Kainestav ja hariv Sassoon

Toomas Paul

Donald Sassooni kultuurilugu on äärmiselt hariv raamat. Enamik sellest, mis eestlased on oma „muistse vabadusvõitluse” või ärkamisaja kohta kirjutanud, on lapselikult etnotsentristlik. Ei ole püütudki seada siinseid sündmusi Euroopas samal ajal toimunu taustale. Sasooni lugemine mõjub kainestavalt. Eesti on Läänest vaadates niivõrd marginaalne, et ükski meie kuulsustest (paitsi  Eduard Vilde, keda mainitakse kui Balzaci epigooni) – ei Johan Köler, Rudolf Tobias ega Eduard Wiiralt – ole mahtunud tuhandete “tegijate” hulka.

Ei loe, et meie meelest on Arvo Pärt maailmakuulus helilooja. Vaid baltisakslane August Friedrich Ferdinand von Kotzebue, saksa melodraama unustamatu meister, pälvib tutvustamist (lk 239). Eriti ootamatu on, et meie rahvusliku religiooni suurmanifestatsioonid – üldlaulupeod – ei vääri Euroopas märkamist. Pole parata: meie kultuuritootjad ega kultuurisündmused ei täida kvalifikatsiooninormi. 

Pastor Jakob Hurt õhutas, et kuigi Eesti on väike, saagem vaimult (s.t kultuuri poolest) suureks, ning nooreestlased soovisid saada eurooplasteks, jäädes eestlasteks. Eestlaseks jäämine on ehk õnnestunud (kuigi mitte selles mõttes, nagu Jaan Tõnisson seda tahtnuks), aga eurooplaseks saada ei ole olnud jaksu. Autor sedastab kerge irooniaga: „Pärast Vene ja Austria-Ungari impeeriumide lagunemist tekkis hulk uusi riike.Poola, Soome, Leedu, Eesti, Läti, Ungari, Austria, Jugoslaavia (selle koosseisus ka Serbia ja Montenegro) ning Tšehhoslovakkia… Kõikides neis riikides tekkis oma rahvuslik uhkus, pandi kirja või kirjutati  ümber oma ajalugu, äratati ellu suured kirjamehed ning asuti määratlema ja kaitsma oma kultuuri või õigemini seda, mida nimetati oma kultuuriks – tegelikult kujutas see enesest kohalikku segu mitmeti filtreeritud ja mitmelt poolt pärit komponentidest – ja mis polnud põrmugi puhtam kui ükskõik kelle teise kultuur” (lk 672-673).

Raamatus käsitletakse kirjanikke, kes on vanad tuttavad, nagu Lev Tolstoi ja Maksim Gorki, kelle teosed ma poisipõlves viimseni kõik läbi lugesin. Ja loomulikult klassikud Johann Wolfgang von Goethe, Victor Hugo, George Sand, Charles Dickens,  Sir Walter Scott, Jules Verne, Edgar Allan Poe, Agatha Christie. Kõik ei mahu parnassile, kuid ikkagi on hea meel, et ka Aldous Huxley üks romaan ja Jevgeni Jevtušenko üks luuletus on ära märgitud – Mihhail Bulgakovi ja Isaak Babeli kohta öeldakse vaid, et nad on „kuulsad ukraina päritolu kirjanikud” (lk 385), vaene Herman Hesse on aga üksnes nimi enim tõlgitud autorite tabelis (lk 1003).

Õigusega pühendatakse tähelepanu metseenidele nagu Napoleon III, Hitler, Mussolini ja Stalin. Kultuur nihkub paremini paika, kui kontekst on kohal.  Piinlik lugu, aga – kole palju on tegelasi, kelle nime esimest korda kohtasin. Ma ei mõtle statiste, keda on mainitud möödaminnes, vaid neid, kes figureerivad kümnetel lehekülgedel nagu näiteks Théophile Gautier, Edward George Bulwer-Lytton, Eugène Sue, Anthony Trollope. Lohutav on, et raamatu eesti keelde toimetaja on hariduselünki aimanud ning maarahva jaoks joone alla lisanud esmase info. Lahedalt kirjutatud, mitmes mõttes valgustav ja silmi avav teos on paks ja põhjalik ning vajaks teaberohkuse tõttu õigupoolest teist korda lugemist.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht