Ka eraülikool teeb teadust

Anto Raukas

Audentese ülikooli toimetised. Koostanud Peeter Müürsepp ja Alec Charles. Tallinn 2005. 286 lk. Viimasel ajal on üha hoogustunud diskussioon Eesti haridusmaastiku tuleviku üle. Leitakse, et liiga vähe on tähelepanu pööratud kutse- ja rakenduskõrgharidusele ning ülikoolide arv on väikese vabariigi kohta liiga suur. Suuremad ja tugevamad ülikoolid näitavad näpuga väiksemate, eeskätt eraülikoolide poole, süüdistades neid kõrghariduse devalveerimises. Eriti kriitiline on olnud Tartu ülikool, kes väheneva üliõpilaskontingendi tingimustes tunnetab  esmakordselt  teravat konkurentsi  ega ole küllalt mobiilne oma töö ümberkorraldamiseks. Kuid teiste piisavalt motiveerimata halvustamine annab sageli vastupidise efekti ja tabab bumerangina kritiseerijaid endid.

Omal ajal me võrdlesime Tartu ülikooli geoloogiaosakonna lõpetanute taset Moskva ülikooli lõpetanutega ja võisime kogeda, et hoolimata moskvalaste oluliselt soodsamatest õpitingimustest (loenguid lugesid silmapaistvad akadeemikud, kasutada olid tolle aja parimad laborid ja raamatukogud), olid tartlaste teadmised ja oskused paljudes valdkondades  paremad. Esiteks on üliõpilaste vastuvõtuvõimel piirid ja teiseks olid meie tudengitel käe-jala juures abivalmis ning entusiastlikud noored õppejõud, kes ise kasvasid ja arenesid koos üliõpilastega. 

Hea ülikoolihariduse saamiseks on vaja  mitte üksnes hästi valgustatud ja demonstratsioonitehnikaga varustatud õpinguruume, vaid tasemelist teadustööd. Seni on avalik-õiguslike ülikoolide teadustöö tase olnud eraülikoolide omast märksa parem. Kiiret olukorra muutust on raske prognoosida, sest teaduslikke grante ja sihtfinantseeringu summasid jagavad eranditult avalik-õiguslike ülikoolide esindajad, kes raha eraldamisel ennast loomulikult ei unusta.

Piiratud võimalustele vaatamata  on viimastel aastatel mitmed eraülikoolid (näiteks Euroülikool) ja rakenduskõrgkoolid (Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Mereakadeemia, Sisekaitseakadeemia) lugejaid rõõmustanud sisukate teadustööde kogumikega. Eriti meeldivaks üllatuseks oli allakirjutanule Audentese Ülikooli Sihtasutuse poolt ülikooli 10. aastapäevaks üllitatud mahukas kogumik, mis haarab ajalugu, õigust, majandusteadust, sotsiaal- ja humanitaarteadusi, filosoofiat, meediat ja suhtekorraldust ning keeleõpetust. Autoritena esinevad noorte uurijate kõrval oma ala tippspetsialistid nagu Heino Arumäe, Toomas Karjahärm, Eduard Raska, Heinu Koitel jt. Kaasatud on ka Audentese ülikooli välismaalastest õppejõude (Richard Caddell, Alec Charles, Siobhan Kattago, Robert Mikecz, James Edward O?Neil, Rüdiger Theilmann). Loomulikult ei ole kogumiku ligi paarikümne teadustöö refereerimine võimalik ja seetõttu tahan pöörata tähelepanu vaid mõnele ?kõige üleannetumale? artiklile, mis peaks ärgitama kogumiku lugemisele.

Näiteks kinnitab Robert Mikecz, et Eesti ühinemine eurotsooniga 2007. aastal on selgelt enneaegne, kuivõrd Eesti majandust iseloomustab suur jooksevkonto defitsiit, kõrge tööpuuduse määr, nõrgalt arenenud infrastruktuur ning nigel tööjõu kvaliteet. Talle sekundeerib Euroopa Liidu edasiste võimaluste suhtes ülikriitiline Ivar Raig, kes analüüsib Eesti võimalusi Euroopa majanduspoliitika reformimisel ja konkurentsivõime tõstmisel. Ega neid võimalusi palju just olegi, sest loosungitest ja kõlavatest sõnadest hoolimata on Euroopa Liidu majanduskasv madal ning EL SKT moodustas 2003. aastal vaid 72% USA SKTst. Kuid midagi saab ühisesse katlasse ideede näol poetada ka väike Eesti, eeskätt majandusvabaduste suurendamise vallas, seda eelkõige väliskaubanduses, liikmesriikidevahelise konkurentsi edendamise maksupoliitikas ja põllumajanduspoliitika jätkuvas liberaliseerimises. Põllumajanduspoliitika reformimise suundadeks peaks saama nii regulatsioonide vähendamine ja lihtsustamine, aga ka otsetoetuste alandamine, ekspordisubsiidiumide järkjärguline kaotamine ning imporditollide ja -kvootide piiramine.

Teadusanalüütik Aksel Kirch vaatleb  kriitiliselt Lissaboni agendat ning Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi arengut ning sedastab, et Eesti ambitsioonikat ja innovaatilist imagot taotlev reaalsus meenutab TTÜ vastse rektori Peep Sürje tabavas sõnastuses pigem ?väsinud IT-tiigrit?. Eestis valitsev finantseerimiskord, mis jätkuvalt eraldab tagasihoidlikust riigisisesest SKTst teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks vaid 0,8% (Rootsis 4,2%, Soomes 3,8%, EL keskmine 2,0%), on meid viimas olukorda, kus Eesti teadlaskond tuleb väljasureva liigina kanda ?Punasesse raamatusse?. Eesti vajab kiiresti uut teadus- ja arendustegevuse strateegiat ja selles sätestatust ka kinnipidamist.

Praeguses poliitilises olukorras soovitan  põhjalikult tutvuda  Heino Arumäe kirjutisega kindral Laidoneri visiidist Poolasse vahetult II  maailmasõja eelõhtul (17. ? 27. IV 1939). Eks paljud poliitikud ja sõjaväelased olid kanapimedusega löödud siis ja on seda nüüdki! Kuid minevikust on võimalik õppida.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming