Jutu jätkuks

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Parlamendi tööhooaega avades küsis president Ilves kiidusõnade kõrval rahvaesindajatelt ka seda, kas nad on enda arvates tõsiseid teemasid ka oma valijaskonnale piisava innuga püüdnud seletada. Ja vastas ESMile viidates ise: „Kui selgitused oleksid olnud piisavad, ei oleks laialt levinud eksiarvamusi.” Nii ongi. Poliitikaelu jälgimine on täispäevatöö, kui kodanik peab ainult iseenese jõul kõigest läbi närima ja selgust otsima. Osaliselt ka selleks, et meile segast selgitataks, oleme ju rahvaesindajad palganudki. Kvaliteetne selgitustöö on kahtlemata ka üks usalduse võitmise viise ja just usaldusest jääb praegusel ajal kõvasti puudu, nagu teame arvamusküsitluste ja sisetunde järgi. Sirbis on võimu legitiimsuse ja võimuinstitutsioonide usaldusväärsuse kahanemist järelsuve jooksul juba korduvalt vaadeldud. Mõni võib öelda, et pole kultuurilehe asi poliitika- ja võimuelu hinnata, kuid võimu käitumisel on otsene mõju kultuurielule ja loojatele. Loovisikud on ühiskonna vaimse tervise head indikaatorid. Kui nad on ärevil või mures, on keegi midagi tegemata jätnud. Sel nädalal presidendile saadetud loovisikute kollektiivkiri võib ju sisaldada asjatundmatust Euroopa finantsstabiilsuse strateegilise tagamaa alal ja olla nõnda kergesti haavatav. Kuid kuidas saakski kunstnikud lõputult finantsalast ekspertteadmist hankida ja vallata, kui keegi neid selles ei toeta? Ja nii olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas poliitikutel ja erakondadel on kodanikke vaja ainult valimispäeval või peaks valija ja valitu suhtlema pidevalt ja püsivalt, sõltumata valimiskalendri punastest kuupäevadest.

Üks poliitiliste institutsioonide usaldusväärsuse näitaja – ja palju kangem kui mis tahes küsitlus – on valimisaktiivsus. Eesti kodanike nagu ka omavalitsuse volikogu valimisel osalevate mittekodanike aktiivsus on sel sajandil tasapisi, ent kindlalt kasvanud (2005. aasta erandiga, mil valimisaktiivsus langes volikogude valimisel 47 protsendini). Riigikogu valimisel on hääletajate osakaal kasvanud 57 protsendi tasemelt (1999) 63ni (2011), ka kohalikel valimistel tõusis aktiivsete hulk viimati (2009) rekordilise 60,6 protsendini.

Asjatundjad on aastaid kinnitanud, et põhjamaise aktiivsuseni ei olegi Eestis valimistraditsiooni lühiduse tõttu võimalik kiiresti jõuda, kuid justkui on oldud pidevalt õigel teel. Siiski ei ole iseseisvuse taastamise päevade aktiivsusele ligilähedalegi jõutud, nagu pole ka jõutud sümboolselt olulise 2/3 piirini. Aasta pärast valitakse taas volikogusid ja juba praegu on mõistlik küsida, mida tulevik toob. Kas erakondade praegust mainet arvestades on põhjust oletada valimisaktiivsuse tõusu või langust? Kas võiks oodata erakondades pettunute esilekerkimist parteitute valimisliitude kujul? Kas põhjusi, miks minna valima või miks jätta valimata, on tulnud juurde või jäänud vähemaks?

Vähest valimisaktiivsust dotseerivalt rahva rumaluseks nuhelda pole sünnis ei ajakirjanduse ega võimukandjate poolt. Kuigi keskele on valija ja valitu vahel võrdne maa, on ühele tee üles-, teisele allamäge, ühele vabatahtlik pingutus, teisele palgatöö. Ja eeskätt peab ju võimu taotleja olema huvitatud oma mandaadi tugevusest, mitte valija ei pea püüdma seda mandaati vägisi kellelegi kaela määrida. Seega peaks demokraatia ideaalmudelis valija ja valitu läbikäimine olema püsiva intensiivsusega ja seda just voliniku-saadiku initsiatiivil.

Karm tegelikkus räägib vastupidist keelt. Võimu ja mandaadi taotlemiseks korraldatakse kampaaniad ja nagu teada, pole kampaania sisuks mitte suhtlemine, vaid ostu-müügitehing. Kes rohkem kulutab, saab rohkem hääli. Fakt, et kampaaniaid üldse korraldatakse, näitab, et eespool sõnastatud püsisuhtlemise põhimõte pole erakondades (väljaspool piduretoorikat) üldse oluline.

Püsisuhtlemine on tüütu ja koguni riskantne, sest võib erakonnale või selle liikmele peale suruda teemasid või kohustusi, mis ei ole kampaaniameistrite plaanidega kooskõlas. Politoloogia õpikutarkus ütleb, et valimised võidab see, kes sõnastab valimiste põhiküsimuse. Seega, kui selle põhiküsimuse sõnastaks kodanikkond ise, siis saaks ka rahvas võimule. Tegelikult antakse valijaskonnale ette hoopis väike sortiment vastusevariante (ainult halvad), mille vahel valida. Praeguses süsteemis üritab nn põhiküsimust sõnastada neli grupeeringut, kes on teistega võrreldes tugevas eelisseisundis just rahastamissüsteemi amoraalsuse tõttu.

Maal valitseva ideoloogilise skisofreenia musternäitena väidavad valitsusliidu moodustanud parempoolsed liberaalne ja konservatiivne erakond, et poliitika-aasta põhiküsimus on sotsiaalhoolekande nišikaup nimega lastetoetused. Nii põhiseaduslikud institutsioonid kui ka küsitletud kodanikuühendused püüdsid sõnastada põhiküsimusena hoopis poliitilise reformi vajaduse. Teeseldud huvile rahva arvamuse vastu kallas riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste aga kohe külma dušši, kui teatas Postimehe vahendusel, et kõigi saabunud ettepanekutega tegelemine „tähendaks väga suure tüki ettevõtmist, mida me ei suuda läbi hammustada ja piisavalt kiiresti edasi minna”. On kõnekas, millise kergusega tuuakse kiiruse (efektiivsuse) ettekäändel ohvriks demokraatia põhimõtted. Ja teeks seda siis juhatus (valitsus), kelle meelest nii era- kui ka avalikus sektoris nõukogu ja üldkoosolek kipuvad olema tempo ja tõhususe takistajad. Kapitulantliku hoiaku võtab parlamendi kui kõrgema nõukogu liige ise! Kui riigikogu ei suuda seadusi teha („liiga suur tükk”), kes siis suudaks? Juristide liit on õnneks lahenduse välja pakkunud – rahvaalgatuse, mida meie põhiseadus praegu keelab. Aga sel juhul, kui õigusloome põhiraskus lähebki rahvaalgatuste ja otsedemokraatia peale, ei pääse me küsimusest, milleks siis üldse parlamenti pidada. Ja siis pole see niisama jutu jätkuks, vaid täiesti põhimõtteliselt küsitud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming