Julgeoleku siirded pehmesse maailmaosasse

Kaarel Tarand

  Ostsin nädalavahetusel ühest suurest Tallinna südalinna poest pudeli Bulgaaria päritolu letšot. Bulgaaria on siiski Euroopa Liidu liikmekandidaat ehk peaaegu usaldusväärne partnerriik, seega – miks peaks tema toodangut pelgama? Vastupidi, ostes Bulgaaria või Rumeenia kaupa, toetame nende veel suure Euroopa ukse taga ootavate rahvaste püüdlusi õnnele ning aitame neil täita mitmesuguseid euronõudeid. Pudelil oli kirjas, et sisu võib rõõmsalt tarvitada veebruarini 2007. Aga suur oli minu üllatus, kui sisu pudeli avamisel plahvatusliku vungiga iseeneslikult pudelist väljus. Tavaliselt kastmed nii ei käitu.

Vanasti oleks olnud lihtne hinnata asi riknenud kaubaks ja ära visata. Aga tänapäeva maailmas ei või iial teada, kas tegu on tavalise tarbija petmisega või hoopis asümmeetrilise ohuga. Panikööri fantaasia võib letšopudelite taha kergesti konstrueerida muhameedliku vandenõu ning näha halvaks läinud toidukraamis viitsütikuga kildpommi. Sest miks bulgaarlased villisid oma letšo just ohtlikke kilde andvasse klaaspudelisse, mitte ohutusse plastiktaarasse? Valvas neokonservatiivne jänki ehk küsiks nii. Meie Eestis õnneks mitte. Tõenäosus, et käärimise tagajärjed poeriiulitel meie elule ohtu kujutaksid, on kaduvväike. Ja õnneks on ka üldrahvalikud paanikapuhangud teemal “eile London, täna Tallinn” vahetunud uute mõtteliste mänguasjadega nagu linnugripp ja puukentsefaliit.

Seetõttu ei saanud ka välisminister Urmas Paet teisipäevases riigikogu ees peetud ettekandes viirusemutatsioonidest mööda. Kuid tema põhisõnum oli muu. Kuna rahvusvaheliselt, see tähendab ÜROs on terrorismi definitsioonis kokku leppimata, kobame me oma võitluses selle globaalset eristaatust nautiva ohu vastu poolenisti pimeduses. Seetõttu peab tegema poole rohkem kui kindla peale mängus, ka asju, mis tagantjärele võivad tarbetuks osutuda.

Lihtne pool asjast on inimesed ja relvad. Me teame, et terrorismivastast võitlust peetakse eeskätt kaugetes ohukolletes ja seda võitlust peavad sõjamehed. Kui Eesti ka muud ei saa teha, siis oma kaitseväelasi ette valmistada ja kriisikolletesse saata ikka saab. Isegi peab saatma, sest nii oleme lubanud iseendale ja kõigile NATO riikidele.

Välismissioonidele pühendas Paet õige pika lõigu, otsekui püüdes ennetavalt kustutada riigikogus valimiste eel kasvavat kiusatust hakata “Eesti poisse koju tooma” olgu siis Iraagist või Afganistanist. Eriti Afganistani puhul rõhutas Paet diplomaatilisel viisil, et Eesti üksused on sinna läinud, et jääda. Aastakümneteks. Ka Iraagis soovitakse olla, kuni vaja. Lootus, et Iraagist äratulemine valimisteemaks ei kerki, pole ehk küll määratud täituma. Tegu on puhtalt õnneasjaga, sest kui uusi tööülesannete täitmisel langenuid ei lisandu, teemat pole. Piisab aga vaid ühest ebaõnnesõdurist, et rahvusvahelisel areenil julgelt tegutsemise vastased täiesti põhimõttelagedat lamenti lööma saaksid hakata. Ja siis enam mõistuspärased argumendid lepingute siduvusest, ausast, vastastikku kasulikust kauplemisest jne ei loe.

Paet sai riigikogule papajannsenlikult paljustki positiivsest, maale ja rahvale tulusast pajatada. Kusjuures kaalukas osas sellest kuulub hoopis kaitse-, mitte välisministeeriumi valitsemise alla. Ja pandagu tähele, head asjad militaarvallas on saanud võimalikuks tänu sellele ammusele konsensusele, et riigikaitset rahastatakse pikaajalise kokkuleppe alusel ja püüeldakse kõigile teada kahe protsendi poole SKTst. Kui kaitseraha otsus kunagi aastaid tagasi sündis, polnud see ei seadus ega isegi punkt koalitsioonilepingus, vaid härrasmeeste suusõnalise kokkuleppega seatud eesmärk, mis alles hiljem kolis ka kirjalikesse poliitilistesse dokumentidesse.

Ühelgi teisel elualal samasugust kokkulepet pole ning seetõttu võib kaitsepoliitika arengusuundi pidada ainsaks riigis kehtivaks realistlikuks arengukavaks. Muudega on täpselt nii, nagu Peeter Olesk kõrvalveerul muuseumidest kirjutab. Kuni finantspool on ebaselge, tegelikke tulemusi ei sünni. Midagi küll sünnib, aga ebakindlalt ja nurina saatel. Võimalik, et riigikaitsega samasuguste rahaliste tagatiste pakkumine hariduse või kultuuri vallas on poliitiline võimatus. Ent kui on, siis miks?

“Väikeriik ei püsi koos, kui seda ei hoia koos oma keel ja kultuur, oma kodu tunne ja oma ajaloo tundmine. Need, klassikaliselt pehmete väärtustena käsitletavad asjad on vajadusel kõvemad kui kivi ja kindlamad kui raud.” Need välisministri sõnad oleksid pidanud tulema hoopis riigikogu kultuuripoliitika arutelul kultuuriministri suust kõne avalausetena. Aga sellist arutelu riigikogus ei peeta, rääkimata sellest, et kivi ja raud ka garanteeritud osale rahvatulust võiksid pretendeerida. Julgeolekupoliitikas ei saa riigikogu sellist hoiakut pidada muuks kui asümmeetriliseks ohuks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht