Külm sõda ja soometumise sündroom

Jüri Saar

Euroopa Liidu kõrgete esindajate Moskvas käik selle aasta 8. septembril oli halvas mõttes muljetavaldav ja võib saada samasuguseks ajalooliseks sümboliks, nagu seda on Chamberlaini Münchenis käik II maailmasõja eelõhtul. Läbirääkimiste laua tagant puudus agressiooni ohver Gruusia, mis oli Venemaale strateegiline võit. President Sarkozy žestikuleeris läbirääkimiste-järgsel pressikonverentsil hoogsalt kätega ja pööritas silmi, kuid tema jutust ja käitumisest andis välja lugeda ebakindlust ja allajäämist Moskvale. Kui ühe poole positsiooni võtab kokku lause: „Me ei taha mingil juhul külma sõda” ja teise poole motoks on „Meiega peab arvestama, sest me oleme valmis kaitsma oma huvisid kõigi vahenditega”, ei jää kahtlust, kes on võitja ning kes kaotaja. Venemaa liidrite hilisemad täpsustused nn Sarkozy rahuplaani tingimuste osas, samuti kokkulepitu valikuline täitmine on finaal, millega näidati ühinenud Euroopa liidritele nende „Vene partnerite” poolt koht lõplikult kätte.

 

Püha leping ja murtav leping

Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid käituvad sageli viisil, nagu nad oleksid inimesed oma nõrkuste ja tugevustega. Käitumisteadustes praktiseeritakse paradoksaalsete ja patoloogiliste käitumisviiside seletamist sündroomide kaudu: esmalt kirjeldatakse üksikuid sümptomeid, mis kokku annavad pildi käitumise põhimustrist, selle kaudu jõutakse diagnoosini. Niisuguse loogika järgi pole Euroopa Liidu reageering Vene poole tegevusele olnud adekvaatne. Paradoksaalsena tuleb hinnata seda käitumismustrit eelkõige jõudude tegeliku vahekorra tõttu, kus ühe poole aktivasse jääb üle 500 miljoni elaniku ja suur majanduslik ülekaal ning teisele poole 143 miljonit elanikku ning mahajäämus peaaegu kõiges, mida võrrelda annab. Kui aga juurde liita liitlastena Ameerika Ühendriigid ja NATO, pole mingit kahtlust selles, kelle käes on trumbid. Nii et tugev peab ennast üleval, nagu ta oleks nõrk, ja nõrk ülbitseb, nagu oleks jäme ots tema käes.

Erinevalt lääne traditsioonist, kus lepingud on pühad ja olulised kõigile ning panevad paika lepinguosaliste vahekorrad, ei kehti Venemaa jaoks samal määral vaenlastega (võõrastega) sõlmitud lepingud. Lääneliku arusaama järgi on iga inimese või riigi(juhi) antud sõnal, lubadusel omaette väärtus ja selle rikkumine patt ning kõrgemate põhimõtete rikkumine. Lepingutingimuste üle kauplemisele ja läbirääkimistele pööratakse seetõttu erilist tähelepanu, sest edaspidi tuleb nende kohaselt ka elada. Lepingu rikkuja riskib kaotada kõige väärtuslikuma, mis tal on, oma hea nime. Vene tsivilisatsioonilis-kultuuriline tava on aga teistsugune ning vastaspoolega sõlmitud lepingu tähtsus on suhteline, sõltudes hoopis vastaspoolest. Kui see esindab „ebapuhtaid, kõlvatuid jõude”, on lepingu rikkumine loomulik ja koguni lepetest kinnipidamine võib olla patt. „Kõlvatu” vastaspoolega saab rääkida ainult jõu ja petmise keeles, mistõttu formaalselt sõlmitud lepingud kehtivad niikaua, kui see on kasulik „õigele poolele”. Kui üks on Jumalast ja teine Saatanast, siis missugustest kehtivatest lepingutest saab üldse rääkida, on traditsiooniline venelik seisukoht.

Venelaste hoolimatu suhtumine allakirjutatud lepingutesse ei ole midagi uut ning on lääne päritolu inimesi varasematelgi aegadel šokeerinud. Ajalugu on talletanud muu hulgas Tartu linna hävitamise loo Põhjasõjas 1704. aastal. See sai teoks pärast linna kaitsnud garnisoniga allaandmise osas sõlmitud lepet, mille täitmisest venelased hiljem enam kuulda ei tahtnud. Sama kordus 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuleppega, kui bolševikud lubasid loobuda igasugustest nõuetest Eesti Vabariigi vastu igaveseks ajaks, kuid mille iseseisvuse õõnestamisega viivitamatult jätkati. Nii juhtus uuesti 1930. aastate lõpus Eesti Vabariigiga sõlmitud mitmete lepingute ja lubadustega, mida Nõukogude riik rikkus süstemaatiliselt. Seega ulatub lepingute rikkumise tava kaugetest aegadest läbi bolševike aja tänase Venemaa ja sealsete otsustajateni välja.

Venemaa praegune käitumine mitme naaberriigiga meenutab mõnikord kriminaalide nippe, mille pahelise nutikuse üle on korralikud inimesed ikka ja jälle imestust avaldanud. Näiteks vargapoiste kasutatud võte hüüda koos ohvritega „püüdke varas kinni” on tegelikult suurepärane meetod segaduse tekitamiseks ja korravalvurite eest kiireks varjumiseks. Samavõrra efektiivne on kellelegi kallale tungida, teda tümitada ja ise samal ajal karjuda: „Ai, valus on, ära tee, jäta mind ometi rahule”, sest kõrvaltvaatajad ei saa niisugusel juhul enam asjast selgelt aru. On küll näha, et kaklus käib, kuid lahtiseks kipub jääma, kes on ohver, kes kallaletungija, ja nii suur jultumus ei mahu inimeste arusaamisse.

Just nõnda on Venemaa juhtkond petnud korduvalt ära lihtsameelsed lääne poliitikud ja arvamusliidrid, kes jäävadki üha kordama jutte Venemaast kui partnerist ning ilmsest demokraatia suunas liikujast. Tegelikult pole Venemaa seisukohad muutunud ja Läänt peetakse endiselt peakonkurendiks ja potentsiaalseks ohuallikaks. Nii heidab Venemaa Läänele ette, et too ei pea kinni omaaegsest lubadusest, mille sisuks olevat olnud NATO laienemise absoluutne keeld kunagistesse NSVLi vabariikidesse. See, et Moskvas räägitakse jätkuvalt niisugust keelt, näitab, et seal jääb endiselt mõistmata riikide suveräänsuse fundamentaalne põhimõte. Jutt partnerlusest, rivaliteedi ja võidurelvastumise lõppemisest oleks nagu üksnes tühi, reaalse sisuta retoorika. Nii tekib paratamatult tunne, et külma sõja lõppemist käsitletakse Moskvas vaid kui järjekordset maailma mõjusfäärideks jagamist. Kellel küll võis olla õigus sõlmida Venemaaga taas üle asjaosaliste endi pea kokkulepe, et sõltumata sellest, kuidas need edaspidi oma tulevikku määrata soovivad, ei saa neist iialgi NATO liikmeid?

 

Tagant tõukavad hirm ja omakasu

Nii jõuamegi valusa küsimuse juurde: miks saab Venemaa jätkata oma destruktiivse rolli mängimist Euroopa suunal? Lääne mitmete tippfunktsionääride käitumise ja poliitilise liini seletamiseks on 1960. aastatest kasutatud „soome(s)tumise” mõistet. Soometumise all peeti eelkõige silmas läänelike moraalinormide ja väärtuste järkjärgulist lagundamist poliitilise korruptsiooni abil, mille tulemusena võis sisemiselt mandunud demokraatia osutuda ideoloogilises võitluses kommunistidele kergeks saagiks. Soome oli demokraatlik, formaalselt neutraalne ja suveräänne riik, kuid tema majanduslik ja poliitiline sõltuvus oma suurest naabrist tingis samal ajal ebaproportsionaalse allumise Moskva diktaadile. Alles Nõukogude Liidu lagunemine käivitas Soomes ajaloo revideerimise, kuid teiste omaaegsete Kremli satelliitidega võrreldes on lähiajaloos toimunut valgustava tõe läbimurre olnud Soomes ilmselgelt vaevaline.

Kindlasti tuleb siinkohal meenutada sõjajärgseil aastail Soomes kogetud reaalset kommunismiohtu, samuti 1960. ja 1970. aastate sealse noorsoo vasakpoolsuse kõrget astet. Neile, kes käisid punaste loosungite all käsu korras ja ebasiiralt (nt Eestis), on ju arusaamatu, et mujal tehti seda siirast maksimalismist, romantikajanust või truualamlikkusest. Kunagi tekkinud hirm ei ole soomlastel lasknud pikkade aastate kestel tunda täit rõõmu oma saavutuste üle ja hiilib sügavas hingesopis ringi tänaseni. Kui võrrelda Eesti ja Soome saatust, siis esimesest sai piltlikult öeldes vägistamise ohver, kes suutis halvast olukorrast poolelusana välja tulla. Soome hirm on aga niisuguse ohvri oma, keda potentsiaalne vägistaja on vaid naudinguga terroriseerinud ja ähvardanud, et mida kõike ta võib ette võtta juhul, kui tema käske ei täideta. Nende, kes on vabad vaid vaenlase armust, psüühiline deformeerumine võib olla sügavamgi kui nendel, kellelt on reaalselt võetud vabadus.

Soometumise sündroomi psühholoogiline sisu on seega laiem, kestvam ja selles on sarnast Stockholmi sündroomiga, mis tähendab väljapääsmatu olukorra tõttu pantvangistatu eneseidentiteedi muutumist ja pantvangistajaga ühise keele leidmist. Selle tulemusena nähakse kriisivälistes inimestes mitte enda toetajaid, vaid ohuallikat ja näiteks kriisiläbirääkimiste ajal, kui on olemas rünnaku oht, hakatakse uskuma, et tegelikult pantvangidest ei hoolita. Kõige kummalisem on niisuguse hoiaku säilimine ka pärast kriisisituatsiooni ning on teada juhtumid, kui näiteks pantvangid ja -vangistajad on hiljem esimeste initsiatiivil abiellunud. Teine soometumise sündroomi kuuluv komponent on sotsiaalpsühholoogiast tuntud kognitiivse dissonantsi fenomen. Sattudes olukorda, kui inimene käitub oma väärtushoiakute ja põhimõtete vastaselt, käivitub tema väärtushoiakute ja põhimõtete muutumisprotsess selle käitumismalli suunas. Inimpsüühika püüaks justkui kohaneda tegelikkusega ja vältida n-ö tunnetuslikku, psühholoogiliselt ebameeldivat vastuolu oma käitumise ja väärtushoiakute vahel.

Soometumise sündroomi tekitab põhiliselt hirm, kuid ei maksa alahinnata ka omakasulisi motiive. Euroopas algas soometumine pärastsõjaaegse põhjendatud ohutundega Nõukogude okupatsiooni ees, kuid tänapäeval tulevad rohkem esile irratsionaalsed ja pragmaatilised momendid. Tundub, et küüniline arvestus on viinud Saksamaa eksliidukantsleri Vene riigimonopoli teenistusse, sama juhtus Soome ekspeaministriga ja ka endine NATO juht on astunud Vene firmadega aktiivsesse läbikäimisse. Et tegemist pole tavaliste tööotstega, näitab asjaosaliste käitumise kiire muutus, mis demonstreerib selgelt, et oma palga eest ei pea nad olema mitte ainult tublid spetsialistid, vaid ka varjamatult Vene-sõbralikud. On raske uskuda, et Euroopa poliitikute hulgas, kes on enamasti haritud inimesed ja tunnevad ajalugu, usuks keegi siiralt, et Venemaa on hea partner ja muutub järjest paremaks. Pigem ollakse kogenud, et tegemist on probleemitekitajaga, kuid ilmselt usutakse ka, et küll „olukord kuidagi ikka laheneb ja milleks asjatult riskida oma boonustega (nt materiaalsed, poliitilised)”.

 

Kui vaja, võtkem sõda vastu

Venemaaga suhtlemisel on üritatud lähtuda „positiivse hõlmamise” mudelist, mille sisuks peaks olema Venemaa järkjärguline „tsiviliseerimine”, demokratiseerimine konkreetsete üksiksammude abil. Nii et mitte mingil juhul Venemaa otsekohene kritiseerimine, vaid pigem sujuv üksteisele lähenemine, pehme kohtlemine. Tegelikult on viimase kümne aasta põhjal selge, et niisugune strateegia on ebareaalne. Kõik Lääne järeleandmised ja ütlematajätmised on Venemaa kuraasi ja pretensioonikust hoopis suurendanud, mitte vähendanud. Eriti selgelt on niisugune tendents näha endistest sotsialistlikest riikidest vaadatuna, kes on pidanud tegema pidevaid jõupingutusi tõestamaks Lääne-Euroopale, et tegemist pole üksnes nende minevikutraumast tingitud kinnisideedega. Kui kedagi üldse vaadeldaval perioodil on „positiivselt” hõlmatud, siis hõlmajaks tuleks pidada Venemaad ja hõlmatavaks Läänt.

Näib, et Euroopa Liidul puudub selge konsensuslik väärtuseline sisu ja seetõttu pole ka kerge leida üles oma moraalset selgroogu. Meie kodukontinent jaguneb siiani paljuski kaheks suhteliselt erinevaks osaks. Vana, traditsiooniline (Lääne-) Euroopa, kus muretsetakse eelkõige sellepärast, et aastakümneid kestnud õitsengu ja harmoonia aeg võib otsa saada. Kui tõmmata kõrvad hästi peadligi ja rääkida sosinal, siis äkki hirmuäratav naaber taltub. Uutel Euroopa Liidu liikmesmaadel (Ida-Euroopa) teatakse kibedatest kogemustest, et niisugusest käitumisest pole kasu. Alandlikkus on nõrkuse signaal, mis sageli provotseerib ka igapäevaelus agressiivselt vägivallatsema, ja nii võib juhtuda jälle, et sel viisil käitudes kaotatakse kõigepealt oma nägu (eneseaustus) ja seejärel kõik muu.

Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku sisuliseks tagajaks on siiani jäänud Ameerika Ühendriigid, ja seda seoses majandusliku ja sõjalise võimsusega, kuid ka valmisoleku tõttu oma väärtuste ja põhimõtete eest reaalselt seista. Ameerika võib praegu enam arvestada just uute liikmesriikidega kui liitlastega, sest see, mida mitmes Euroopa pealinnas peetakse tasakaalukuseks, reaalpoliitikaks või poliitiliseks tarkuseks, näib lähemalt vaadates olevat argus ja põhimõtetest loobumine, mis on seotud otsustamisvõimet halvava hirmuga või labase teiste arvelt loodetava omakasuga. Ühendkuningriik, kelle partnerlussuhted Ameerikaga on erilised, moodustab selles suhtes meeldiva erandi. Nii et mantrana korratav „me ei soovi külma sõda” polegi võib-olla kõige parem ja adekvaatsem reaktsioon uuele julgeolekuolukorrale. Vastupidi, kui Venemaa on oma käitumisega pinged kruvinud sinnamaani, kus talle resoluutselt vastamine on põhimõttelise tähtsusega, peaks ka Euroopa Liit olema valmis väljakutset vastu võtma ja ütlema selgelt: „Ah et teine külm sõda? Kui vaja, siis miks ka mitte”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming