Julgus

Kes on Hāsinā Oyājed (Bangladesh), Kamla Persad-Bissessar (Trinidad ja Tobago), Portia Simpson-Miller (Jamaica), Tatjana Turanskaja (Transnistria) ja Ana Jara (Peruu)?

Kui lisada siia ritta Angela Merkeli (Saksamaa), Helle Thorning-Schmidti (Taani), Erna Solbergi (Norra), Laimdota Straujuma (Läti) ja Ewa Kopaczi (Poola) nimi, siis on ilmselt hõlpsam ära arvata, et tegu on praegu ametis riigijuhtidega.

Eestis pole ükski naine siiani pea­ministri või presidendiametit pidada saanud, kuigi tugevaid kandidaate mõlemasse ametisse oleks jätkunud, klaasist laeks on jäänud riigikogu esimehe koht. Kui mõelda lähenevatele valimistele, siis Päevalehe andmetel on erakondades valimisringkondade esinumbrid paika saanud. Kaheteistkümne valimisringkonna ja nelja parlamendierakonna peale kokku 48st partei esinumbrist ehk parimatest parimast poliitikust, kellelt erakonnad tugevat häältesaaki ootavad ja kel oleks seega võimalik saavutada valimistel õigustatud mandaat taotleda kõrgeid kohti, kaasa arvatud peaministritool, on vaid kaheksa naist. Napivõitu 16% ning mis siin „toetavast triibumustrist” rääkida, tervelt viies ringkonnas (ehk pea poole puhul) polegi parteide esinumbrite seas ühtegi naist.

Julgemalt, parteigenossed! Näidake, et poliitdebattides tihti esile keriva argumendi – olgu teemaks inimõigused või riigieelarve – „aga seda seda ei saa kohe mitte kuidagi lahendada, kuni me pole tegelnud selle ja sellega, näiteks naiste-laste õigused on Eestis alakaitstud” taga peitub tahe olukorda muuta ning edutage lõpuks ometi oma erakonnas naisi. Ja mõelge, kas mitte naispeaministrikandidaat ei aitaks teid valimistel võiduni.