Jehoovatunnistajate õnnestumine

TOOMAS PAUL

Mitu sajandit oli maakeelne kirjavara kiriklik, niipaljukest kui teda oli. Kui 275 aastat tagasi ilmus 1739. aastal täispiibel, oli see märkimisväärne kultuurisündmus, kuigi trükis jõudis üsna vähesteni –müümata jäi üle poole tiraažist, 3500 eksemplari. Need kinkis lesk Katharina von Bohn Harju-Jaani ja Jõelähtme kirikule ning Toompea vaestekoolile.

Eesti Piibliseltsi (EPS) peasekretär Jaan Bärenson väidab: „Piibli tõlkimisel kehtib alati põhimõte, et piibel tõlgitakse keelde, mida kasutatakse, mitte piibel ei loo uut keelt.” Tal on õigus, et praegu kehtib selline põhimõte, aga nii ei ole see olnud alati. Just estofiilide piiblitõlge lõi murreteülese eesti kirjakeele, nagu seda tegi King James Version inglastele ning Martin Lutheri tõlge sakslastele.
Loomulikult sai piibli kui keele eta­loni aeg ükskord otsa. Avastasin Eesti- ja Liivimaa provintsiaalsinodite põhjalikke protokolle lugedes, et murdepunkt on täpselt dateeritav. 22. juunil 1845 otsustas Eestimaa provintsiaalsinod üsna üksmeelselt, et nad ei võta ette piiblitõlke hädavajalikuks kujunenud ajakohastamist, vaid ootavad ära arengu ilmalikus kirjanduses („Protocoll über die Verhandlung der Synode vom Jahre 1845”, lk 16–17).
Ei mingit revolutsiooni. Baltisaksa pastorid olid seniajani pidanud oma endastmõistetavaks kohuseks ja õiguseks kujundada eestlaste kirjakeelt. Sel korral langetati otsus jätta vastutus kohalike peale ning lasta piibli sõnastusel hakata sõltuma ilmalikus kirjanduses kasutuselevõetust.*
Järgnenud 170 aasta jooksul on piiblitõlget loomulikult mitmeid kordi kohendatud, seda on üritanud juba eesti emakeelega mehed. Paraku, redigeerimine on jäänud endiselt entusiastlike vaimulike õlule. Erandiks on Indrek Hirve kaastöö Vello Salo piibli poeetiliste raamatute tõlkimisel.
Erakliku eluviisiga pagulase Endel Kõpu 1968. aastal Stockholmis ilmunud piibli vana testamendi suhtes olid väliseesti kirjanikud Artur Adson, Karl Risti­kivi, Kalju Lepik, Arvo Mägi, August Mälk, Marie Under jt väga tõrjuvad. Arno Vihalemm näiteks ironiseeris, et „vana seaduse suured prohvetid [—] räägivad nüüd kõik kui väikesed Aavikud või kui tänapäeva koolimehed”. Paraku, kuna jõud uuesti redigeerimisest ei ole üle käinud, on Kõpu versioon parema puudumisel muutmatult inkorporeeritud kõigisse Eestis 1997. aastast peale trükitud piiblitesse.
Selle taustal on tänavu 8. augustil Tallinnas Saku suurhallis toimunud Jehoova tunnistajate suurkogunemisel esitletud uus eestikeelne piibel (P 2014) minusugusele partisanlikule piiblitõlkijale ning amatöörliku piibli redigeerimislooga tegelnule suursündmus. Tegemist on tõepoolest uue tõlkega, mis põhineb ingliskeelse „New World Translation of the Holy Scriptures” 2013. a uuendatud versioonil.
Äärmiselt töömahuka projektiga alustati 2006. aasta suvel. Tõlketiim  koosnes kolmest suure tõlkijakogemusega inimesest, kes tõlkisid päev päeva kõrval hommikust õhtuni, abiks piiblitiimi sekretär ja ülevaataja, kokku viis täiskohaga töötajat. Nad said oma rahvusvahelise keskuse tõlketalituse spetsialistidele esitada küsimusi, kui tuli kahtlusi või küsimusi teksti mõistmise või edastamise suhtes. Kuna kirjavahetus käib inglise keeles ja kõigi piiblitõlke­tiimide päringud on ühendatud ühte andmebaasi, siis oli palju kasu ka varasematest vastustest – neid on üle 64 000.
Uus testament ilmus trükist 2009. aasta suvel. Pärast pooleaastast pausi hakati tõlkima vana testamenti. Selleks et töö edeneks kiiremini, moodustati kaks kolmeliikmelist tõlkijate tiimi (kõik tõlkijate nimed peavad jääma avalikkusele anonüümseks). Ajalist tähtaega ei olnud ette antud, töö kulges rahulikult, kuid intensiivselt viis aastat.
Eesmärk oli teha tõlge, mis vastaks võimalikult täpselt algtekstile ja oleks seejuures mõttelt selge ning ladusas keeles. Lugejale on teksti mõistmisel abiks 4000 allmärkust („Võib tõlkida ka”, „Teine võimalik tähendus”, „Sõna-sõnalt” või tähendus ja taustinfo). Paarsada lehekülge on taustmaterjali tõlkimise põhimõtete, piibliaja geograafia, mõõtühikute jm kohta (lk 5–40, 1658–1763 ja B1–B15). Iga lehekülje keskel on veerg ristviidetega, mida on ligi 60 000.
Kuna seni on eesti piiblis taotletud terminoloogilist täpsust, kõlab seal mõnigi fraas „kaananikeelsena”. Uus tõlge ei ole kammitsetud suurte kirikute liturgilisest keeleuususest ning on saadud vaba(ma)lt taotleda dünaamilist ekvivalentsi.
Muidugi võib diskuteerida ühe või teise piiblikoha adekvaatse  tõlke üle, aga kahtlemata on P 2014 saavutanud eesmärgi, et tõlge oleks ladus. „Piiblitõlkija peaks arvestama sellega, et piibel pandi kirja tavalises, igapäevases keeles, mida rääkisid lihtsad inimesed, nagu põllumehed, karjased ja kalamehed. [—] Järelikult on hea tõlge selline, mis võimaldab  erisuguse taustaga siirastel inimestel piibli sõnumist aru saada” (lk 1720).
Vaid üks eksempel. Eesti keeles on „vaimust vaene” kindla tähendusega sõnaühend, mis viitab totaka õnnelikule enesega rahulolule. Miks kiidab Jeesus õndsaks poolearulisi vaimuvaeseid? Tegelikult ta ei tee seda. P 1739 oli Mt 5,3: „Önsad on need, kes waimus waesed on.” See on algkeelse hoi ptōchoi en pneumati korrektne tõlge. Võrrelgem: 1548. aastal tõlkis Agricola „Autuat ouat ne Hengeliset waiuaiset”, Uusi Testamentti Nykysuomeksi (1972) esitab selle kujul „Onnellisia ovat hengellisesti köyhät”, 1992. aasta kirikupiiblis seisab: „Autuisia ovat hengessä köyhät”.
Kui akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann oli 1861. aastal üllitanud Eestimaa provintsiaalsinodi tellimise peale raamatu piiblivigadest, telliti temalt 1868. aastal piibli redigeerimine, piibliseltsid olid nõus talle maksma tuhat rubla honorari. Wiedemann luges piibli viis korda kaanest kaaneni hoolikalt läbi ja tegi ohtrasti parandusi. 1872. aasta kevadeks oli tekst revideeritud ja järgmisest aastast peale trükiti ainult tema teksti.
Tagantjärele ei saa aru, mis võis sundida Wiedemanni seda „parandust” tegema, et „vaimus vaestest” said „vaimust vaesed”. Igal juhul oli tema autoriteet nii suur, et keegi ei protestinud. Nüüdseks on sõnastus nii juurdunud, et ühegi väega ei kõrvalda enam, kuigi Jaan Bergmann 1912. aastal oma redaktsioonis ennistas „vaimus”, samuti  Harald Põld aastal 1938, sest P 1968 on „vaimust vaesed”, samuti 1988. aastal Eesti Kristliku Ministri saja tuhandelises tiraažis ilmunud piiblis. Ka eesti katoliku katekismuses, kus väidetavalt „lugemise hõlbustamiseks on teksti keeleliselt uuendatud” – on ikkagi masohhistlik „vaimust vaesed”.
P 2014 on Mt 5,3 aga: „Õnnelikud on need, kes mõistvad, et nad vajavad Jumala juhatust, sest nende päralt on taeva kuningriik” ja märkuses: „Võib tõlkida ka ‘õnnelikud on need, kes kerjavad Jumalalt vaimu’. Sõna-sõnalt ‘õnnelikud on vaimu poolest vaesed’.” See salm on näiteks antud väljaande tõlkimise põhimõtetele (vt lk 1719).
Märkimist väärib, et piibel on trükitud happevabale paberile, mis ei kolletu. Samuti on lehed väga kindlalt köidetud. Ja uskumatu – ligi kaks tuhat lehekülge pakse pehmete kaantega teoseid ei õnnestu avatuna lauale jätta, kui just tagurpidi ei keera. Seda raamatut õnnestub.

*  1846. aasta sinodil püüti anda vastust küsimusele „mis takistab sinodi arvates hädavajalikku eesti kirjakeele reformi”? Sinodi koosolekul 20. juunil selgitas Alexander Ferdinand Hörschelmann Ridalast, et esiteks, reform ei näi olevat möödapääsmatult vajalik, sest senine kirjakeel, nagu näitavad kogemused, on rahvale täiesti arusaadav, ja teiseks, kui reform oleks tarvilik, siis tekiksid selle läbiviimisel raskused. Kui reformi teostaks keegi üksikisik, peituks selles suur hädaoht, sest ta laseks end juhtida eelarvamustest ja subjektiivsetest vaadetest ning parandatud keelel võiks olla lokaalne värving. Kui aga paranduse toimetaks komisjon, võib juhtuda, et tollase eesti keele uurimise seisundi juures on raske leida vaadetes tarvilikku ühtlust ning võib seeläbi nurjuda. Kolmandaks, arvestades, et need raskused on kõrvaldatavad, näib siiski, et eesti kirikuraamatute keele ümberkujundamine on valitsevates oludes ebakindel. Kahe üksteisest erineva keelega kirikuraamatu tarvitusele võtmisel tekiks jumalateenistustel suuri segadusi, samuti koduõpetuses jne. See kutsuks esile maarahva umbusalduse, rahulolematuse ja meelekibeduse ning kallutaks rahvast kirikust eemale hoidma, sest rahva arvamise järgi püütaks vanade pühakirjaraamatute kõrvaldamisega kaotada ka vana usku. Vt „Synodal-Protocoll des Ehstländischen Consistorial-Bezirks vom Jahre 1846”, lk 8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming