Jalgpallikirjutuse lüngad

Spordiajalugu on jäänud harrastusajaloolaste pärusmaaks, kelle töödele on iseloomulik liigne nostalgitsemine, vabanduste otsimine ning kuulujuttudel põhinev loomemeetod.

ANDRES MUST

Miks kaotas jalgpall pärast Teist maailmasõda Eestis populaarseima spordiala maine ning miks ei saanud jalgpallist vastupanuliikumise sportlikku vormi Eesti NSVs? Sellise keeruka küsimustepesa võttis Indrek Schwede uurimiseks artiklis „Jalgpall kui kasutamata vastupanurelv annekteeritud Eestis“, mis on leidnud koha „ÕES aastaraamat 2016“ kaante vahel.

Schwede näitab, et eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendatel aastatel oli jalgpall populaarseim ja meedias enim kajastatud spordiala, kuid pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, kaotasid eestlased jalgpalli vastu ajapikku huvi. Viidates plaanimajandusele annab Schwede arvestatava dokumenteeritud selgituse jalgpalli taandumise põhjustest: enam ei olnud lootust läbi lüüa Nõukogude Liidu kõige massilisemal spordialal, mispärast jagati siinsed (spordi)ressursid ümber.

Hoopis keerukam probleem puudutab aga jalgpalli sidumist võimega moodustada vastupanuliikumise sportlik vorm. Schwede toetub küll intrigeerivale hüpoteesile, mille kohaselt taandusid eestlased kõigilt kohalike slaavlaste harrastatavatelt kontaktaladelt, kuid ilma laiema ajaloolise taustata jääb hüpotees õhku rippuma.

Järgnevalt ei võta ma eesmärgiks analüüsida Schwede järeldusi, kuid osutan mõnele konarusele eeldustes, millele autor analüüsima asudes on toetunud. Määravaks pean seejuures jalgpallikirjutuse arengut, mis muu hulgas loonud moonutatud ettekujutuse jalgpalli kohast vabariigiaegses ühiskonnas. Nimetatud artikli kõrval kaasan arutellu ka Lembit Koigi 1970. aastal koostatud kogumikteose „Jalgpall. Minevikust tänapäevani“, tehes seda põhjusel, mille selgituse leiame Schwede toimetavast ajakirjast Jalka: „… esimene Eesti jalgpalliajalugu kajastav raamat, mille najal kasvas üles mitu põlvkonda“.1

Oskar Luts küsis 1929. aastal: „Ja kes siis õieti on meie rekordisööjate imetlejad ja austajad?“ ning leidis, et need on inimesed, „kel on vähe arenenud igasugused waimlised huwid, keda huvitab ainult toores jõud“. Romulus Tiituse joonistus Oskar Lutsust (1935).

Virumaa Muuseumid SA, RM _ 2389 K 251

Kirjutaja seisukoht

Kirjutaja tähtsusest ajalooteadvuse kujundamisel on viimasel ajal saanud eesti ajalookirjutuse üks lemmikteemasid. Mõistetud on kirjutaja olulisust. Kui osutada ühele kitsamale valdkonnale – spordikirjutusele, siis ootab kirjutaja seisukoht endiselt väljatoomist. Siinkohal tahan viidata ühele tähelepanekule, mille 1988. aastal ilmunud ning rohkelt tunnustust leidnud raamatus „Pay up and play the game“ („Maksa ja mängi“) tegi teadusliku spordiajaloo üks pioneeridest Wray Vamplew. Ta märkis, et koolitatud ajaloolaste eemalejäämine spordiajaloo loomest on toonud kaasa selle, et spordiajalugu on jäänud harrastusajaloolaste pärusmaaks, kelle töödele on iseloomulik liigne nostalgitsemine, vabanduste otsimine ning kuulujuttudel põhinev, ajaloolist konteksti mittearvestav loomemeetod.2 Nimetatud probleemid on omased ka Eesti spordiajaloolastele.

Meenutagem esmalt, kuidas Koik oma „Jalgpalli“ koostas: „1958. aastal ilmuma hakanud Spordilehes töötades oli jalgpall minu šefluse all. [—] Neil aastail kiideti kirjastuses Eesti Raamat heaks ka spordiajakirjanike ühenduse ettepanek hakata välja andma spordialade ajaloo sarja. Arutleti autorite üle. Kui jalgpallini jõuti, vaatasid kolleegid minu otsa. No mis seal ikka, võtsin väljakutse vastu.“ Juristiharidusega ajakirjanik Koik jätab: „[Raamatu koostamise] meeskonda sain kõik silmas peetud tuntud tegelased, kellest neli olid juba enne Teist maailmasõda seotud jalgpalliliidu ja juhtivate meeskondadega.“

Kuna „Jalgpallis“ sisalduvad faktieksimused ning küsitavad järeldused ei ole siinne teema, nentigem kokkuvõtlikult, et harrastusajaloolaste koostatud raamatu puhul on tegemist teosega, kuhu on kogutud välismaa harrastusajaloolaste tööde põhjal koostatud referaadid ning isiklikele mälestustele tuginevad artiklid. Ometi on tegemist üldajalooliseks käsitluseks pretendeeriva raamatuga, „mille najal kasvas üles mitu põlvkonda“.

Eesti spordiajalugu teeb alles esimesi katseid sidumaks sporti kogu ühiskonnaga ning nende katsete hulka kuulub kindlasti ka Schwede kõnealune töö. Siin ongi sobilik osutada artikli peamisele nõrkusele, mis seisneb selles, et autor on kogunud analüüsiks vajaliku empiiria spordist, hüpoteesi seevastu asetab aga ühiskondlikule pinnale, seda eelnevalt lähemalt selgitamata.

Eesti jalgpalli populaarsuse kinnituseks toob Schwede otseseid näiteid: 1923. aastal kahe Eesti seltsi mängul 5000 pealtvaatajat, jalgpallurite populaarsus ringküsitlustes, aga ka kaudseid oletuslikke näiteid (riigivanemate koondisemängude külastamine, mõne mängija premeerimine riigivanema poolt). Kontekstiväliselt jäävad need näited ühekülgseks. Näiteks jätab autor mainimata, et viietuhandeline pealtvaatajate hulk oli väga erandlik ning hiljemalt 1928. aastast, mil Eesti meistrivõistlustel osales vaid kaks meeskonda, kiratses Eesti klubijalgpall aastaid. Suuresti majanduslikel põhjustel ei olnud klubid omavahelistest mängudest huvitatud ja suunasid suure osa energiast kohtumistele välisvõistkondadega. Koduse jalgpalli elavdamiseks võttis jalgpalliliit 1932. aastal vastu otsuse, millega välismänge piirati, asendades need laiapinnalisema meistrivõistluste sarjaga.

On selge, et Schwede püstitatud küsimused viivad diskussiooni edasi, kuid need ei saa moodustada uurimuse tuuma enne, kui jalgpall ei ole paigutatud ühiskondlikule pinnale. Vastasel korral tekib oht jalgpalli ühiskondlik staatus üle hinnata. Siin jõuamegi viidatud probleemini, mis puudutab eesti spordi õhukest ajalugu.

Üks kaalukam valdkond, mis alles ootab uurimist, puudutab ohtrat vabariigiaegset teravat spordialast poleemikat, alustades kõige üldisemast: mis, kellele ja millal on sport? Need olid teemad, mis tõukusid spordist kui uuest ühiskondlikust liikumisest.

Intrigeerivaks lähtejooneks pakun siin välja emotsionaalse poleemika, mille 1929. aasta detsembris algatas Postimehe veergudel Oskar Luts. Luts ei olnud küll vastu tervisespordile, võimlemisele, kuid ründas nii rekordispordi ideed kui ka võistluste pealtvaatajaskonda, mis siinse kirjatüki raames olulisemgi. „Ja kes siis õieti on meie rekordisööjate imetlejad ja austajad?“ küsib Luts ning leiab, et need on inimesed, „kel on vähe arenenud igasugused waimlised huwid, keda huvitab ainult toores jõud“.3

Moraali printsiip

Ajalookirjutuse seisukohast oleks siin viidatud diskussiooni kasulik jälgida ühiskonna moraali printsiibist lähtuvalt, sest alles siis, kui oleme kindlaks teinud ühiskonnas spordile antud hinnangud, saame hakata otsima vastuseid spetsiifilisematele küsimustele. Praegu saan küll Schwedega nõustuda, et jalgpall võis enne Teist maailmasõda tõepoolest olla Eesti populaarseim spordiala, kuid kas suudeti kuuluda identiteedi moodustajate hulka, selleks tuleb küsimused tõsta spordist kaugemale.

Lõpetuseks üks Schwede tähelepanek Eesti NSV perioodist. Autor mainib, et üks olulisemaid otsest füüsilist kontakti nõudvatest aladest, kuhu eestlased püsima jäid ja mida harrastasid ka kohalikud teistest rahvustest sportlased, oli maadlus. Schwede selgitab: „Põhjus võis olla selle ala eriti tugevates traditsioonides ja tähenduses ning meie treenerkonna suuruses, mis tagas pideva järelkasvu.“

Jalgpalli silmapiiril hoides peame nüüd küsima, kas Eesti NSVs tõepoolest kadusid jalgpalli traditsioonid ja tähendus või on tegemist üksnes hilisema ettekujutusega kadumistest? Igal juhul väärib Schwede püstitatud probleemistik uurijate edasist tähelepanu.

1 Jalgpallist ja selle ajaloost Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal – Jalka, nr 6, 2009, lk 26.

2 Wray Vamplew, Pay up and play the game – Cambridge University Press, 2004, lk 12.

3 Oskar Luts, Wastu-wastuseks Sportlasele – Postimees, 11. XII 1929.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming