Julgeolek ja vorstikaubandus

Kaarel Tarand

Poolas erakorralised valimised võitnud Kodanike Platvorm kinnitas esimese asjana üle oma valimislubaduse tuua Poola väeüksused Iraagist võimalikult kiiresti välja. Nii on juba varem teinud ligikaudu pool kõigist USA juhitud Iraagi operatsioonist osa võtnud riikidest. Eestis on tegevuse lõpetamist Iraagis nõudnud eeskätt praegused opositsioonierakonnad, kuid võib eeldada, et ka järgmisel nädalal, mil riigikogu hakkab arutama missiooni pikendamist järgmiseks aastaks, jäävad nad taas vähemusse ja missioon jätkub. Ühena paljudest vastuargumentidest missioonile on korduvalt kõlanud ka see, et me olevat oma „võla” toetuse eest liitumisele NATOga ja üldse julgeoleku tagamise eest juba lunastanud. Et vorst-vorsti-vastu tehing on lõpetatud. Nii lihtsad need asjad ka ei ole, julgeolekut ei tohiks käsitleda ühekordsete lõpetatud tehingute jadana, vaid püsiva tasakaaluolekuna. Kui tegu oleks ühekordsete tehingutega, oleks ju ka eesti pagulaskonnale võidud ammu Washingtonis öelda, et oma õigusliku järjepidevuse põhimõtte kaitse ostsite te oma häältega neljaks aastaks ja nüüd on sellega kõik. Ja iga valimiskorra järel oleks mittetunnustamispoliitikat saanud osta aina lühemaks ajaks, vastavalt Baltimaadelt tulnute osakaalu kahanemisele Ühendriikide valijaskonna üldkogumis.

Eesti puhul – kuna me ei jaksa lähiaastail veel vastasele võrdväärset jõudu vastu panna ja peame tema järkjärgulist nõrgenemist kannatlikult ootama veel kuni 20 aastat – tähendab stabiilne olek sümbioosi mõne teise, tugeva organismiga. Oma valiku ses osas, kelle seljas ratsutada, oleme teinud juba aastaid tagasi ja sääsena härja sarvel kündnud, nagu jaksu on jagunud. Võimalik, et täpsem võrdlus loodusest oleks ehk käitumine parasiitorganismina, vajaliku parasiidina suure looma karvades. Põhimõte, et kui juba suurel loomal karvust kinni saime, siis enam lahti ei lase. Ja see veretilgake, mille aeg-ajalt kõhutäieks imeme, on niikuinii suurele märkamatu. See tähendab, et Iraagist lahkuksime ainult koos viimaste USA sõduritega ja sedagi tingimusel, et pääseme kohe järgmisesse seiklusse, kui USA-l peaks mõte tulema kuskil muus maailmanurgas rahu, korda ja demokraatiat levitama hakata.

Miks see hea on? Eesti kohalolekut USA sõjaliste operatsioonide süsteemis on märksa raskem unustada kui näiteks suursaatkonna olemasolu Washingtonis. Ja suurriigi vägedega kõrvuti seisval lihtsal Eesti sõduril on end ja oma riiki USA-le hoopis kergem meelde tuletada kui atašeel või suursaadikul, keda võidakse riigidepartemangus nädalate kaupa ukse taga oodata lasta. Meeleheitel saadik on täiesti kahjutu ega ületa eales uudisekünnist, meeleheitel sõdur aga võib kas või plahvatada nii, et kogu maailma meedia pritsmeid täis on. Umbkaudselt arvestades lähevad missioonisõduri koht ja diplomaadi koht maksumaksjale enam-vähem samavõrra maksma, kuid missioonisõdur teenib garanteeritult oma raha tagasi, diplomaat ei pruugi seda teha. Diplomaadi aruanne, kus pajatatakse pikalt sellest, millisele tähtsale inimesele võimuhierarhias on õnnestunud midagi sosistada, kaalub kriitilisel hetkel hoopis vähem kui sõjamehe lakooniline raport: „Tegin kahjutuks kümme vastast”.

Ideaalvariandis mõistagi üks toetab teist ja ma ei taha sugugi öelda, et Washingtoni saatkonda võiks kokku tõmmata, vastupidi, seda tuleks mehitada parematega ja rohkem (parematest rääkides pean silmas seda, et kahjuks ei ole USAsse lähetatud diplomaadid sugugi alati suutnud täiel või isegi ainult osalisel määral Eesti huvides ära kasutada seal pagulaste rajatud ja aastakümnetega laitmatuks lihvitud lobby-potentsiaali).

Ei tasu unustada, et aasta pärast on teada, kellest saab USA järgmine president. Kuigi tähtsamate kandidaatide välispoliitilised seisukohad alles hakkavad piirjooni võtma, on praeguseks siiski selge, et keegi neist ei soovi praeguse presidendi globaalset hüperaktiivsust üle trumpama hakata. Tagasitõmbumine võib vabalt tähendada aktiivse huvi raugemist Läänemere regiooni vastu. Näiteks Hillary Clintonit saab vähe mõjutada, meenutades talle rahvatantsusamme vabaõhumuuseumi murul. Eesti sõduri kohalolek, see tähendab pidev valmisolek vereohvriks ühises sõjas, seob aga ka maailma vägevaima riigi juhtide käed üpris hästi.

Ja veel üks asi. Mõned kaitseväe juhid kalduvad arvama, et Iraak on end koolituskohana ammendama hakanud. On alati vaks vahet oskustel, mida saab otsekontaktis vastasega parimate võimalike relvadega tegutsedes võrrelduna nendega, mille saab õppekogunemistel kodustes metsades. Vähemasti mina eelistaksin – kui Eesti õnn peaks pöörduma – oma kompaniiülemana tulevases sõjas küll näha pigem värskelt Iraagis mõõdetud stressitaluvusega ohvitseri kui ERNA retke võitjavõistkonna tublit liiget või „Kevadtormi” õppuste kangelast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming