Külm sõda Ameerika ühiskonnas

 

Intervjuu Eric Sandeeniga.

Raili Põldsaar: Viimasel ajal on külma sõja teema taas avalikus diskussioonis üles kerkinud. Võiks isegi öelda, et külm sõda on jälle “kuum”. Miks see teie arvates nii on?

Eric Sandeen: See ajastu on meist juba piisavalt kaugel. Läheb umbes kümme aastat, kuni inimesed jõuavad selgusele, mis juhtus. Külma sõja ajal ei teadnud kumbki pool, mis teisel pool toimub. Praeguses huvis on omajagu uudishimu.

 

R. P.: Kas viimase aja poliitikapildi arengute valguses ei tundu, et külm sõda on tagasi kui poliitiline reaalsus?

E. S.: Külma sõjaga seostub praeguses poliitilises olukorras kõige rohkem see, et USA välispoliitika eeldab alati kedagi, kelle vastu võidelda. Ühelt poolt on siin kindlasti paralleeliks praegune terrorismivastane sõda ja teiselt poolt Venemaa taassünd US-le Nõukogude Liidu mõõtu väärilise vastasena. USA liidrid käsitlevad Vladimir Putinit üha enam Nõukogude Liidu diskursuse võtmes.

 

Krista Vogelberg: On avaldatud arvamust, et külma sõja ja Ameerika tänase välispoliitika vahele võib paralleeli tõmmata seetõttu, et välisminister Condoleezza Rice on endine sovetoloog.

E. S.: Pigem asetaksin selle küsimuse laiemasse konteksti kui külm sõda. USA on alati võidelnud millegi vastu: näiteks narkootikumide või vaesuse vastu. Sõda kui kujund on ameerika kultuuris tugevalt sees ning see ei kao kuhugi.

 

R. P.: Kas külm sõda tundub nüüd, kui olete Eestis, endise “kurjuse impeeriumi” pinnal, teistsugune kui USAst vaadatuna?

E. S.: Tegelikult muidugi ei olnud Eesti meie jaoks kunagi otseselt “kurjuse impeeriumi” osa. Olite Nõukogude Liitu kistud, kuid vastu oma tahtmist, osake Nõukogude Liidust, kuid ei kuulunud päris täielikult Nõukogude Liitu. Eesti on erijuhtum, kes oli külmas sõjas mõlemal poolel.

 

R. P.: Võib-olla selle tõttu tunnetavad eestlased selgemalt külma sõja resonantside naasmist?

E. S.: Eesti on huvitav baromeeter. USA tunnetab seda probleemi ainult kaugvaates. Ajaloolise tausta tõttu korjate teie need signaalid üles palju kiiremini kui ameeriklased.

 

R. P.: Kas olete tajunud, et Eesti noored tunnetavad kuidagi teisiti nii ajalugu kui ka Ajalugu? Kas tänased noored tajuvad ennast mingi suurema narratiivi osana?

E. S.: Raske öelda. Nõukogude kogemusega põlvkonnal on tunduvalt selgem arusaam sellest, et on olemas mingi suur narratiiv. Ma ei ole kindel, kas saame sellest rääkida praeguste noorte puhul. Võib-olla on tekkimas mingi Euroopa narratiiv, kuid kindlasti ei ole Eesti noorte narratiiv Ameerika narratiiv. USA hirmutab mõnesid noori nagu hirmutab ka paljusid teisi maailmas, põhjuseks relvad, agressiivne välispoliitika, pealesuruv populaarkultuur. Meie käest noored oma suurt narratiivi ei saa, kindlasti mitte ka Venemaalt.

 

R. P.: Kas väidate siis, et Eesti noored elavad nii-öelda postmodernistlikus igaveses tänases, tajumata ajaloolist järjepidevust?

E. S.: Ma ei ole kindel, kas tahan seda sellisel teoreetilisel tasandil väljendada. Mulle tundub, et pigem võib rääkida mitmes mõttes ülemineku- ja otsinguperioodist, mida on huvitav kõrvalt vaadata, seda eriti USAst, suurriigist, millel on oma missioonist selge nägemus.

 

R. P.: Kuidas te selle Ameerika missiooni sõnastaksite?

E. S.: Meie praegune valitsus vastaks tõenäoliselt, et USA on maailma juhtriik, kellelt pärinevad tänast maailma suunavad universaalsed väärtused nagu demokraatia ja vabadus, mida tuleb lihtsalt inimestele tutvustada, et nad nägijaks saaksid ja valguse juurde tuleksid. Tegu on millegagi, mis meenutab usulist pöördumist. Kui alustasime pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakuid võitlust Lähis-Idas, siis kasutas president Bush ristisõja mõistet, mis peegeldab seda meelelaadi täpselt.

 

R. P.: Kas olete tajunud, et viimase kümnendi jooksul on Eestis suhtumine USAsse muutunud senise kriitikavaba imetlusega võrreldes tunduvalt skeptilisemaks?

E. S.: Tegu on loomuliku arengutrajektooriga. Sama protsessi võib märgata ka teistes endise idabloki riikides, näiteks Poolas. Kohe pärast näoga läände pööramist olid poolakad USAst sisse võetud, kuid ajapikku on suhe leigemaks läinud. Seda muutust aitab mõista nihe kultuuritarbimises. Sotsialismiajal polnud ameerika kirjandust alati kerge kätte saada, kuid loeti palju häid ameerika autoreid. Läände avanemise järel on raamatuletid üle ujutanud USAst pärit rämpskirjandus ning seegi mõjutab suhtumist.

 

R. P.: Kas teile ei tundu, et paljudel Ida-Euroopas oli USAst romantiline arusaam, mille nad olid kujundanud kirjanduse ja muusika varal ning mille purustas kokkupuude reaalse USAga?

E. S.: Jah, ning illusioonide purunemine jätab valulise jälje. Kui inimestel on idealiseeritud kujutelm USAst ning sealsest vabadusest ja demokraatiast, siis teadvustamine, et USAs on palju asju, mis neile ideaalidele ei vasta, on raske. USA armastamist pole just kergeks tehtud. Pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakuid tajus terve maailm ennast ameeriklastena.  Praegune valitsus on sõbraliku suhtumise hävitanud ning selle taastamine võib võtta põlvkondi.  

 

K. V.: Pöördepunktiks sai Iraagi sõda. Ka Eesti ajalehtedes hakkas just siis ilmuma kriitilisi artikleid ja üldine suhtumine USAsse jahenes.

E. S.: Skeptilist suhtumist kohtab kogu Euroopas, aga tegelikult ka paljude ameeriklaste puhul. Üks Ameerika demokraatia tugevusi on võimalus oma arvamust avaldada ja vastuseis võimule. Väljapoole pole tavaliselt näha, kui palju on USAs tegelikult intensiivseid debatte. Oma meelsuse väljendamised on Ameerika selle kõige paremas mõttes. Viimaste aastate kõige kurvem joon ongi olnud see, et Ameerika ühiskonnas on arvamuste paljusust summutatud, kuid praegu on see vaikusemüür murdumas.

 

R. P.: Kas tajute siin külma sõja paralleeli: nii McCarthy ajal kui ka praegu on püütud eriarvamusi summutada ning üldises eksistentsiaalse hirmu õhkkonnas nõustuvad inimesed ise oma õiguste, kaasa arvatud arvamuse avaldamise õiguse piiramisega, hakates ennast ise tsenseerima.

E. S.: Ma ei ole kindel, kui kaugele võib selle paralleeliga minna. Kindlasti juhtus midagi sellesarnast otsese reaktsioonina 2001. aasta septembri terrorirünnakute järel. Näiteks käis siis diskussioon akadeemilistes ringkondades, kuid paljud inimesed eelistasid vallandunud hirmu- ja patriotismilaines tõesti vaikida. See, mida inimesed väljaspool USAd tihti ei adu, on ameeriklaste pikk traditsioon, käsitleda ennast kui vaikivaid tunnistajaid. See on üks ameerika religioossuse väljendusvorme. Näiteks Wyomingi osariigis Laramies, kus on Dick Cheney kodukoht ja kus on hääletatud vabariiklaste poolt kõikidel presidendivalimistel Johnsonist peale, on 2002. aastast alates kahel päeval nädalas toimunud vaikivad rahumeeleavaldused. See on vaid üks näide vaiksetest, kuid selgelt oma meelsust väljendavatest aktsioonidest, mis on osake Ameerika traditsioonist. See on parim Ameerika, südametunnistuse Ameerika.

 

R. P.: Just selliseid nüansse kipuvad unustama need, kes tõmbavad pealiskaudselt paralleele USA ja Nõukogude Liidu vahel. Nende riikide kergekäeline samastamine on omamoodi ajalooline mäluauk. Külmast sõjast rääkimine aitab loodetavasti seda viga parandada. Kas teile ei tundu, et üks põhjus, miks võrdlema kiputakse, on Ameerika praeguse välispoliitilise joone manihheistlik iseloom?

E. S.: Juba USA ajaloolise tausta tõttu võib siin selgelt näha manihheistlikku enese vastandamist demoniseeritud teisele. Siiski, mulle tundub, et üks põhjusi on ka see, et praegune valitsus otsib tänasele situatsioonile ajaloolist paralleeli. Alguses kasutati selleks Teist maailmasõda ning defineeriti käimasolevat sõda kui õiglast ja võidukat võitlust ühise vaenlase vastu. Seejärel kerkis esile külma sõja teema, hakati rääkima suurest ja vääramatust vastasseisust, rõhuasetusega sellel, et oleme sarnase konflikti juba ükskord võitnud ja võidame jälle, ilma et peaksime selle nimel ohvreid tooma. Nüüdseks oleme jõudnud Vietnami sõja juurde ning see pole meeldiv paralleel, sest Vietnami sõda on ainuke sõda, mida USA pole võitnud. Paistab, et Vietnami sõja paralleeli toel otsitakse uut keelt leidmaks strateegiat vägede väljatoomiseks Iraagist. Tegelikult puudub konsensuslik arusaam, mis siiski Vietnamis juhtus. Paljud vabariiklased näevad Vietnami kui lõpetamata tööd ning usuvad, et USA oleks võinud võita, kui ta oleks võitluse lõpuni võidelnud. Demokraadid väidavad, et kogu Vietnami sõda oli viga ning lahkumine ainuke asi, mida USA teha sai. Need arusaamad mõjutavad seda, kuidas praegu mõeldakse Iraagi küsimusest.

 

R. P.: Seega näeme poliitikas pidevat ajalooliste narratiivide tagasitulekut?

E. S.: Usun küll ja viimastel aastatel oleme liikunud Teise maailmasõja juurest külma sõja ja sealt omakorda Vietnami juurde. Külm sõda ei ole sellest laiemast poliitilisest mustrist kuhugi kadunud ning võib taas esile kerkida mingite (uute) kriiside selgitamiseks, puudutagu need siis Iraani või Venemaad.

 

R. P.: Kui Vietnamist on saanud domineeriv narratiiv praeguste sündmuste mõistmiseks, siis kas ei võiks sellega kaasneda ka laiem ajaloolise mälu väärtustamine. Ameerika ühiskond on alati vaadanud tulevikku ja mitte tagasi, kuid ehk aitavad sellised traumaatilised kogemused laiemalt teadvustada seda, et vähemalt aeg-ajalt on kasulik mäletada minevikku, et tehtud vigu mitte korrata.

E. S.: Olen viimasel aastal kuulnud ühte Mark Twaini tsitaati sagedamini kui viimase kümne aasta jooksul: nimelt, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Kindlasti mõtlevad mõned inimesed ajaloole rohkem. Kuid, nagu isegi ütlesite, ameeriklased kalduvad mõtlema tulevikule, mitte minevikule, ja ma pole kindel, kas ühiskond on valmis ajaloost õppima.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming