Juudid ja nende usk

Toomas Schvak

Kui vaadata, mida Eestis kolme Aabrahamist põlvneva monoteistliku religiooni kohta avaldatakse, siis tulenevalt meie kuulumisest kristlikku kultuuriruumi ilmub kõige enam kristlikku teoloogiat ja kristluse ajalugu kajastavaid teoseid. Viimasel kümnendil on kasvanud ka islamit käsitlevate raamatute hulk, mis on eelkõige selgitatav selle religiooni püsimisega rahvusvaheliste suhete tulipunktis. Judaism on jäänud nende kahe kõrval vaeslapse rolli, pakkudes eelkõige huvi ajaloolisest vaatepunktist, kristluse kujunemise kontekstina või siis juudi müstilise õpetuse kabala allikana.

Judaismi kui elava religioosse traditsiooni tutvustamiseks on kõige enam ära teinud Stanislav Sirel, kelle sulest on ilmunud väikesed teatmikud judaismi kohta ja rabiinlike õpetussõnade kogumikud. Juudi kirjanduse tutvustamisel ja tõlkimisel ei saa muidugi mööda vaadata Kalle Kasemaa üliolulisest rollist. Seejuures on märkimisväärne, et nii Sirel kui ka Kasemaa on mõlemad kristliku taustaga mehed, kellele judaism on üks huvi- ja uurimisvaldkondadest, mitte nende religioosne traditsioon ja kogemus. Eesti juudi kogukond ise ei ole judaismi kui religiooni tutvustamiseks teinud siiani märkimisväärseid jõupingutusi, pigem on keskendutud Eesti juutide ajaloo talletamisele ja memuaaride avaldamisele.

Rabi Leo Baecki (1873–1956) sel aastal eesti keelde tõlgitud teos „Judaismi olemus” annab seega olulise panuse judaismi põhiuskumuste ja mõttelaadi tutvustamisse. Raamatu on tõlkinud ja sellele saatesõna kirjutanud meie noorema põlvkonna silmapaistvaim juutluse uurija Anu Põldsam. Koos Martin Buberi filosoofilise esseega „Mina ja Sina” ning Emmanuel Lévinasi esseede kogumikuga „Raske vabadus” moodustab see teos teatud mõttes triloogia, mis tutvustab eesti lugejale XX sajandi juudi religioonifilosoofilise mõtte põhisuundi.

Baecki teose tõlkimine on oluline veel ka seetõttu, et ta kirjutas oma teksti vastusena tuntud luterliku teoloogi Adolf von Harnacki raamatus „Kristluse olemus” ilmunud judaismi kriitikale. Kuna Harnacki teos on 2009. aastast samuti eesti keeles kättesaadav, siis on nüüd eesti lugejal võimalik neid tekste omavahel kõrvutada. See ei ole siiski ilmtingimata vajalik ning Baecki teost võib vabalt lugeda ka Harnacki väiteid tundmata. Pealegi on eestikeelse tõlke „Judaismi olemuse” kuuendal väljaandel 1960. aastast, kus apologeetilis-poleemilise teksti osatähtsus on esimese, 1905. aasta väljaandega võrreldes märgatavalt vähenenud.

Teos on jagatud kolme ossa. Esimene osa „Judaismi iseloom” on valdavalt Baecki algne vastus Harnackile, milles ta reageerib kristlikule kriitikale judaismi suhtes ning tõstab esile selle, mille poolest eristub judaism kõigist teistest, nii judaismiga samal ajal maailmas domineerinud polüteistlikest kui ka judaismist välja kasvanud monoteistlikest religioonidest. Teine osa „Judaismi ideed” võtab põhjalikumalt käsitleda esimeses osas lühidalt välja toodud judaismi kesksed põhimõtted ja avab need kahest vaatepunktist: esmalt seades fookusesse Jumala ja seejärel inimese. Raamatu kolmas osa „Judaismi alalhoidmine” on kõige napim, kuid sisaldab samuti tugevat apologeetilis-poleemilist elementi, keskendudes judaismi universaalsele rollile ja juutide ülesandele selle religiooni säilitamisel.

Baecki lugedes on tarvis teada, et tegemist oli judaismi progressiivset voolu esindava õpetlase ja mõtlejaga. Judaismis on üldjoontes välja kujunenud kolm peamist suunda: ortodoksne, konservatiivne ja progressiivne judaism, millest viimane on kõige liberaalsem ja dünaamilisem. Progressiivses judaismis on oluline religiooni eetiline mõõde, ajastu arvestamine käsuõpetuse tõlgendamisel ja rakendamisel. Progressiivsete juutide judaism on uueneb ja areneb igal ajastul, kõneleb igale põlvkonnale just sellele arusaadavas keeles ja mõistete süsteemis, kaotamata samal ajal judaismi tuumas peituvat transtsendentset ja eetilist aspekti. Nii ei pruugi Baecki käsitlus ja arusaam judaismist langeda kokku konservatiivsemat suunda esindavate rabide käsitlusega ning seda tuleb vaadata kui ühte võimalust paljude seast juutide usu ja maailmatunnetuse mõistmiseks. Kuid nii nagu autor ka ise rõhutab, ei peaks see olema probleem, sest judaism ei ole dogmaatiline religioon, kus maksab vaid üks kivisse raiutud tõde.

Judaismi võimekus kohaneda aja ja muutuvate oludega on üks põhimõtteid, mida Baeck on läbivalt esile tõstnud. Seejuures ei tähenda kohanemine mitte teiste religioonide ja kultuuride, teiste väärtussüsteemide põhimõtete omaksvõtmist ja integreerimist judaismiga, vaid eelkõige judaismi sõnumi edastamist viisil, mis lubab sellel alati kõlada aktuaalsena, kuid mis jätab muutmatuks usundi tuuma ja säilitab alati selle ainulaadsuse. Baecki käsitluses on judaism teol põhinev kõlblusreligioon, kus õige kuulutus või õige õpetus jääb õige teo varju. Oluline pole mitte õigesti uskuda, vaid õigesti elada; igas oma otsustuses, kavatsuses ja teos silmas pidada püüdlust teha head. Kes sellest ei lähtu, ei ole ka juut selle sõna religioosses tähenduses.

Siit saab alguse ka Baecki kriitika kristliku kiriku suhtes. Tema hinnangul on see väga tihti tõstnud õige teo asemel tähelepanu keskmesse õige õpetuse, teinud õigesti elatud elu asemel olulisemaks usutunnistusest kinnipidamise, selle tõdede tunnistamise ja kordamise, tuues vahel sellele ohvriks ka ligimese heaolu. Tundes hästi juutluse ajalugu, ei püüa Baeck väita, et judaism oleks olnud samade tendentside suhtes immuunne, kuid ta rõhutab, et keskse autoriteedi ja ametliku hierarhia puudumine judaismis ei ole sellel kunagi lasknud muutuda dogmaatiliseks religiooniks. Iga kord selle ohu tekkimisel on juutide religioonifilosoofias vallandunud mõni uus impulss, arenenud välja uus mõttesuund, mis suunab judaismi tema algsele rajale tagasi. Baeck ei eita, et ka kristluses on muutumis- ja arenemisvõime väga tugevalt juurdunud, kuid tema hinnangul ei ole see seal iseseisvalt välja kujunenud omadus, vaid otsene judaismi mõju.

Teiseks on kristluse muutumisvõime aluseks kristluse valmidus minna kompromissidele, sulandada endasse teiste kultuuride ja religioonide olemuslikke elemente. Judaismile on see võõras. Kuigi Baeck ise ei ole siin konkreetne, siis näiteks sobib sellesse konteksti kolmainuõpetuse väljakujunemine kristluses. Kolmainsuse mainimine on asjakohane ka seetõttu, et veel ühe olulise erinevusena judaismi ja kristluse vahel tõstab Baeck esile kristluse kalduvuse spekuleerida Jumala olemuse üle, samal ajal kui judaism tunnistab, et Jumala kohta ei saa me peaaegu mitte midagi öelda peale tooras vahendatud nappide kirjelduste, mis käsitlevad eelkõige Jumala suhet maailmaga, aga mitte tema isikut või olemust. Me saame Jumalat vaid kogeda, eelkõige palves ja tema käskudest lähtuvat eetilist eluviisi järgides, aga ka müstilises ühenduses.

Kindlasti ei tohiks Baecki raamatut võtta kristluse või teiste religioonide kriitikana, kuid selleks, et välja tuua judaismile ainuomane ja eripärane, peab autor tahes-tahtmata näitama oma ja teiste uskumuste erinevusi. Kuivõrd need aspektid kellelegi silma torkavad, sõltub juba iga lugeja usu- ja kultuuritaustast. Igasugusest kriitikast olulisem on Baecki narratiivis judaismi puudutavate levinud eksiarvamuste kummutamine. Nii lükkab Baeck ümber idee judaismist kui ühe rahvuse religioonist, rõhutades selle universaalset olemust ja rolli maailmareligioonina, mille realiseerimist on takistanud juutidele osaks saanud ajalooline ebaõnn ja kannatused. Just juutide ajaloost tulenevalt on ületähtsustatud ka judaismi rituaalsete seaduste roll, mille piinliku täpsusega järgimine on olnud vajalik judaismi puhtuse ja edasikandumise tagamiseks, kuid mis ei ole kaugeltki judaismi tuum.

Mind häiris kohati Baecki palju­sõnalisus, eriti raamatu teises osas, kuid sellestki jäi kumama tema leidlikkus tulla tagasi samade põhitõdede juurde uute vaatenurkade ja lähenemisviiside kaudu. Baeck avab lugejale judaismi olemuse – ja mitte lakoonilises õpikustiilis või küsimuste-vastustena esitatud katekismusena, vaid kohati religioossesse eksaltatsiooni, kohati müstilisse kaemusse põikava filosoofilise esseena, mis moodustab osadeks jaotamisele vaatamata harmoonilise terviku. Judaismiski moodustab loodu ja looja lahutamatu terviku. Teos pakub sisekaemuse judaismi maailma inimese pilgu läbi, kes mitte ainult ei praktiseerinud seda religiooni päevast päeva, vaid õpetas seda ka teistele.

Kui eestikeelsele tõlkele üldse midagi ette heita, siis vahest ainult tehnilisi probleeme: raamatusse on lipsanud üksjagu tähevigu, neist kahetsusväärselt üks ka sisukorda, ning allmärkuste süsteemi kasutamine kujul, kus igal leheküljel algab numeratsioon taas ühest, on veidi harjumatu. See ei kahanda aga kuidagi tõlke väärtust ning kõigile, kel soovi juutidest ja nende usust rohkem teada saada, peaks see teos olema kohustuslik kirjandus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming