Ka Ameerika ja Hiina on väikseks jäänud

Marek Strandberg

Teadus üleilmastub, innovatsiooni veavad koostöö ja viljakas konkurents. Sirp küsitles teaduse ja innovatsiooni asjus OECD teaduse, tehnoloogia ja tööstuse direktoraadi riigiuuringute ja prognooside osakonna juhti Dominique Guelleci, kes eelmisel nädalal osales Tallinnas seminaril „Teaduse ja innovatsiooni mõju suurendamine ühiskonnale ja majandusele”. Alustan sellest, mis Euroopa teaduskorralduses silma paistab. OECD riikides on teadus- ja arendustegevuse korraldamine üksjagu erinev, isegi kontrastideni erinev. Teadus- ja arendustegevuse finantseerimise ja projektide hindamise puhul näeme, et näiteks Ameerika Ühendriikides kasutatakse ulatuslikult hindamiskomisjonide mudelit, hinnatakse uudsust, mitte niivõrd formaalseid kvantitatiivseid kriteeriume (seni avaldatud artiklite arvu, nende tsiteerimist jne). USAs ollakse sellise hindamismudeliga rahul, samal ajal kui paljudes maades, Eestis sealhulgas, on kasutusel kvantitatiivne, paljuski senise tegevuse hindamisel põhinev teadusprojektide valikumudel. Kas on põhjust seniseid hindamiskriteeriume revideerida? Dominique Guellec: Mina ei vastandaks kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid hindamiskriteeriume, sest tegelikult vajame neid mõlemaid. Mõlemal lähenemisel on oma eelised ja mõistagi ka probleemid. Kvantitatiivne mudel kinnistab rahastamist artiklitega edukamalt esinenud teadlastele ja uurimisrühmadele. On selge, et täiesti uue projekti või mõtte puhul on raske hinnata eelnevate publikatsioonide põhjal, kas uus plaan kujuneb edukaks, kuid on selge, et mis tahes teadusprojekti tagantjärele hindamisel on möödapääsmatu arvesse võtta ka sellega seotud publikatsioonide arvu ja muid saientomeetrilisi kriteeriume. Kõik suuremad Ameerika Ühendriikide teadusrahastu organisatsioonid, kelle raha tuleb maksumaksjalt, põhjendavad oma edu ja rolli näiteks Kongressi ees just publikatsioonide hulga ja kvaliteediga. Loomulikult tuleb kõiki indikaatoreid ja teaduse mõõtmise vahendeid kasutada õigesti. Ilmselt ütleb SKT-näitaja majanduse kohta rohkem kui mõnedki saientomeetrilised näitajad teaduse taseme kohta, aga protsessi olemusest annavad võrdleva ülevaate mõlemad. Samal ajal sõltub teaduse kvaliteedist ja uudsusest küllaltki palju. Olen veendunud, et teaduse jaoks on tähtsaimad kriteeriumid avatus ja läbipaistvus.

Mis on OECD raames uut ja huvitavat seoses teaduse hindamisega?

Oleme käivitanud teadus- ja arendustegevuse hindamiseks ja ülevaate saamiseks ulatusliku andmekaevekava, mille raames analüüsime teadlasi, teadusrühmi, nende publikatsioone ja ka selle kõige võimalikke majanduslikke väljundeid, et luua selge pilt, mis juhtub iga teadusse paigutatud euroga. Meie kui majanduskoostöö organisatsiooni roll on neis piirides mõista teadus- ja arendustegevuse majanduslikku aspekti ja loodav süsteem võimaldab seda, isegi üksiku uurija tasemel. Loomulikult on tegu kvantitatiivsetel hindamiskriteeriumidel töötava lahendusega, kuid olen veendunud, et selle abil on võimalik saada parem ülevaade kogu maailma teadusprotsessidest.

Nüüd veel teaduse hindamisest, eriti teadusprojektide riigipiiriülesest hindamisest.

Tänapäeva maailmas, kui rääkida teadusest, on tegelikult kõik riigid väikesed ning teadus- ja arendustegevuse tulemuslikkuse võti on meie arvates koostöös, ülemaailmses koostöös.

Kas väikesed Ameerika Ühendriikide või Hiinaga võrreldes?

Ei, minu arvates on ka need riigid teaduslik-tehnoloogilisi probleeme silmas pidades väikesed. Me vajame edenemiseks spetsialiseerunud, targalt spetsialiseerunud teadust, kus probleeme jagatakse maati, et tulemuslikkust ja asjatundlikkust veelgi kasvatada.

Teadus, eriti eksperimentaalne teadus, on seadmemahukas ja isegi sellised Euroopa riigid nagu Prantsusmaa ja Saksamaa on teadustöös tunnetanud seadmenappust, millest pääseteeks ongi spetsialiseerumine, teadusliku aparatuuri ja ajude arukas koostöö ja juhtimine. Minu teada liigub ka Euroopa Komisjon aruka spetsialiseerumise poole ja on loonud vastavaid programme. Minu arvates on see ainus tee, et kasvatada rahvusvahelise teaduskoostöö tulemuslikkust.

Milline peaks olema tulemuslik teaduskorraldus? Praegu püüab iga riik käigus hoida võimalikult laia teaduslikku tegevusvaldkonda.

Nagu juba ütlesin, on teaduse ja tehnoloogia probleemide ees kõik riigid üsna väikesed. Lahendus saabki olla vaid koostöös ja kui vaadata teadusartiklite autorite päritolu, on kümne viimase aastaga kasvanud artiklite arv, mille autorid on kahest või enamast riigist. See on märk, et teaduslike probleemide lahendamise parim tee on spetsialiseerunud keskuste ja seal olevate õpetlaste ulatuslik ülemaailmne koostöö. Just seda tulebki toetada.

OECD vaatenurk on, et konkurents teaduses ei tähenda veel seda, et kui Hiinas ollakse milleski edukad, siis Ühendriigid ja Euroopa kaotavad sellega midagi. Kindlasti mitte. Meie filosoofia on viljakate ideede võistluse filosoofia. Kui kaitsta ennast sellise viljaka konkurentsi eest, mis tegelikult ju tähendab uute teadmiste ja uute oskuste juurdevoolu ühiskonda, siis lõpuks kannatab selle all kogu majandus ja tööstus.

Kuidas on te hinnangul lood teadusliku informatsiooni kättesaadavusega? Sageli satuvad ühiskonna raha eest loodud teadmised kirjastuste tasuliste andmebaaside müüri taha. On arvamusi, et XIX ja XX sajandi vahetuse ja XX sajandi esimese poole Saksamaa tööstushüpegi sündis suuresti tänu tõsiasjale, et teaduslik ja tehnoloogiline teave oli vabalt saada ja kasutada.

OECD jaoks on avatud teadus ja kättesaadav teadusinfo tehnoloogilise arengu peamine küsimus. Infotehnoloogia ulatuslik areng on loomulikult muutnud ka seniseid teaduskirjastuste ärimudeleid. On ilmne, et muutused jätkuvad ja mitmedki alused tuleb ümber hinnata. Aina levinum on ka teaduse rahastajate poolt, ennekõike kui teadust tehakse maksumaksja raha eest, nõue, et asjakohased artiklid peavad olema avaldatud avaliku ligipääsuga võrguväljaannetes. Arusaadav, et artiklite eelnev retsenseerimine on töö ja muud toimetamisega seotud tööd hakkavad vaba ligipääsu tõttu olema teadusprojektide kulude osa. Sellel ja muudel teemadel suhtleb OECD avatud teaduse projekti raames ka erakirjastustega. Leida kirjastustele sobilik ärimudel, mis tagaks vaba ligipääsu teadusteabele, ei ole lihtne, kuid majandusarengu seisukohalt on tegemist möödapääsmatu sammuga.

Ja veel üks aspekt: kõrghariduse kvaliteet on otseselt seotud ülikoolide teadustasemega. Kas meil on põhjust muret tunda, et kui teadus spetsialiseerub veelgi, jaotudes maade ja kultuuride vahel, siis avaldab see paratamatult mõju ka konkreetse omakeelse ühiskonna kõrgharidusele?

Pean ütlema, et ma ei näe teaduse spetsialiseerumise ja ülikoolide universaalsuse vahel vastuolu. Renessansiajastu universaale on väheks jäänud, domineerib süvaspetsialiseerumine. See on omaette kunst, kuidas pidada ülikoole multidistsiplinaarsena, antennid vastuvõtuvalmis leidmaks uusi võimalusi sõnastada probleeme ning otsida uusi võimalusi neid probleeme lahendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming