Külma sõja lihtsustatud konspekt

Enn Soosaar

Mis põhjuslikku seost peaksime nägema näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidi ja USA ning NSVLi sõjalis-poliitilise vastasseisu vahel? Kristjan Luts, Eesti ja külm sõda. Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi toimetised 2. Tallinn 2007. 301 lk.

Eesti pro Eesti Vabariik lakkas olemast rahvusvahelise suhtluse subjekt 16. juunil 1940, kui punaarmee maa-, mere- ja õhuväe üksused alustasid ühist militaaroperatsiooni, mille eesmärgiks oli kogu Eesti okupeerimine. Meie toonane valitsus alistus võõrvõimu vägivalla ees. EV jätkas eksisteerimist de iure. Seda toetas demokraatlike riikide enam-vähem üksmeelne otsus mitte tunnustada Balti riikide ülevõtmist ning sovetiseerimist Nõukogude Liidu poolt – ja nende kindlaksjäämine kord otsustatule hilisematel külma sõja aastakümnetel.

Otto Tiefi ja ta kaasvõitlejate üritus taastada 1944. aasta septembris Eesti territooriumil legaalne valitsus on meie lähiajaloo ilusamaid ning üllamaid poliitilisi akte. Aga ei sellel valitsusel ega järgnenud eksiilvalitsustel olnud hooba, mis muutnuks Eesti rahvusvaheliselt toimivaks riigiks. Õiguse „maailmaasjades” oma seisukohti väljendada saime tagasi ikkagi alles üheksakümnendate algul.

Arvustatava raamatu noor autor teab seda ja viitab oma ülevaates selgesti meie ajaloo keerdsõlmedele, selles mõttes ei ole talle etteheiteid. Siiski on pealkiri eksitav. Mis „Eestist” on meil juttu külma sõja raamistikus? Oli x arv etnilisi eestlasi (õigem oleks öelda de iure eksisteeriva EV kodanikke), keda külm sõda ja selle paljud konfliktid puudutasid kas vahetult või kaude.

Võiksime kaugemalegi minna ja väita, et kahe poliitilise süsteemi, totalitarsimi ja demokraatia kurnav vastasrind avaldas laastavat mõju kogu eesti rahvale. Teise maailmasõja järel tekkinud pikaajaline lõhestus ohustas eestlust ja rahvusidentiteedi järjepidevust nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet. See teema kõnesolevas raamatus üles ei kerki. Eesmärkki on teine. Iseenesest võiksid päris huvitavad olla spekulatsioonid selle üle, kuivõrd kuuma sõja tagajärjed, kaasa arvatud Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kokkulepitu või kokku leppimata jäänu, mõjutasid külma sõja teket ning kulgu. Eriti ka eestlaste seisukohast.

Raamatu mahust moodustab Eesti osa vähem kui poole. Peatähelepanu koondub globaalse tausta visandamisele. Kohe algul defineerib autor oma aine: „Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu – vastasseisu pärast Teist maailmasõda. /…/ Tekkis bipolaarne maailm, kus rivaalitsevate poolte põhirelvaks oli tuumarelv. Hirm tuumasõja ees ei lasknud aga vastasseisul paisuda otseseks konfliktiks ehk kuumaks sõjaks.”

Raamatus on palju seisukohti ning deklaratsioone, millega on hõlbus nõustuda, sest need lähtuvad möödaniku tasakaalustatud analüüsist. Nii ka esitatud tsitaat. Tõsi, sama soojaga oleks võinud lisada, et USA-l oli nii NATO raames kui ka väljaspool seda terve rida toetavaid liitlasi ja NSVL-il terve rida sõnakuulekaid satelliite.

Teiselt poolt ei saa me sulgeda silmi tõsiasja ees, et aastatel 1945–1990 maailmas asetleidnud (ka lokaalsete (relva)konfliktide) käsitus jookseb umbe, kui „kõike” toimunut tahetakse näha ning tõlgendada kahe antagonistliku leeri vastasseisuna. Ma ei oska soovitada, kuhu tõmmata piir. See tähendab, mul ei ole pakkuda konkreetseid tunnuseid, mille abil neid ja neid toonaseid sündmusi tuleks ilmtingimata eritleda külma sõja kontekstis, neid ja neid ilmselgelt mitte.

Kristjan Lutsu esitatud külma sõja tähtsündmuste nimekirja ei saa tervikuna paraku kuigi tõsiselt võta. Mitme puhul on side tühine või olematu. Mis põhjuslikku seost peaksime nägema näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidi või Rodeesia valgete farmerite Londoni-vastase mässu ja USA ning NSVLi sõjalis-poliitilise vastasseisu vahel? Või võtame juutide Kuue päeva ja Jom Kippuri sõja. Araabia riikide hulgas, kes kuulutasid end Iisraeliga sõjajalal olevaks, leidus nii USA kui ka NSVLiga liitlassuhetes maid. Che Guevarat võis pidada ühe leeri esindajaks. Aga kui ta oma kambaga Boliiviasse kadus, et püstolkuulipildujate täristamisega kihutada lõunaameeriklasi oma valitsejaid kukutama… Nojah, säärased teatraalseid enesetapjaid on inimeste hulgas alati olnud ja saab tulevikuski olema – ükspuha, kas olukorda, mis parajasti maailmas valitseb, kutsutakse kuumaks või külmaks sõjaks.

Teisalt on ilmne ülepakkumine, kui külma sõda nähakse põhjusena, mis pani lääneriikide koloniaalimpeeriumid lagunema. Aasia ja Aafrika seisid suurte muutuste künnisel nii või teisiti. Tõsiasi, et Euroopat lõhestas raudne eesriie, ei olnud seejuures otsustav tegur. Rahvuslikke vabadusliikumisi, sissisõdu, mässe, hilisemaid iseseisvunud riikide omavahelisi kaklemisi, kodusõdu, tapatalguid saab külma sõjaga siduda vaid tingimisi.

Suurriigid sekkusid ja siin-seal rivaalitsesidki. Jänkid rohkem Ladina-Ameerikas ja doominoteooria realiseerumise kartusel ka Aasias, sovetid Aasias ja eriti Aafrikas. Nõukogude Liit müüs ja kinkis nii Sahara-aluse mustanahalistele kui ka Põhja-Aafrika araablastele relvi, saatis tulipunktidesse enda ja satelliitriikide nõustajaid ning ässitajaid, ostis üles klientriike. Seda tegevust ei ajendanud aga niivõrd USA ja NSVLi vastasseis, kuivõrd Kremli ekspansionistlikud pürgimused. Viimased olid primaarsed. Kompartei ladvik kujutas ette, et mida rohkem suudavad nad maailma eri paigus rajada „sotsialismi” sillapäid, värvata sõltlasi, külvata segadust, seda edukamalt läheb „revolutsiooni eksport”.

Eestlasi esitletakse kolmes mundris: Ameerika, Vene ja Eesti omas. Pisut pikemalt tehakse juttu nendest töö- ja vahikompaniidest, mida ameeriklased moodustasid pärast sõja lõppu Saksamaal Balti riikidest pärit põgenikest (kellest paljud olid varem sõdinud koos natsidega). Suurem osa raamatu teisest poolest kuulub 16 konkreetse isiku lühitutvustusele. Sõelale on jäänud valik mehi ja üks naine, kes on olnud ühes või teises funktsioonis seotud nimetatud kolme sõjaväega.

Midagi uut ning uurimuslikku me teada ei saa. Kinnitust leiab ammu tuntud tõik, et Eesti soost isikute seos külma sõja konfliktidega jäi marginaalseks. Keegi pole olnud enamat kui ettur suures mängus. Kõrgeim väljateenitud auaste oli kolonel ja polkovnik. Ei ühtegi kindralit, rääkimata poliitilistest või militaarsetest otsustajatest tipptasemel. Kindralitest, kellest juttu tehakse (paitsi paar-kolm üksnes mainitud sõjajärgset punaarmee kindralit), on kõik saanud oma lampassid ja tähepagunid pärast külma sõja lõppu.

„Eesti ja külm sõda” annab põgusa tagasivaate, mis toimus meie maailmas pärast viimast suurt kuuma sõda. Käsitlus on konspektiivne ja lihtsustatud, kuid tänu sellele mugav nendele noorematele, kellel soovi minevikust üht-teist teada saada. Lisas pakutakse külma sõja sündmuste kronoloogia ja seletatakse korralik valik tolle ajaga seotud mõisteid. Algajale huvilisele on antud pidepunktid, mille abil, kui tahtmist tekib, möödaniku mõistmisega edasi ja sügavamale minna.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming