Jumalikud kohtumõistjad

Kaarel Tarand

  Lumi tuli maha ja plakatid võeti ka maha. Plakatitel polnud vigagi, kenad puhtad inimesed peal. Ainult et öelda polnud neil suurt midagi. Valdavalt üsna lamedaid lühilauseid, mis valituks osutumisel siduvaid kohustusi kaasa ei too. Aga nagu president Ilves tänases Sirbis ütleb: “Metafooride lihakstegemine on alati väga ohtlik.” Seega, tervislik on neid kujundlikke ütlemisi mitte sõna-sõnalt võtta ega oodata lubatu realiseerumist. Parem on metafoorid enne hakklihaks teha, kui nad lihaks saavad.

Ole poliitik või kunstnik, kujundlikkus käib tegevuse juurde. Isegi teadlaselt ei pea alati ootama kuiva täpsust. Mõnel puhul aga kohe kindlasti. Võtame näiteks politoloogid, kellest saavad alati enne valimisi meediatähed. Üks neist on juba aastaid poliitikaringkondades ainult naljanumbriks, sest võidab alati ülekaalukalt valimistulemuste ebatäpse ennustamise võistluse. Seda teavad ka ajakirjanikud, kes annavad paraku (võib-olla lihtsalt parema puudusel) kobakäppadele ikka eetriaega. Ja nii nad, tiitli poolest teadlased, seal muljetavad ja arvavad. Unustades täielikult, et selles olukorras ja rollis peaksid nad olema eriti täpsed, mitte juhuslike suhtarvude müügimehed. Nad räägivad erakondadest ja tõenäolisest valimistulemusest. Eriti riivab neis juttudes kõrva kaks ebakorrektsust: esiteks erakondade liigitamine ja teiseks pidevad arutelud valimiskampaania “räpasuse” üle.

Ma ei ole kuskilt leidnud universaalset teaduslikku alust erakondade liigitamiseks suuruse järgi. Aga häirimatult on Eesti politoloogilises kasutuses mõisted “suurerakond” ja “väikeerakond”. See võib olla lihtne kaasajooks mõne erakonna eneseimetlusliku kõnepruugiga, kuid olukorras, kus selline hinnanguline (ja põhjendamatu) jaotus võib arvestatavalt valijakäitumist mõjutada, peaks teadlane selle kasutamisest hoiduma.

Lähivaatlusel selgub ju, et suurteks ja väikesteks grupeerimine ei toetu üldse mingile loogilisele alusele, puuduvad mõõtühikud ja skaala. Liikmete arv, iseenesest lihtne alus, kuid sugugi mitte valimistulemusega kindlalt korreleeruv, ei paista mõõduks sobivat, sest sel juhul peaksid enam-vähem võrdse liikmete arvuga Keskerakond ja Rahvaliit kindlasti ühes paadis olema. Aga ei ole, esimene liigitati ühes nädalavahetuse TV-saates suureks, teine väikeseks. Suuri oli tolles jaotuses üldse kaks, teisena Reformierakond (millel liikmeid enne nimetatutest poole vähem).

Suurteks ja väikesteks võiks erakondi häda pärast liigitada valimistel saadud tulemuse järgi, st kohtade arvu järgi riigikogus, kuid see peegeldab ju ammust, mitte praegust olukorda. Pealegi oleks selle liigituse järgi suurim hoopis Isamaaliidu ja Res Publica Liit. Tõsi, mõnes avalduses liitubki IRL suurte hulka, aga Rahvaliit ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond määratakse vankumatu järjekindlusega väikesteks, parimal juhul lubatakse neile au saada koalitsioonide moodustamise “kaalukeeleks”, aga see on ka kõik. Sest isegi hoolimata sellest, mida näitavad politoloogide enda kasutatud suhtarvud, käib nn väikestega üldjuhul kaasas spekulatsioon, et nad “ei pruugi künnist ületada”. Keegi ei pruugi. Sõda võib ka tulla ja valimised üldse toimumata jääda.

Olgu peale, arvamusküsitluste järgi võib tõepoolest hetkeseis olla selline, et mõne erakonna toetus on kaks või kolm korda suurem teise omast. Erakondade populaarsus elabki pidevas muutumises ja just selleks, et need muutused ka peegelduksid riigi valitsemises, regulaarselt üldvalimisi korraldataksegi ega panda valitsuskoalitsioone kokku telefoniküsitluste või politoloogide sümpaatiate järgi.

Teadlase vaatepunktist ei tohiks olla midagi peale hakata ka liigitusega “parlamendierakonnad ja ülejäänud”. Ajakirjandus, jah, võib teha meelevaldseid valikuid, kui korraldab konverentse või valimisdebatte. Teadlase silmis peaksid kõik kehtivate seaduste järgi registreeritud erakonnad olema üheväärsed. Zooloogi me ju ei kujuta ette tõsiselt rääkimas, et metsas olulised loomad on põder ja karu, aga siil ja hiir tulevad kõne alla ainult kui väljakujunenud aineringluse solkijad.

Ja lõpuks see salapärane “enneolematult räpane valimiskampaania”. Kuidas seda mõõta? Kas räpasuse määra saab paigutada mingile skaalale? Milline on taustsüsteem? Kuidas oleks rahvusvahelise võrdlusega? Kui kaugel oleme veel räpasuse laest (kui on selge, et alustasime nullist 20 aastat tagasi, kui valimisi üldse ei toimunudki)?

Üldnimetus asjale on hoopis, et teadlased kuritarvitavad oma erialaga kaasnevat autoriteeti demokraatliku riigikorralduse põhjendamatuks halvustamiseks. Samas halvustuses on peidus veel ka veendumus, et meil pole vaba ja mõtlemisvõimelist ajakirjandust. Poliitik, kellel palk silmas, võib ju ajakirjandust kritiseerida, teadlane ei tohiks ilma vettpidava tõendusmaterjalita õhutada kujutlust, nagu suudaksid erakonnad ajakirjanikke ja väljaandeid piiramatult mis tahes laimu levitamiseks ära kasutada. Üks on kindel: märtsis tulevad Eesti selle aasta parimad valimised.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming