Ka terrorist soovib maailma muuta

Mihkel Mutt

Terrorismist on saanud mitmeharulise sotsiaalfilosoofilise suurvaidluse aine.  

Tony Blair kuulutas, ei võitluses terrorismiga ei tehta kompromisse. Samas on teada, et ka IRA hiilgepäevil hoidis valitsus läbirääkimiste tagaukse ikkagi lahti. Ja väga tõenäone, et Ameerika peab ?sunniidi kolmnurga? sissidega praegu läbirääkimisi (mõistagi kellegi kolmanda vahendusel).

Vastavate pärimiste peale on Blair öelnud, et Iraak ja IRA on täiesti eri asjad. Et IRA eesmärke olevat toetanud ka paljud korralikud inimesed mõlemal Iirimaal. Ja et nüüd aetaksegi samu asju edasi, ainult õigete, s.t poliitiliste vahenditega. Seevastu moslemiterroristidel polevat selgeid nõudmisi ega eesmärke, samuti mitte toetuspinda korralike moslemite hulgas.

Ent kas see ikka on nii? Pommipanijate põhiline poliitiline nõudmine on ju sõgedalegi selge: lõpetada võõrvägede kohalolu Iraagis.

Või kas on lubatav, et Lääne rüppe on endale pesa teinud isikud, kes seda tsivilisatsiooni aktiivselt vastustavad, ründavad elustiili ja väärtusi? Aga paavst kritiseerib samuti lääne elustiili, tarbimismentaliteeti, vähest eetilisust jne.

 

Kõlapind oma rahva hulgas

 

Sellest sõltub muide ka terrorismivastase võitluse edukus, sest üksnes n-ö ülaltpoolt, jõuvõtetega on see õnnestunud üliharva (näit Malaisias). Muidu närvutab terrorismi ainult rahva ja rahastajate toetuse ärajäämine. Kunagi ütles Gerry Adams umbes nii: ?Kui koduperenaised meie relvad ja laskemoona tänavale viskavad, siis oleme oma võitluse kaotanud.? Paljud iirlased, kes otseselt IRAsse ei kuulunud, aitasid varjata nende relvi ja laskemoona. Põhja-Iirimaal valiti üks vanglas näljastreikiv IRA-lane parlamenti. See ongi rahva poolehoid. Pole saladus, et IRA juhtkonna äsjase otsuse relvad maha panna tingis USA iiri kogukonna toetuse kokkukuivamine ja kodupubliku kasvav pahameel mafioosustuva ?armee? üle.

Väliselt on valdav enamik moslemeid niihästi Ühendkuningriigis kui mujal terrori hukka mõistnud. Ja küllap nad on mõistusepinnal siirad. Ent veel on tunded. Sotsiaalsetel ja poliitilistel probleemidel, millega Al Qaeda ja Co massipubliku silmis oma eesmärke seostavad, on araabia- ja moslemimaailmale väga suur tähtsus. Globaalselt moslemid tunnevad, et nad on löögi all, ja tahavad kaitsta umma?t (maailma moslemikogukonda). See tahe võib olla pime. Firenze ülikooli professor Paul Ginsborg kirjutab raamatus ?Igapäevapoliitika? muu hulgas: ?11. septembri sündmused kandsid endas kohutava selgusega uut ja lihtsat sõnumit: mõned üleilmsed vihkamised, mis küll otseselt ei tulene globaliseerumisest põhjustatud ülekohtust, aga mida viimane kindlasti mahitab, leiavad väljenduse väikeste inimgruppide valmisolekus ohverdada end, eesmärgiga põhjustada võimalikult suurt vägivalda ükskõik kui paljudele tundmatutele teistele.?

Selles mõttes on terroristidel sotsiaalne toetus (vaikimisi) ka nende seas, kes nende meetodeid ei toeta. Asi ise olevat ju õige. Nii et Saudi Araabia ning Pakistani eliidi ametlik jahenemine terroristide suhtes ei pruugi väga suurt rolli mängida.

Kui terrorism oleks ainult religioosne fenomen, oleks lihtne pöörduda mullade poole, et nood oma karja korrale kutsuksid. Aga asjad on teisiti. Kõige rohkem on viimasel kahekümnel aastal terrorirünnakuid toime pannud tamili tiigrid, mis on marksistlik-sekulaarne rühmitus. Seda on ka kurdi PKK. Mõlema puhul on peamine rahvuslik aspekt. (Samas kohtab arvamusi, et terrorism on just natsionalismiülene, kuna rahvusriigid olevat islami reetnud.)

Ajalooliselt ei ole islam terrorismiga silma paistnud, v.a XII sajandi ismaeliitide sekt. Samas on fakt, et enesetaputerroristide ajusid pestakse vastavates laagrites just koraaniga, täpsemini selle valikuliste katkenditega. Aga soovi korral leiab enamikust pühakirjadest õigustuse mis tahes relvastatud aktsioonile.

Radikaalsete moslemirühmituste seas on terve astmestik. Osa väidab, et enesetaputerrorism kui viimane meeleheitlik võitlusvahend on põhimõtteliselt lubatud. Kui sul ei ole võimsa vaenlase vastu muud relva, siis lased käiku viimase, mis sul on, omaenda keha. Aga seda vahendit tohtivat rakendada üksnes okupatsiooniarmee vastu vastaval maal, nt Iraagis. Seevastu pommiplahvatused Londonis olnud täiesti lubamatud. Nii et Bagdadis tohib Inglise sõjaväelasi õhku lasta? Jah, selles olevat süüdi Tony Blairi valitsus. (Massiline terrorism on tõesti enamasti olnud suunatud okupatsiooni vastu ja kadunud koos sellega, nt Hezbollah Liibanonis pärast aastaid 1982 ? 85).

Teised moslemiliidrid peavad aga Londoni plahvatusi õigeks. Ka sellest polevat midagi, et niihästi seal kui ka Iraagis, Egiptuses ja mujal saab plahvatustes surma palju moslemeid. Kui süüta õhkulennanud jõuavad paradiisi, siis Allah ütleb neile, et nad oma õhkulaskjatele andeks annaksid. Seejuures viidatakse ajaloole. Vallutajad mongolid sundisid ka alistatud moslemeid oma esiridades teiste moslemite vastu võitlema. Seepärast ei jäetud veel mongolitele vastu astumata, kuigi seejuures tapeti ka kaasmoslemeid.

Teema lõpetuseks märkigem, et USA evangelistlik kristlus ning osalt ka judaism Iisraelis on praegu väga patriootliku värvinguga.

 

Kas terroristide tegevus viib sihile?

 

Muidugi mitte, ütlevad riigitegelased. Näete, kakskümmend viis aastat üritas IRA relvadega, aga siis pidi ikka poliitiliste vahendite poole pöörduma. Kas poleks võinud kohe nii teha? See jutt ei päde päriselt. Väga tõenäoselt ei oleks Suurbritannia poliitiline kliima ja vastav jõudude vahekord ilma IRA terrorismita iirlastele praegu suhteliselt nii soodne. See ei ole poliitiliselt korrektne jutt ja seda ei saa tõestada ühe hiilgava näitega, aga kes peab silmas veerand sajandit kestnud kollektiivpsühholoogilisi protsesse, võiks nõustuda.

Moslemiterroristide vahetu eesmärk on külvata hirmu ja segadust. Londonlased on meelekindlad. Aga kui plahvatusi tuleb veel palju, siis kasvab valijate nurin, mis lõpuks ikkagi muudab ka välispoliitikat. Suurlinnade elanikel pole terrorismi eest kuhugi pageda. Aga maailmas teenib paarsada miljonit inimest oma perele elatist turistide teenindamisega. Nende töötuksjäämine seoses kuurortide tühjenemisega on globaalset suurusjärku probleem. Jne.

 

Kokkuvõtteks

 

Lääne tüüpi ühiskonna aluseks on esindusdemokraatia. Aga inimeste kaasarääkimisvajadust ei rahulda, kui kolme või viie aasta jooksul otsustavad asju heapalgalised tegelased, kellest osa on saanud valijatelt minimaalselt hääli. Sellepärast eksisteerib esindusdemokraatia kõrval alati ka osalusdemokraatia. Selle ühes servas on võimsad valitsusvälised organisatsioonid nagu Greenpeace või Amnesty, vahepeale jäävad kodanikuühendused, streigiliikumised ja nn rahvaparlamentarism, teises servas on tänavameeleavaldused, ka kähmlused ja viimases otsas terrorism. Tuleb rõhutada: vägivallaline ekstremism ei ole demokraatia sajaprotsendiline antitees. Suur viga oleks võtta terroriste kui pelgalt isikliku haiguslooga hälvikuid. Ka terrorismi subjektiivseks aluseks on rahulolematus valitseva olukorraga ja tahtmine seda muuta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming