Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?

Mart Laar

Kuperjanov oli tüüpiline Vabadussõjas esile kerkinud noor ohvitser, kes rahulikule ning süsteemsele tegutsemisele eelistas improviseerimist.          Kui esimeselt ettejuhtuvalt eestlaselt küsida  mõne Vabadussõja sangari nime, siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure tõenäosusega Julius Kuperjanov. Kuperjanovi komeedina leegitsenud elu, lühikese aja jooksul korda saadetud kangelasteod, hiilgavad võidud ning hukkumine Vabadussõja veriseimas Paju lahingus enne 25aastaseks saamist – kõik see lõi aluse legendi tekkeks. Ometi jäid nii Kuperjanovi elu kui Paju lahing Eesti Vabariigis põhjalikult uurimata. Oma  osa selles oli poliitilistel kaalutlustel: verises lahingus kantud kaotuste eest näis olevat lihtsam veeretada süü surnud leitnandi kui Soome liitlaste kaela.

Sellele vaatamata kujunes Eesti okupeerimise järel 1940. aastal just Julius Kuperjanovist rahvusliku vastupanu sümbol. Tema nime kandsid koolinoorte vastupanuorganisatsioonid, juba alates 1940. aasta jõuludest sai Kuperjanovi hauast Tartus Raadi kalmistul  koht, kus süüdatud küünlad demonstreerisid jätkuvat vastupanu võõrale võimule. Kui paljude noorte haridustee Kuperjanovi kalmul süüdatud küünalde pärast võimud katkestasid, pole teada, kuid väike polnud nende hulk mitte.

Iseseisvuse taastanud Eesti tõstis Julius Kuperjanovi tagasi talle kuuluvale kohale, seda ennekõike temanimelise pataljoni taastamise kaudu. Seda kummalisem on, et kuni päris viimase ajani pole ei tema elu ega sõjameheteed, kui mõni kapten Urmas Salo artikkel välja arvata, põhjalikumalt uuritud. Seda meeldivam on, et selle professionaalsete ajaloolaste tegematajätmise kompenseeris läinud aastal harrastusajaloolase Olev Tedre avaldatud raamat „Kutsar”, millele selle aasta alguses järgnes ka dokumentaalfilm. Nagu öeldud, pole Virumaal sündinud ning koolis käinud Olev Teder ajaloolane. 1981. aastast  on tal hoopis taskus ehitusinseneri diplom Tallinna Polütehnilisest Instituudist. Praegu taastab Olev Teder Puurmani lähedal talu ning uurib inseneri põhjalikkusega ajalugu. Julius Kuperjanovi juurde viis ta perekondlik pärimus: Olev Tedre vanaonu Johannes oli olnud tõepoolest Kuperjanovi kutsar. Perekondlik seos õhutas Tetre Kuperjanovi elu ja tegevust lähemalt uurima, mille tulemuseks ongi „Kutsar”. 

Oma uurimuses kirjeldab Teder Kuperjanovi elu peamiselt 1917. aastast alates, käsitledes siiski lühidalt ka tema karjääri I maailmasõjas. Peamine tähelepanu on raamatus pööratud Kuperjanovi tegevusele Eesti Vabadussõjas, milles omakorda tõuseb esile Paju lahing. Teder on tutvunud põhjalikult arhiivimaterjalide ning mälestustega ning seetõttu on tema tööle raske midagi ette heita. Nii põhjalikult pole Kuperjanovi  pataljoni lahinguid varem keegi kirjeldanud. Teder osutab igati põhjendatult Kuperjanovi kui noore ning iseteadva ohvitseri konfliktidele kõrgemate ülemustega, kes seetõttu ei suhtunud Kuperjanovisse ega tema üksusesse just kõige soojemalt. Kuperjanov oli tüüpiline Vabadussõjas esile kerkinud noor ohvitser, keda rahuliku ning süsteemse tegutsemise asemel iseloomustas eeskätt improviseerimine. Just improvisatsioon ning sellega  kaasas käinud riskivalmidus viiski Eesti väed Vabadussõja murdelahingutes võidule. Igati võib nõustuda ka Tedre väitega, et Paju lahingus kantud kaotuste eest on Kuperjanovit ülekohtuselt süüdistatud. Kuperjanov polnud selle lahingu üldjuht, suurte kaotusteni viinud vead tehti ära kõrgemal pool, peamiselt olukorda ning vastast mitte tundvate soomlaste staapides. Ka pean tunnistama, et Kuperjanovit tabanud kuuli päritolu kohta kipun eelistama Tedre seletust kapten Urmas Salo teooriale. Näib, et see lasti tõesti välja raudteel kurseerinud punaväe soomusrongist, aga mitte Paju mõisast.

Nõukogude ajal laialt levitatud vale, nagu oleks kuul tulnud omade meeste poolelt, lükkab Teder igal juhul veenvalt ümber. Kõigi nende kiidusõnade kõrval ei saa siiski mööda ka märkustest. Kui jätta kõrvale väiksemad vead ning osa uurijate (Urmas  Salo) väljajätmise kasutatud kirjanduse loetelust, häiris „Kutsari” juures vähemalt mind asjaolu, et selle žanr jäi segaseks. Kord oli tegemist ajaloouurimusega, kord aga ilukirjanduslike mälestustega, mis ajaloole midagi erilist juurde ei andnud. Kui Olev Teder pidas möödapääsmatult vajalikuks oma vanaonust raamat kirjutada, võinuks seda teha eraldi – ilmselt oleks saanud üsna huvitava raamatu – mitte aga põimida  Kuperjanovi loo sisse. See oleks lubanud ka rohkem tähelepanu pöörata Kuperjanovi kujunemisele, tema noorusaastatele ja rahvuslikule tegevusele. Sellekohast materjali on viimastel aastatel järjest rohkem avalikkuse ette jõudnud. Sellisel  juhul oleks Kuperjanov sõjasangarina ka tavaliseks inimeseks jäänud, praegusel kujul on ta nii oma iseloomu kui käitumise poolest vaata et ingel. Inglitest ei saa aga kunagi kangelasi, nendeks saavad ikka tavalised inimesed. Teiseks murrab Teder oma raamatuga teataval määral sisse lahtisest uksest, üritades kaitsta Kuperjanovi mälestust rüvetamise eest. Ma ei tea, kas olen kasvanud üles vales seltskonnas, kuid minu  meelest Kuperjanov kaitsmist ei vaja.

On õige, et Teder selgitab Paju lahinguga seotud asjaolusid ning lükkab ümber Kuperjanovi aadressil esitatud kriitika. Kui ta seejuures laskub aga teise äärmusse ning kallab omalt poolt kriitikaga üle nii Soome Põhja pojad, kelle juhid olevat Tedre meelest huvitunud vaid röövimisest, kui Eesti sõjaväe kõrgemad juhid ning soomusrongid. „Kuritegelik”, „teadlik tegematajätmine”, „Eesti ajaloo suurim võltsing” on vaid osa väljenditest, mida Teder sel puhul kasutab. Nii hull asi vahest siiski ka ei olnud. Vaevalt et kellelgi oli soov Kuperjanov ja tema pataljon Paju mõisa all teise ilma saata, vigu tehti lahingu juhtimisel aga küll. Raamatu mõju vähendab ka see, et Teder jätab Kuperjanovi tegevuse kajastamisel kõrvale selle tausta ehk Kuperjanovi tegevuse tähenduse nii Vabadussõja kui tollaste heitluste  laiemas kontekstis. Nii ei saa lugeja, kes Vabadussõja sündmusi mitte just kõige paremini ei tunne, õigupoolest aru, mida Kuperjanov oma üksusega tegelikult korda saatis. Teder mainib vaid Kikka lahingu tähtsust, Emajõe Jänese silla vallutamist kirjeldab aga vaid möödaminnes. Ometi osutus just see sündmus üheks Vabadussõja pöördepunktiks. Poleks kõrgema juhtkonna korraldusi ignoreerinud soomusrongid sedavõrd  hulljulgelt lõunasse tormanud ning koos Kuperjanovi meestega Jänese silda ootamatu löögiga vallutanud, oleks see ilmselt hävitatud ning sellega oleks soomusrongid Emajõe põhjakaldale jäetud. Lõuna-Eesti tagasivallutamine oleks sellisel juhul kujunenud tunduvalt raskemaks, kui mitte võimatuks. Vaid möödaminnes mainib Teder läti punaste küttide Lõuna-Eestisse paiskamise ja nende purustamise tähendust. Tegelikult peatas  just see punaväe edasitungi Kuramaal IdaPreisimaa suunas. Oleks punaväel 1919. aastal õnnestunud viia revolutsioon Saksamaa territooriumile, võinuks selle tagajärjed olla väga suured. Nüüd löödi läti punaste eliitüksused eestlaste poolt Lõuna-Eestis aga puruks. Läti punaste küttide mälestusi Paju lahingutest oleks võinud autor üldse rohkem kasutada, isegi kui need alati tõele ei vasta. Nii kirjeldavad läti punased kütid Paju mõisa tagasivallutamist  7. läti polgu III pataljoni poolt 1919. aasta 30. jaanuari suure vägiteona, mille käigus olevat pataljoni kolmas rood kaotanud üle poole oma koosseisust. Eesti poole andmetel punaväe kaotused nii suured polnud. Paju mõisa pärast järgmisel päeval löödud lahingu kohta mainivad lätlased, et mõisast taanduti seejärel, kui rivist olid langenud kaks roodukomandöri ning enamik rühma- ja jaokomandöre.

Selgusetuks jääb raamatus ka see, miks oli sedavõrd oluline Valga tagasi vallutada. Esiteks olid siia koondumas läti küttide uued üksused, kellele rünnakuks valmistumiseks aja andmine oleks võinud eestlastele kalliks maksma minna. Veel paar päeva venitamist ning Paju kõrgendikule oleks võinud koonduda jõud, keda oleks olnud sealt juba väga raske välja lüüa. Vähemalt sama  olulist rolli võis Kuperjanovi soovis iga hinna eest Valga vallutada mängida kartus seal hoogustunud punase terrori ees. Tartu Krediitkassa veretöö oli kuperjanovlastel veel värskelt meeles, Valgas oli Urmas Salo andmetel selleks ajaks aga juba mõrvatud 107 inimest. Veel paar päeva viivitust ning terrori ohvrite arv oleks võinud  tõusta väga kõrgele. Nii oli Valga võimalikult kiire vallutamine Eesti vägedele möödapääsmatult vajalik. Kuperjanov sai sellest suurepäraselt aru, olles valmis eesmärgi saavutamiseks riskima. Varasematel kordadel oli samalaadne improvisatsioon õnnestunud, Paju all paraku aga mitte. Üritamata jätta polnud aga Kuperjanovi loomuses. Teda võib sellise suhtumise, meeste viimase piirini sundimise  ning julmana tunduva käitumise pärast süüdistada, seda laadi improviseerimiseta poleks Vabadussõda aga võidetud. Märtriks ei tahaks seetõttu Kuperjanovit pidada, kangelaseks aga küll.

Meid, eestlasi, vaevab üldse mingi eriline märtri kompleks. Me tahame kujutada end ajaloo süütute ohvritena, kellele ikka ja alati on keegi ülekohut teinud. Märtrite asemel võiksime rohkem rääkida lihast ja luust eestlastest, kes tihti endalegi  aru andmata ühel hetkel tõusid tõelisteks kangelasteks. Just selline kangelane oli ka Julius Kuperjanov. Ning on hea tõdeda, et midagi selle mehe sihikindlusest ning jõust on üle kandunud ka Olev Tedresse. Tema püsivuse ja järjekindluseta ei teaks Eesti oma sangarist Julius Kuperjanovist nii palju, kui ta praeguseks teab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming