendri järgi), kogunes õhtul kell seitse Tartus Vanemuise väikesesse saali kaksteist meest vaikseks arupidamiseks. Oli Jakob Hurda matusepäeva õhtu. Just Vanemuise seltsimajast Maarja kalmistule liikunud leinarongis oli Hurda saatjatel tekkinud mõte, et Hurda mälestust tuleks austada nii, et see kestaks põlvest põlve. Ja et algatust sellega tuleks teha kohe, sest rahvas olevat selleks valmis, nagu kogunemisel sõnaselgelt kinnitas ka Madis Jaakson, Peterburi eesti seltsielu üks aktiivsemaid tegelasi.

Koosolekut juhatanud Jaan Tõnisson rõhutas seda avades Jakob Hurda soovi, et tööd vanavara kogumisel jätkataks ning seda kadunu soovi peab rahvas sel moel püüdma täita, et sinna, kust üks suur jõud on kadunud, pannakse tööle mitu väikest.

Villem Reiman, kes oli päeval Vanemuises pidanud Hurdale jumalagajätukõne, avaldas arvamust, et Hurda kogutud vanavara ei tohiks jääda ühe isiku ega ka ühegi tegutseva asutuse või organisatsiooni valdusesse, vaid selle jaoks tuleks asutada “iseäraline Hurti museum”. Kuigi Kristjan Raud pani ette, et Hurda muuseumi asemel võiks ellu kutsuda kahe osakonnaga seltsi, mille üks osakond tegeleks Hurda pärandusega ja teine kujutava kunsti kogumisega, ei leidnud see ettepanek toetust. Kindla liikmeskonnaga seltsi peeti Hurda vanavarakogude jaoks sobimatuks, kui taheti järgida Hurda soovi, et tema kogutud vanavara talletataks nii, et see oleks rahvale ligipääsetav ja kättesaadav.

Sada aastat tagasi toimunud koosolek lõppes asjaliku otsusega: asutada “iseäraline organisatsion, iseäraline Hurti museum” ning kogu asjaajamise ettevalmistamiseks moodustati ajutine 14-liikmeline toimkond. Veel täpsemate piirjoonteta asutusega seotud kirjatoimetamine jäi Oskar Kallase ülesandeks, kes pidi seda toimetama Bergmanni Abiraha toel ja nimel¹.

Just sellest praktilisest vajadusest ja tunnetatud vastutusest tuleviku ees sündis 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum. See vastutus kui kohustus oli sõnastatud ka muuseumi 1909. aastal kinnitatud põhikirjas muuseumi tegevuse kõige olulisema eesmärgina: “Eesti rahvateaduse igakülgseks edendamiseks”. Põhikirjast lähtusid tööle asunud muuseumi esimesed ülesanded: “vanavara korjamine, täieliku keskraamatukogu asutamine ja Dr. Hurti vanavara alalhoidmine”². Viimase punkti sõnasõnalise täitmiseni jõuti küll alles 1927. aastal, Max Hurt oma isa  rahvaluulekogude pärijana annetas need Eesti Rahva Muuseumile ning need said ERMi uue arhiivi, Eesti Rahvaluule Arhiivi aluseks. Päranduse vastuvõtjatena kirjutasid lepingule alla riigivanem Jaan Teemant, haridusminister Jaan Lattik ja riigisekretär Karl Terras. 

 

Muuseumi nimi ja tegelikkus

 

Algallikatele toetudes ja muuseumi asutajate tahte ning idee suurust tunnistades ei saa ma  mööndusteta nõus olla Mariann Raisma 2006. aasta 8. XII Sirbis esitatud väitega, et Eesti Rahva Muuseumi idee lähtus algselt kõikehõlmavast printsiibist koguda kokku kõik, mis aegade jooksul on iseloomustanud etnost, ja saada oma kogude täielikkuse toel  “riigi ja rahva mineviku mõjusa versiooni” kujundajaks.  Villem Reimani, Oskar Kallase, Jaan Tõnissoni, Henrik Koppeli, Hans Laipmani jt ERMi asutamist ette valmistanud ja selle algust juhtinud isikute näol polnud tegemist inimestega, kes oleksid võtnud endale kohustuse, mille täitmist nad ei pidanud võimalikuks. ERMi asutamisajal tegutsenud seltskond oli vastutustundlik nii oma sõnades kui ka tegudes. ERMi asutajate tahtmine oli jätkata vanavara kogumist, et päästa tulevastele põlvedele kõik see, mis kannab ühe rahva arenemislugu. “Riigi ja rahva mineviku mõjusa versiooni” kujundamine on siiski alles hilisem ambitsioon, mis kujunes ajapikku, kui võideldi kätte oma riik, kasvasid kogud, saadi ruumid jne. Kuigi pretensioonikus selliseks kõikehõlmavuseks on muuseumi nimes tõepoolest alates 1909. aastast olemas.

Veelgi nõutum olen aga samas tekstis avaldatud Raisma teise väite puhul, mille kohaselt  Eesti Rahva Muuseum on end ise piiranud ja oma tegevusvälja kitsendanud: “Oma tegevussfääri aja jooksul kitsendades on muuseumist saanud soome-ugri rahvakultuuri uuriv ja säilitav asutus, mis tegeleb ka kultuurantropoloogia ning eesti pärimuskultuuriga nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.” Eesti Rahva Muuseumi lõhkus ära 1940. aastal nõukogude võim, mis laostas ja hävitas muuseumi kogusid ning tegi ühe tervikliku ja tugeva asutuse asemel kaks muuseumi, etnograafia- ja kirjandusmuuseumi. Ma küll ei julge öelda, et ERM oleks vabatahtlikult oma tegevussfääri kitsendanud. Tegelikult võttis see vägivaldne ümberkorraldus Eestilt keskuse, mis oleks väärinud rahvusmuuseumi nime. 1940. aastani arenenud ERMi, oma tegevusvabaduselt küllalt sõltumatute arhiivide põhiselt üles ehitatud muuseumi suur eelis oli laiapõhjaline ühiskondlik kandepind, mis tulenes sellest, et muuseum ja rahvas olid koos kasvanud, teineteist toetanud ja kujundanud (ERMi loteriid, annetused ERMi toetuseks jne). Selle muuseumi tugevus oli ka kogude süstematiseerituses, nende kättesaadavuses, arusaadavas kogumispoliitikas, trükiste ja väljundite vahendusel esitatud seisukohtade ja hinnangute teaduslikus pädevuses, pidevas koostöötahtes ja dialoogivalmiduses ühiskonnaga.

 

Rahvusmuuseumi koht ja sõnum 

 

Rahvusmuuseumi puudumine on Eesti muuseumisüsteemi nõrkus, millest on ajapikku kujunenud Eesti kultuuriväärtuste säilituspoliitika nõrkus. Me saame palju küsimusi lahendatud keskmuuseumide baasil ja koostöös (ma ei ole kursis kriteeriumidega, mis lubavad Raismal eristada  “kolme vaala” teistest keskmuuseumidest, ning näen rahvusliku mälu hoidmisel ja kandmisel erialakeskseid ülesandeid kõikidel keskmuuseumidel), kuid jääme hätta ja raiskame palju aega väga lihtsate asjadega ainult seepärast, et vastutus on hajutatud, üks loodab teise peale ja kellelgi pole nagu otsest kohustust ikka ja alati kinnitada, et see kultuur on püsinud ja püsib, seda hoitakse ja armastatakse. Pigem otsime me kõik uut ja huvitavat, kord kogudes, kord lähenemisviisis, kord külastajates. Turule ja tarbimisele orienteeritud ühiskonnas on see omamoodi paratamatu. Rahvusmuuseum peaks sellest ajalisest piiratusest uuendusmeelselt, kuid kindlalt kõrgemal olema. Seega pole minu meelest küsimus niivõrd rahvusmuuseumi kogude täielikkuses ja kõikehõlmavuses, vaid eelkõige selle asutuse suutlikkuses ja vastutusvõimes vaadata kaugemale iseenda ja oma valdkonna toimimisest. Rahvusmuuseumi staatus pole aunimi, vaid kohustus, mida ei saa täita kordamööda ja korraga.  

Muuseumid on institutsioonid, mis terves maailmas arenevad tormiliselt ja võtavad enda kanda üha rohkem ülesandeid. See lubab neil esile tõusta mälu-, haridus-, kultuuri- või hoopis vabaajaasutustena. Muuseumid peavad olema meeldivad ja meelitavad suhtluskeskkonnad.  

Üks tuntumaid muuseumiteoreetikuid Stephen E. Weil rõhutas juba 1999. aastal oma ettekandes Briti Muuseumide Assotsiatsiooni aastakonverentsil Edinburghis³, et muuseumid on üha pidetumas ühiskonnas ainsad asutused, mis suudavad pakkuda kõigile kõike, et just muuseumid saavad ja võivad olla inimestele nende elu- ja töökoha kõrval seda vahemaad liitvaks peatus- ja puhkekohaks. Just muuseumid inspireerivad teaduse ja kunsti saavutusi, tugevdavad perekondlikke ning isiklikke ja inimlikke sidemeid, aitavad ühiskonnal saavutada ja säilitada sotsiaalset stabiilsust, suudavad ja oskavad toimida advokaadi või läbirääkijana, toetada ja edendada loodussäästlikku tootmist ja tarbimist, suurendada eneseaustust ja vastastikust lugupidamist, pakkuda väljaõpet ja võimalust targaks saada. Kusjuures Weili sõnade järgi on oluline ka see, et kõiki neid ülesandeid suudab muuseum täita nii, et ta on inimesele üheaegselt meenutamise ja mäletamise, avastamise ja leidmise ning ka lennuka fantaasia koht. Muuseum on kõikidele oma ja muuseumis on kõik omad.

Selliseks ühiskonna sidususe tekitajaks ja hoidjaks kujunevas muuseumide võrgus on rahvusmuuseumi kanda senisest veelgi suurem roll: rahvusmuuseum peab suutma luua “/—/ konkreetse kultuuri (antud juhul eesti kultuuri) vaimse kokkukuuluvuse niidistikku ning genealoogiat”4 nii läbitunnetatult ja kindlalt, et see seob, kuid ei piira, et see on ainuomane, kuid selles ainuomasuses kodune ja kordumatu.  

 

¹ Koosolek arupidamiseks, kuidas Dr. Hurti töösid jätkata ja rahvale kättesaadavaks teha. – Postimees  11. I 1907.

² E. R. M-i põhjuskiri § 2. Tartu, 1909; E. R. M-i juhatuse koosoleku protokoll 2. IV 1909.

³ Stephen E. Weil, Beyond management: Making Museums Matter. – INTERCOM Study Series 2006/12, pp 7.

4 Raoul Kurvitz, Kumu: väited ja teesid. – Sirp 13. IV 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming