Kaasaegsed tantsud Tallinnas

Helena Ehrenbusch

 

Augustikuus on taas põhjust kõnelda pikemalt tantsuteemadel, kuna 16. ? 31. augustini toimub Kanuti Gildi saalis rahvusvaheline nüüdistantsufestival. Kohaliku tantsurahva seas on Augusti tantsufestival arvestatava tähtsusega sündmus. Pärast suvist puhkust pakub see hea võimaluse tulla kokku, saada osa nii välismaiste kui meie endi koreograafide loomingust ning häälestuda algavale hooajale. Ka Eesti teatripildis laiemalt on nimetatud festivalil oluline roll, kuna see pakub publikule tutvumiseks kõige suuremat valikut nüüdistantsuga seotud tegemistest.

Samas ei pretendeeri Augusti tantsufestival kajastama läbilõiget Euroopa või ka maailma koreograafia paremikust, kuivõrd tegemist on pigem kuraatorifestivaliga. Eks nüüdistants isegi ole piisavalt subjektiivne, tekitades emotsioone täielikust ükskõiksusest ägedate diskussioonideni teemal, mida oleks õige või eetiline sellise nähtusena käsitleda. Tavapäraste arusaamade kohaselt peaks tantsuetendustel näha saama treenitud kehadega tantsijaid sooritamas esteetilisi ja/või mõtestatud liikumismustreid. Nüüdistantsu aga iseloomustab sageli väljumine harjumuspärasest mõttemallist: lavale tuuakse mõnikord ootamatu välimusega tantsijaid või põimitakse sõnaline eneseväljendus liikumiskeelega niivõrd tihedalt, et kohati võib vaatajas tekkida arusaamatus, kas tegemist on ikka tantsu või hoopis sõnateatriga.

Nüüdistantsule on iseloomulik ka eksperimenteerimine kehade ning erinevate objektide, muusika ja ruumi suhtega. Näiteks on prantslase Emanuelle Huynhi  lavastus valminud visuaalse kunsti väljendusvormide toel, mille koreograaf on omakorda sidunud tegevusega, mida võiks nimetada manamiseks. Paratamatult assotsieerub selline kooslus muistsete rituaalsete tantsudega. Ehk on nüüdistants mõnikord siiski sillaks urbaniseerunud ühiskonna ja selle ajaloolis-kultuurilise tausta vahel, mille puudumist on aeg-ajalt kaasaegsemat suunda esindavale tantsuteatrile ette heidetud?

Mõned kriitilisemad vaatajad on lisaks väljendanud ka arvamust, et Eestis laialdasemalt levinud ja pigem postmodernistlikuna iseloomustatav tantsukunst sisaldab endas liigselt nihilismi ja absoluuditaotlust, millel puudub side traditsioonidega, sügavam sisu ja nauditav vorm. Siinkohal pakub festival võimaluse tutvuda meil seni vähetuntud Iisraeli koreograafiaga Noa Dari loomingu kaudu. Seda on iseloomustatud kui ?tõelise tantsu? esindajat. Eks näis, kuivõrd Dar võiks kõigutada eespool kirjeldatud seisukohti. Üsna tabavalt tundub aga nüüdistantsu üldisemalt iseloomustavat Jo Strømgren Kompani loomingu kirjeldus: selle edu arvatakse seisnevat omapärases ?käekirjas?, mis segab tantsuteatri selle erinevate vormide ning filmiga, põimides absurdihuumori eksistentsiaalsete küsimustega. Jäägu definitsioonide leidmine ja tõlgendamine siiski vaatajate ning kriitikute ülesandeks. Samas võib eeldada, et teisipäeval alanud festival pakub kaasaegsele tantsule laiemat vaatenurka kui varasematel aastatel.

 

Helena Ehrenbusch

Jo Strømgren Kompani ?The Hospital?.

KNUT bry

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming