Jesuiidid Tartus

URSULA VENT

Vello Helk, Jesuiidid Tartus 1583 ? 1625. Vastureformatsiooni eelpost Põhja-Euroopas. Tõlkinud Kaarel Piirimäe. Ilmamaa, 2003.  ?Juubeliaastal 1950 ? seega 53 aasta eest ? astusin Archivum historicum Societatis Jesu?sse, et vaadata aasta-aruandeid Derpato?st. Suur oli üllatus, kui mulle toodi kaunilt köidetud kirjad, mis nägid nii värsked välja, justkui oleks need alles eile kirjutatud. Uskumatu hulk dokumente minu kodumaa kirikuloo kohta! Selline hulk, et ma ei suudaks neid iialgi oma põhikohustuste kõrvalt läbi vaadata ? see oli esimene mõte. Ja minu üllatus muutus hetkega suureks nõutuseks. Järgmisel päeval helistasin Vatikani vastaval numbril: kas leiduks ehk vahendeid ühe uurimistöö stipendiaadi jaoks? Vastus oli lühike ja selge: Ma certo! Chi è? (?Aga muidugi! Kes see on??) Kuna mul ei olnud kandidaati, müüsin oma kirjutusmasina, ostsin pileti Stockholmi ja asusin otsima. Pärast mõningaid vestlusi pakkusin tollal 27aastast üliõpilast Vello Helki, kes siis ka stipendiumi sai ja 1952 Rooma tuli, et uurida Collegium Derpatense ajalugu.? Nii jutustas selle raamatu saamisloo õnnelikust algusest Vello Salo möödunud suvel toimunud Johannes Esto mälestuskonverentsil. Kulus küll veel 25 aastat, enne kui põhjaliku uurimistöö viljad raamatuks vormusid (Die Jesuiten in Dorpat. Odense, 1977). Nüüdsest on see ajaloolaste seas juba ajalookirjanduse raudvara staatuse omandanud raamat kättesaadav ka eesti keeles.

Autor alustab oma uurimust jesuiitide Liivimaale saabumise eelloost, jälgides Poola kuninga ja katoliku kiriku võimukandjate suhteid ning esialgseid suuri lootusi muuta Poola-Leedu äsjased vallutused vastureformatsiooni eelpostiks protestantlike Põhjamaade ning skismaatilise Venemaa vastu. Siinse katoliku piiskopkonna keskuseks sai Võnnu (Cesis), Riiga ja Tallinna pidi asutatama aga maa rekatoliseerimist toetavad jesuiitide kolleegiumid. Edaspidi jälgibki Vello Helk Tartu jesuiitide ajalugu kolme ajalõiguna: jesuiitide Tartusse saabumine 1583. aastal ja esimesed tegevusaastad; Tartu kolleegiumi ametlik asutamine ja esimene tegevusperiood (1585 ? 1600); Rootsi-Poola sõjast tingitud katkestus ning teine tegevusperiood (1603 ? 1625). Autori meetod on traditsiooniline, s.t. kirjeldav. Kõigi perioodide puhul käsitletakse jesuiitide vaimulikku missiooni üldisemas plaanis, koolitööd ja sellega seotud küsimusi, kolleegiumi majanduslikku baasi ja ehitustegevust, üksikuid kolleegiumiliikmeid ja nende tegevusvaldkondi, välissuhteid ja lõpuks suhteid Poola ametnikkonna ja Tartu linnaga. Kuna Vello Helgi käsutuses olnud ajalooallikad, jesuiitide aastaaruanded ja kirjavahetus, olid aga küllaltki detailsed, saame ka Tartu jesuiitide tegevusest ja suhetest kohalike elanikega üsna üksikasjaliku ülevaate. Lugejale avaneb võimalus heita uudishimulik pilk jesuiitide ametliku fassaadi taha, saada osa siin elanud ja tegutsenud misjonäride mõttemaailmast, hoiakutest, omavahelistest suhetest. Selles mõttes mõjub teos ka praegu täiesti värskelt.

Omaette huvitav teema, mida Vello Helgi raamatus põgusalt puudutatakse, kuid mis vääriks edaspidi kindlasti põhjalikumat analüüsi ja laiemasse konteksti seadmist, on jesuiitide misjonimeetod, mis näis meie esivanematele sügavat muljet avaldavat. Kuigi jesuiitide põhieesmärgiks oli võita ühiskonna eliidi (s.t. saksa elanikkonna) poolehoid, ei suudetud siin suuremat edu saavutada. Seevastu talupoegade juures leiti ülimalt sooja vastuvõttu, hoolimata sellest, et nendega suheldi esialgu vaid tõlgi vahendusel. Milles siis oli ikkagi jesuiitide edu saladus? Euroopa teiste piirkondade näitel võib väita, et oskuses kohanduda, emotsioone esile kutsuda ja kontrollida, visuaalseid sümboleid ja teatrikunsti kasutada (Vello Helgi uurimuses on sellele ka hulgaliselt vihjeid). Katoliiklike riikide maapiirkondades leidsid edukalt rakendust Ameerika ?metslastega? tegelemiseks mõeldud didaktilised võtted (vt. Adriano Prosperi esseed ?Misjonär? R. Villari koostatud ?Barokiajastu inimeses?).

Viimasel ajal on tõusnud päevakorrale eesti tõlkekirjanduse olukord ja tõlgete kvaliteet. Käesolev raamat ei kuulu paraku just selle valdkonna tippude hulka. Kuigi tõlkija on püüdnud teha oma tööd võimalikult täpselt, pole ta suutnud alati hoiduda kiusatusest saksa lauseehitust ja väljendeid otse eesti keelde ümber panna. Samuti torkab silma tõlkija ning toimetaja kohatine ebakindlus religiooni temaatikas. Nii on teosesse sattunud ka mõned naljakad vead. Lehekülgedel 49-50 räägitakse näiteks ?juudist raehärra Nikodemusest?, kes olevat salaja liitunud ?Jeesuse Orduga?. Originaaliga kõrvutades selgus siiski, et jutt on Uue Testamendi Nikodeemosest, süneedriumi liikmest, kes hoidis salaja Jeesuse poole (Jh 3:1 jj). Jesuiitide superior võrdles temaga paljude sakslaste käitumist jesuiitide suhtes. Kust on küll võetud mitmel pool (lk. 32, 100 jm.) esinev Kristuse ?seletatud? ihu püha, kuigi originaalis seisab Fronleichnam, katoliku kirikus üldtuntud Kristuse ihu ja vere püha. Küllaltki häirivalt mõjuvad korduvkasutuses ka mitmed kohmakad tõlkevasted, nagu ?ümberpööratud?, ?ümberpöörama? (Bekehrten, bekehren), selle asemel, et rääkida lihtsalt pööratutest ja pööramisest, ?hingehooldus? (Seelsorge) juba pikalt juurdunud ?hingehoiu? asemel, kommertslik ?teenindama? (betreuen) vaimuliku hooldamise-teenimise asemel. Samas ei kahanda need iluvead siiski teose kui terviku väärtust. Tõlkija ja toimetaja on teinud ära suure töö. Ning lõpuks kõlagu veel au ja kiitus Ilmamaale, kes niisuguse tagasihoidlikku kasumit tõotava, kuid eesti kultuuri seisukohalt olulise teksti kirjastada võttis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming