Jüriöö ülestõusust, ordumeelselt

Madis Maasing

Tamur Kusnets, Püha Jüri kutsikad. Toimetanud Kristiina Ainelo. Kujundanud Andres Rõhu. Tänapäev, 2012. 280 lk. Näib, et Jaan Krossi lahkumisele vaatamata on eestikeelse ajaloolise romaani žanr viimasel ajal tõusuteel, mis jätkub eeldatavasti ka pärast Karl Ristikivi juubeliaastat. Seda lubab loota eelkõige kahe keskajale keskendunud tugeva tegija, ristisõdade alternatiivkrooniku Tiit Aleksejevi ja apteegidetektiivinduse meistri Indrek Hargla loomevorm. Samuti keskaega, XI sajandi Püha Maa ja XV sajandi vana Tallinna vahele, asetub Tamur Kusnetsi Jüriöö ülestõusu lahkav „Püha Jüri kutsikad”. See pealtnäha traditsiooniline ja lihtsakoelisena tunduda võiv kirjutis on tähelepanuväärne oma positsioonivaliku ning mõneti ka poeetika poolest. 2011. aastal majori aukraadi saanud Kusnetsit (sünd 1975) paeluvad sõdalaste verised seiklused vanemas ajaloos. Tema esikteos, fantaasiasugemetega alternatiivajaloo laadis saagalik triloogia „Hundipäikese aeg” (2008–2010) pajatab ühe äärmiselt neimahimulise germaanlase heitlustest varakeskaegses Euroopas ning „Püha Jüri kutsikaid” võiks mõneti pidada selle kirjanduslikult küpsemaks ja temaatiliselt intrigeerivamaks järjeks. Mõlemas puuduvad peaaegu täielikult mängulisus ja ambivalentsus, enamasti vaadeldakse napis, karmis ja karges, sekka ka pajatavas-rahvalikus stiilis, sünge ning kättemaksuhimulise kangelase võitlust julmas ja ebaõiglases maailmas. Veriste ja võigaste võitlus- ning piinamisstseenide kirjeldustes on ühtaegu nii poeetilisust kui ka detailsust, täpseim on majori sulg aga sõjalises vallas: strateegia-taktika, relvad-varustus jms. „Püha Jüri kutsikate” alussündmus Jüriöö ülestõus on Eduard Bornhöhe „Tasujast” (1880) saadik olnud üks eestlaste rahvusliku identiteedi sõlmkohti. Ilukirjanduses on seda enamasti vaadeldud rõhutud talurahva kangelasliku ja õiglase võitlusena sakslastest võõrvallutajate vastu; ajalootekstides, eriti üldkäsitlusis ja õpikuis, rahvusliku vabadus- või klassivõitlusena või ka mõlema sulamina; seda on nimetatud ka muistse vabadusvõitluse lõppakordiks. 1 Viimati nimetatuga haakub ka püüe ühendada Jüriöö ülestõus koos muistse vabadusvõitluse, Mahtra sõja, Vabadussõja ja teiste seesuguste sündmustega „eestlaste suureks vabadusvõitluseks”.2

Ent nagu on leidnud Marek Tamm,3 näib viimastel kümnenditel kasvavat skepsis Jüriöö ülestõusu kujutamise osas senises „Tasujakaanonis”. Üha suuremat tähelepanu pööratakse mõnele varem kõrvale jäänud Edgar Valter Saksa4 ja Uku Masingu5 tõstatatud küsimusele, nagu eesti päritolu vasallide ja ordu osa ülestõusu puhkemises ning ka Masingu hüperkriitikale ordukroonikate pihta. Samuti on ajaloolased hakanud üha rohkem vaatlema Eesti-väliseid faktoreid: näiteks Põhja-Eesti võimalike tulevaste omanike, Liivimaa ordu kõrval ka Brandenburgi ja Rootsi rolli.6 Neid probleeme on ümbertõlgendavalt käsitlenud ka Kusnets: romaan algab Jüriöö ülestõusu eelse „välispoliitilise” olukorra vaatlemisega, jätkub Rootsi-meelsete Harjumaa vasallide vandenõuga, kes otsustavad oma eesmärkide saavutamiseks provotseerida ülestõusule kohalikud talupojad, ning seejärel ordu juhtkonna nõupidamisega, kus plaanitakse ülestõus ära kasutada Eestimaa endale allutamiseks. Väike kummardus tehakse ka Masingu hüperkriitika suunas: kohati on Renneri-Hoeneke ordunarratiivist märgatavalt irdutud, ilmseimalt Paide kurikuulsate läbirääkimiste kirjelduses.

Ajaloolise raamistiku usutavus on Kusnetsile tähtis. Eelkõige on ta püüdnud võimalikult ajastutruult kujutada sõjalisi aspekte, kuid pole unarusse jätnud ka üldtausta, mis ilmneb eriti raamatule lisatud lõppviidetes, kus avatakse nii ajaloolisi termineid, isikuid kui ka sündmusi.7 Üldiselt vastavad need praegu käibel ajalootõlgendustele, kuid silma jäid ka mõned vaieldavused, nende hulgas kaks „vananenud” ajaloolist klišeed. Esiteks ei ole ilmselt kunagi püütud Eestis tõsimeeli luua otseselt paavstile alluvat valdust (28. lõppmärkus ja piiskop Olause mõtted lk 26): 1220. aastatel püüdis paavsti legaat lahendada tüli vaidlusaluste piirkondade üle nende üksnes ajutiselt enda võimu alla võtmisega ning hilisemad viited Liivimaale kui paavsti valdusele olid vaid taktikaline võte kohalikus poliitilises võitluses.8 Teiseks ei tundu usutav, et ordu põhjendas XIV sajandil Liivimaa ühendamist vajadusega vastu seista tugevnevatele Vene vürstiriikidele (44. lõppmärkus ja maameister Dreilebeni sõnavõtt lk 28): see sai aktuaalseks alles XV sajandil Moskva suurvürstiriigi esilekerkimisega.

Romaani põhitegevustik keerleb ümber eesti soost ordu sõjasulase Tasulemb Vaksamehe ehk Tancred de Waxamuse, kes raamatu esimeses pooles leiab endale saksa aadlisoost armsama, kellega ka abiellub. Sel puhul väärib märkimist, et tegemist on esimese Jüriöö ülestõusu romaaniga, kus eestlase ja sakslanna armulugu lõpeb enam-vähem õnnelikult.9 Teose teine, ülestõusu aega kirjeldav pool on tunduvalt süngem: käivad kas verised taplused või nendeks ettevalmistumine, kaasa arvatud mitu vaenupooli polariseerivat läbirääkimist. Intrigeeriv on, et kogu sündmustikku nähakse ordu positsioonilt. Ordumehed on selgelt moraalsemad: kui talumatsid ründavad ootamatult sakslastest vasalle ning mõrvavad ja vägistavad hoolimatult naisi-lapsi, siis orduväed tapavad reeglina vaid lahinguolukorras ning Kanavere lahingus antakse lootusetusse olukorda jäänud ülestõusnutele koguni võimalus relvade mahapanemisega oma elu säästa. Samuti distsiplineerib ordumehi, kaasa arvatud kaootiliselt käituma kippuvat peategelast, ristiusk, ülestõusnud koos usu mahapesemisega näivad kaotavat aga igasugused moraalsed põhimõtted. Huvitav on ka see, et ülestõusnute sõjalis-ühiskondlikuks korralduseks on düsfunktsionaalne demokraatia: peamiselt sulastest-kehvikutest koosneva vägivaldse ja juhmi massi valitud juhid on rumalad ja vägivaldsed mõrtsukad, kelle taustal tunduvad ka intriigidega ülestõusu algatanud Eestimaa vasallid peaaegu õilsatena, rääkimata vagadest ordumeestest. Nii prevaleerib keskaegse eliidi nägemus matsidest kui massist, kes ei suuda end ise valitseda, efektiivne on hoopis hierarhiline feodaal(ehk militaar)võimu süsteem, mis tagab korra ja ühiskonna püsimise.

Seega on tegemist eesti kirjanduses ainulaadse teosega, kus kollektiivse positiivse kangelase rollis on Liivimaa ordu, „saksa röövvallutajate” peamine sõjaline jõud, ning põhiantagonistiks eestlastest talurahvas. Selge sõjalise käsuliini, hierarhia ja moraalsete normidega ordu ning sõjalis-poliitiliselt peaaegu organiseerimata kaootiliselt marodööritsev matsimass on ilmsed vastaspoolused. Nõnda näib romaani põhiideeks olevat Kaose ja Korra (mida ordu ladina ja inglise keeli sõnasõnalt tähendabki) võitlus, mis käib lisaks makrotasandile (ülestõusu puhkemine ja mahasurumine) ka mikrotasandil (peategelase siseheitlused oma tumedate tungidega). Sõjaväelane peab eluvõtmise põhjendatuse üle mõtlema rohkem kui tsiviilisik: siit ehk ka Kaose poole räiged vägivallastseenid õigustamaks Korra jüngrite hilisemaid tapategusid.

Selle teose puhul tundub aktuaalne ka Jaan Unduski intrigeeriv idee maiskondlikust Eesti ajaloost, püüd ühitada baltisaksa ja eesti ajaloonägemus. 10 Probleemsena toob Undusk välja just Jüriöö ülestõusu: eestlaste tõlgendusele heroilisest ja õiglasest ülestõusust vastandub baltisakslaste arusaam stiihilisest ja mõrtsuklikust mässust, mille käigus tapeti valimatult saksa soost isikuid. Kas asjade nägemine ordu kui „Liivimaa ühendaja” positsioonilt, ent läbi eestlase silmade võikski olla lahendus? Nõnda võetuna näib see siiski olevat pigem tagasitee baltisaksa ajalooparadigmasse, kus sakslased olid õilsad kultuuritoojad ja põlisrahvad mitte eriti õilsad metslased.11 Eestlased on „Püha Jüri kutsikates” moraalsed ja mõistlikud vaid niivõrd, kuivõrd nad on eurooplased: vasallid, ordu- ja kaupmehed. Seejuures on nad ka üha vähem maarahvas – Noor-Eestini jäi paraku veel üle 550 aasta. Nii või teisiti on ajaloo erinevate tõlgendusnurkade esitamine ja nende üle juurdlemine ainult tervitatav ning viib kogu ajaloomõistmist ja -mõtlemist edasi. Seda ka eesti ajaloolises ilukirjanduses, kus ordu perspektiiv seni ju puuduski.

1 Ilmselt autoriteetseim on XIII sajandi ristisõdu ja Jüriöö ülestõusu temaatikat süvitsi uurinud Sulev Vahtre seisukoht („Muinasaja loojang Eestis”, lk 171).
2 Marek Tamm, Eestlaste suur vabadusvõitlus. Järjepidevuse ja kordumise mustrid Eesti ajaloomälus. Rmt: Monumentaalne ajalugu. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 28–30, lk 48–64.
3 Marek Tamm, Jüriöö-tekst eesti ajalookultuuris. Rmt: Monumentaalne ajalugu, lk 65–81.
4 Edgar Valter Saks, Eesti soost vasalkond. Jüriöö mäss: revideerivaid seisukohti ürikute alusel. Philadelphia 1971.
5 Uku Masing, 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Tartu 2002. Masingu ideid on kirjanduslikult töödelnud Enn Vetemaa romaanis „Risti rahvas” (Tallinn 1994 ja 1998, ühes köites 2011).
6 Ivar Leimus, Kes võitis Jüriöö? – Ajalooline Ajakiri 2001, nr 3, lk 39–54.
7 Nagu „Hundipäikest” arvustanud Karl Martin Sinijärv (Ehatäherüütlite ning hundipäikseaegsete vahel. – Sirp 30. V 2008) oleksin eelistanud küll pigem joonealuseid viiteid.
8 Mihkel Mäesalu, Päpstliche Gewalt im Kreuzzugsgebiet: Gründete Wilhelm von Modena in Estland einen „Pufferstaat”? – Forschungen zur baltischen Geschichte 2011, nr 6 (), lk 11–30.
9 Vrd Tamm, Jüriöö-tekst eesti ajalookultuuris, lk 72–73.
10 Jaan Undusk, Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. – Tuna 2000, nr 2, lk 114–130.
11 Unduskile heitis baltisaksa paradigmasse tagasipöördumist ette Karsten Brüggemann (Rahvusliku vaenlasekuju demontaažist ehk Carl Schirren kui Eesti iseseisvuse rajaja? Märkusi Jaan Unduski „metahistooriliste žestide” kohta. – Tuna 2002, nr 3, lk 93–98), ent Undusk leidis vastulauses, et hoopis Brüggemann kipub sellesse paradigmasse kalduma (Eesti ajaloo kotkaperspektiivist. Minu vaidlus Brüggemanniga. – Tuna 2002, nr 3, lk 99–116.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming