Kära Cannes’i püünel ja Mustjala valla vaestemajas

Tarmo Teder

Meedia kägistab mitmel moel ja iga päev vähegi lugejat. Kes lugeda ei viitsi, sellel on kõrvad ikkagi peas ja möla muudkui purtsub igasugustest plärakastidest siin tööstusjärgses infoühiskonnas, kus on vaja eelkõige meelelahutust ja vahest veidi kunstigi. Muusade vallas ei näigi enam muud võimalust avalikkuse huvikünnist ületada kui appi võtta skandaal – ja parim skandaal on orgaaniline, mida suhtekorraldaja stsenaarium ette pole näinud. Puhkegu see siis Harjumaa kohtupingis keelu saanud, kuid Cannes’i ametlikku programmi valitud mängufilmi asjus või siis Mustjala valla vaestemaja dokumentaalnäitlejate tõukest.

Kadri Kõusaare südameverega tehtud kunstiline mängufilm “Magnus” jätkab linastumist maailmas meie kohaliku kohtukulli keelukirjade kiuste. 14. mail eelesilinastus Kumu auditooriumis Sulev Keeduse pikk dokumentaalfilm “Jonathan Austraaliast”, mida näidati 16. ja 17. mail ka ETVs. Juba ammu meie filmikunsti metsikuks mässulapseks nimetatud Keeduse tõsielupildistused on kohati väga räiged: jauravad alkohoolikud kusevad end täis ja meenutavad kõhedaksvõtvaid isiklikke eksistentsiaalsusi. Pole mingi ime, et see Mustjala vallaametnikel, pedagoogidel ja sotsiaaltöötajatel harja punaseks ajab. Vallavolikogu esimees ütles esmaspäeval ilmunud Oma Saarele: “Keeduse film sittus Mustjala valla sõna otseses mõttes täis.” Mõni kohalik häbeneb nüüd olla sealne elanik jms. Aga Saaremaa ajakirjaniku Ain Lemberi hästi tasakaalustatud ja küllalt allikalise artikli (Oma Saar, 16. V) interneti-kommentaarid on Keeduse filmi kiitvad. Järelikult: kui sul kõver pale ees, siis ära peeglit tõrva. Kärn on pikemat aega oma nina all tolknenud, aga alles probleemi televisiooni tungimisel hakkasid Mustjala võimumehed hädaldama, ametnikele iseloomulikult teisi süüdistama. Aastaid rohelistega sõdides ja riigi tippametnikega mehkeldades võitlesid nad ju välja neile nii tähtsa Saaremaa süvasadama, kuhu randus eelmisel aastal tervelt üks laev, mis aga polnud see valge, mis vallale piimajõgesid ja pudrumägesid toonuks. Nüüd ootab see õnnetu süvasadam, et saaks kaubasadamaks kinnitatud, ning kes see enam mäletab, mida kirjuhahkade rahu nimel kokku lubati.

Mõjukas (tõsielu)film pole ainuüksi kunst vaid ka sotsiaalkriitiline audiovisuaalne publitsistika, mida ühepäevatelemehed tihti teha ei suuda. Mina näen küll Keeduse filmis puudulikku kompositsiooni, teemaliinide ebaproportsionaalsust ja pealkirja põhjendamatust, kuid “Jonathan Austraaliast” on siiski üks kõva pilt ja sõna ühes tükis.

Kära Cannes’i filmifestivali püünele pääsenud filmi ja Mustjala valla vaestemaja pärast ühendab tõsiasi, et kõik see on meie tegelik elu, mille ees pole mõtet ega tohigi silmi kinni pigistada ja lubada ametivõimul omavolitseda. Elu eest ära ei jookse, olgu see kui ebameeldiv tahes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming