Juua või mitte juua?

Leo Vallner

  Hamletlik küsimus ei käi seekord viina, vaid Ida-Viru vee kohta seoses Euroopa Liidu bürokraatidega. Brüsseli tähenärilised toodavad teatavasti tonnide viisi pabereid, mis vahel sügavalt häirivad meie ametnike ning paljude edukate ettevõtjate muidu sujuvat elu. Maameestel näiteks ei lubata kodus tapetud sigu müüa või ähvardatakse riiki koletu suhkrutrahviga paljalt moosikeetmise pärast. Lisaks muule ilmutati 2000. aastal kõigile ELi liikmesriikidele kohustuslik vee raamdirektiiv (VRD).

Selle eeskirja kohaselt peavad ELi riigid kaitsma oma veevarusid reostamise ning liigkulutamise eest. Põhjavee seisundi kirjeldamiseks kehtestab VRD vaid kaks hinnet: “hea” ja “halb”, mille saab vees sisalduvate kahjulike ainete kontsentratsiooni ja veevõtu intensiivsuse järgi. Põhjavee väljapumpamine maapõuest ei tohi olla suurem kui looduslik taastumine ega tekitada soolase või muu ebakvaliteetse vee sissevoolu kasutatavasse kihti. VRD nõuab küllalt jultunult kõigi veekogude hea seisundi tagamist aastaks 2015 või mõjuvate põhjuste korral hiljemalt aastaks 2027.

Brüsseli surve tõttu alustas Eesti keskkonnaministeerium veemajanduskava koostamist VRD vaimus, mille tulemusena valmis 2004. aastal Viru-Peipsi veemajanduspiirkonna hinnang (Andresmaa, Marksoo). Töös osalesid kümme mitmesugust Eesti asjakohast asutust, kohalikud omavalitsused ja Prantsusmaa geoloogiateenistus ning geograafiainstituut. Leiti, et 1154 ruutkilomeetril leviva ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi seisund on halb. See põhjaveekogum paikneb maapinnast kuni saja meetrini ulatuvates paekihtides, millesse on rajatud põlevkivikaevandused ja -karjäärid. Hinnangut põhjendati järgmiselt: “Keemiline seisund halb. Ligi 20% uuritud puurkaevudes või uuringupuuraukudes on SO4 sisaldus üle 250 mg/l, ka bensopüreeni üle joogiveenormi. Kuivendustöödega on kaasnenud põhjavee mineraalsuse 2–3-kordne tõus ning suurenenud vee karedus, ulatudes 10–16 mg-ekv/l, mis piirab vee kasutamisvõimalusi tööstuses (nõuab eelnevat veetöötlust)”. Lisaks sellele toonitati: “Üleujutatud kaevandustes oleva vee kvaliteet tõenäoliselt küll paraneb, kuid selle vee kasutamine joogiveevarustuseks pole võimalik liigsuurte riskide tõttu. Samuti ohustab see vesi olemasolevate kaevude veekvaliteeti ning teravdab kaevandatud alade elanikkonna veevarustuse probleeme”. Sügavate põhjaveekihtide kohta kirjutati: “…suurimaks probleemiks on juurdetuleva vee halvem kvaliteet (soolase vee sissetung) võrreldes praegu väljapumbatava veega”.

Vee kvaliteedi määramise peensustest mööda minnes märgin, et SO4 tähistab sulfaatiooni nime kandvat väävliühendit, mille looduslik sisaldus samades kihtides (2–10 mg/l) on keskmiselt 25 – 200 korda väiksem kui kaevandusvees.

Ida-Virus eristatud kaheksa muu põhjaveekogumi seisund on mainitud uurimuse järgi hea, kuid seitsmel juhul siiski riskantne. See tähendab, et on tegureid, mille tõttu võib hea seisund muutuda halvaks. Põlevkivibasseini ordoviitsiumi põhjaveekogumi hea seisundi saavutamist lähema paarikümne aasta jooksul ei peeta võimalikuks.

Refereeritud järeldused ei kõla põlevkivitööstuse seisukohalt just soodsalt. Näib, nagu oleks just selle tõttu kolmandikul kogu Ida-Virumaa pindalast põhjavee seisund halb. Hoolimata VRD jõhkravõitu sekkumisest meie siseasjadesse, võtsid veega seotud asjaomased keskkonnaministeeriumi üllitatud ilusa ja huvitava raamatu vastu ilma märgatavate emotsioonideta.

Tormi veeklaasis kutsus aga esile teine töö. Nimelt hakkas meie põlevkivitööstuse kogu eluringi (kaevandamine-töötlemine-energeetika-jääkproduktid-keskkonnamõju) vastu huvi tundma Euroopa parlamendi energeetika ja tööstuse komisjon ning tellis 2005. aastal ka vastava uurimuse. Sama aasta lõpuks kaante vahele saanud aruandes (Gavrilova, Randla, Vallner, Strandberg, Vilu) toetuti 202 varasema uuringu andmetele. Töö põhiväljundiks kujunes väide, et praegune Eesti põlevkivitööstus on suhteliselt väheefektiivne ja kahjustab märkimisväärselt keskkonda. Põhjavee käsitlemisel ei suutnud autorid vältida VRD kriteeriumide kavalalt seatud võrku ja olid sunnitud üle kinnitama keskkonnaministeeriumi uurimuses juba esitatud põlevkivitööstuse halva mõju kontseptsiooni.

Keerukas matemaatiline mudel, mida kasutasin, näitas VRD järgi lubamatult suurt väljapumpamist ka kõige sügavamatest põhjaveekihtidest, mille tõttu nendesse tungib soolane merevesi. Kokku tähendas see kõigi oluliste Ida-Viru põhjaveekogumite halba seisundit VRD skaalal ja üldisemalt kogu Ida-Viru põhjaveevarustuse suhteliselt kriitilist olukorda.

 

Sõna saavad asjatundjad

 

Säärased seisukohad puudutasid ilmselt sügavalt mõningate end keskkonna eest vastutavaks pidavate juhtivate seltsimeeste sisetunnet. Nende väärikuse kaitsmiseks korraldati möödunud kuul kaevandamisega seotud veeprobleemide arutelu.

Esmalt lubati sõna kokku pooleks tunniks eluringi töö autoritele. Keemiaprofessor Raivo Vilu võrdles põlevkivikaevandamisest ja -tööstusest rikutud vee joomist vene ruletiga. Mina demonstreerisin mitmesuguseid arve ja raskesti mõistetavaid kaarte, püüdes end peita VRD kriteeriumide kilbi taha.

Järgmise kahe ja poole tunni kestel astusid üles esindajad institutsioonidest, keda polnud märgitud keskkonnaministeeriumi uurimuse teostajate nimekirjas.

Rakendusgeoloogia asutused selgitasid, et Ida-Viru põhjaveevaru pärast pole mõtet paanitseda. Keskkonnaministeeriumi tööga on küll tõepoolest tunnistatud halvas seisus olevaks suur põhjaveekogum, kuid ümberringi ja allpool leidub veel kenake hulk head põhjavett. Soolase vee sissetungi sügavatesse kihtidesse ei tarvitse karta, sest tõenäoliselt ei toimu see enne rakendusgeoloogide määratud põhjaveevaru arvutusperioodi lõppu, s.o vahemikus 2020 – 2035.

Mäenduse tunnustatud emeriitprofessor kel on kaevandajatega silmapaistvalt hea vahekord pidas kaevandatud alade maapinna oodatavat ebaühtlast vajumist müüdiks. Altkaevandatud maa enam ei vaju. Ja mis kõige tähtsam: kaevandusvesi on tegelikult sama puhas kui looduslik jõevesi, sest ebasoovitavate komponentide sisaldus selles langeb juba kolme aasta jooksul pärast kaevandamise lõpetamist joogivee sanitaarnormidega lubatud hulgani.

Eriti mõjus oli tuntud ülikooli ühe instituudi asedirektori etteaste. See väga esinduslik palju reisinud ja VRD köögipoolt põhjalikult tundev härrasmees veenis auditooriumi, et Ida-Viru veekeskkonna ebakohad on kohati Euroopas esineva olukorraga võrreldes vaid “mingi tühine tripper”. Mitmetes Slovakkia, Poola jt riikide jõgedes voolab kaevandusjääkidest paksult reostatud vesi. Vaesed maad ei suuda nagunii VRD nõudeid täita. Ammendatud kaeveväljad kavatsetakse kaitse alla võtta kui rahvusliku tehnoloogiakultuuri monumendid. Ta leidis Ida-Viru kaevandusvee olevat koostise poolest väga sarnase ühe populaarse Itaalia tervisveega, mille pudel tal kaasas oli. Kiiduväärse objektiivsusega ei piirdunud esineja vaid selle tervisvee heade omaduste rõhutamisega, vaid osutas ka võimalikele negatiivsetele toimetele, millest meelde jäi kõhulahtisus. Demonstreerimaks nimetatud tervisvee (ja kaudselt ka kaevandusvee) täielikku joogikõlblikkust võttis oraator pudelist tubli punnsuutäie. Publik kviteeris selle austava elevusega.

Seepeale küsis riigi üldist veearvestust korraldav daam mõninga nõutusega: mis lahtrisse tuleks siis edaspidi paigutada seni heitveena klassifitseeritud kaevandusvesi? Soovitati kaevandusvett käsitleda tervis- ehk mineraalveena. Koosolijad reageerisid ettepanekule aplodismentide ja naeratustega. Teadusarutelu tulemused summeeris geoloogia-akadeemik, kes tõsiselt hoiatas eluringi töö autoreid kasutamast VRD printsiipe kui ähvardavat malakat ja soovitas neil koosolekul esitatut oma töös tõsiselt arvesse võtta.

 

Kõik on kokku äriplaan

 

Ja alles siis mul plahvatas. Eesti Nokia on lõpuks avastatud!!! Kui mahajäetud kaevandustes peituvad 170 miljonit kuupmeetrit ja sellele lisaks igal aastal kaevandustest välja pumbatud 200 miljonit kuupmeetrit tervisvett maha müüa hinnaga 10 krooni liiter, siis teeks see kokku vaid ühel aastal vähemalt 3,7 triljonit krooni. Mis on ligikaudu 60 korda rohkem kui kogu Eesti riigi aastaeelarve!

Mida kõike selle eest saaks! Uputatud kaevandusi võiks natuke laiemaks uuristada ja need seestpoolt katta Carrara marmoriga. See tuleks suhteliselt odavam kui maapealsed küllalt tugevate kandekonstruktsioonidega ehitised, sest kaeveõõnsused on väga stabiilsed. Nii saaks üsna hõlpsasti luua ulatusliku maa-aluse spaa-basseinide süsteemi, mida võiks kütta seni raisku mineva Narva elektrijaamade jahutusveega. Altkaevandatud Ida-Viru võserike asemele tuleks rajada maapealsete kasiinode, hotellide, pikantsete lõbuasutuste ja laialehiste puudega parkide võrk. Turistide hulgad saabuksid kogu maailmast ning paneksid Ida-Viru elu tõeliselt keema. Ka suvepealinna Pärnusse võiks vedada toru, mille kaudu sinna kaevandustest pumbata elustavat tervisvett. Härra Hanschmidti kavandatav Lasnamäe rõõmukeskus oleks kõige selle kõrval kukepea.

VRDga ei tasu tõesti vehkida. Kaevandusveeäri lubab EList ka välja astuda, kuid seda tasub teha ainult juhul, kui nii mõnd parteilist tellimust ei täideta.

Tõsiselt kahju on siiski meie joviaalsest keskkonnaministrist. Nüüd, mil tema alluvate poolt kokku keeratud põlevkivibasseini põhjaveekogumi hinnang osutus teadusarutelul sügavalt eksitavaks, ei jää tal aumehena muud üle kui erru minna. Võib-olla päästaks midagi, kui kõik keskkonnaministeeriumi nimetatud uurimuse eksemplarid kokku koguda ja Jõhvi turuplatsil lihakirvestega (neil on parajalt lai tera) tükkideks raiuda ning ära põletada.

Mis puutub sügavate põhjaveekihtide sooldumisse, siis ka sellest saab kergesti üle kaevandusvee töötlemisega. Häda korral võiks kasutada ka Narva jõe puhastatud vett. Pikaajaliste kosmoseeksperimentide kogemus näitab, et isegi inimeritistest saab teha head joogivett. Siit ka vastus pealkirjas esitatud küsimusele: kõike võib juua ja pärast ülalmainitud arvutusperioodi lõppu tulgu kas või veeuputus.