Kaks Brežnevi käsitlust Venemaalt

Olev Liivik

Nii Sokolov kui ka Mletšin esindavad ajalookirjutuse kommertslikku suunda.      Leonid Mletšin Brežnev. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa, toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak,  2011. 502 lk. Boriss Sokolov, Leonid Brežnev ja tema „kuldne ajajärk”. Vene keelest tõlkinud Toomas Kall, toimetanud Sirje Laidre. Kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2011. 324 lk.  Tänavu kevadel ilmus eesti keeles peaaegu üheaegselt kaks NLKP KK peasekretäri Leonid Brežnevi elulooraamatut: Leonid Mletšini „Brežnev” ja Boriss Sokolovi „Leonid Brežnev ja tema „kuldne ajajärk””. Sokolov on Venemaal  tuntud ajaloolane, Mletšin rahvusvaheliste suhete ekspert ja ajakirjanik, kes on viimasel ajal pühendunud XX sajandi ajaloost kirjutamisele. Mletšini raamatu kirjastaja Varrak reklaamib teda millegipärast ka ajaloolasena, mida ta tegelikult ei ole. Mõlemad autorid esindavad ajalookirjutuse kommertslikku suunda. Nad on äärmiselt produktiivsed, keskendunud peamiselt XX sajandi suurmeeste biograafiate koostamisele ning populaarsetele käsitlustele sensatsioonihõngulistel teemadel, mis huvitavad keskmist ajalookirjanduse lugejat. Nii Sokolov kui Mletšin on tuntud ka eesti raamatusõpradele, kuna osa nende teostest on avaldatud eesti keeles.   

    

Brežnevi biograafiate avaldamisega kõnnivad Mletšin ja Sokolov sissetallatud radadel. Leonid Brežnev on vaieldamatult XX sajandi suurkuju, kelle elulooraamat huvitab inimesi. Liiatigi on Brežnev tänasel päeval Venemaal äärmiselt populaarne ning paljud meenutavad teda nostalgiaga. Mis puutub Brežnevi valitsemisperioodi uurimisse, siis on tulemused seni Stalini või Hruštšovi ajajärguga võrreldes tagasihoidlikud. Põhjuseks võib olla suhteliselt lühike ajaline distants ning juurdepääsu  piirangud arhiiviallikatele. Ilmunud käsitlused, ka vaadeldavad elulooraamatud, baseeruvad enamalt jaolt memuaaridel, kuid mõistagi ei ole allikad iseenesest teaduslikkuse mõõdupuu. Boriss Sokolov tunnistab Brežnevi biograafia eessõnas, et püüdis raamatusse lülitada „kõige huvitavamad materjalid” Brežnevi kohta. Järelikult puudusid tal ambitsioonid kirjutada põhjalik uurimus NSV Liidu pikaaegse liidri kohta. Eriti selgelt ilmneb see kasutatud  kirjandust silmitsedes – see ei ole kuigi põhjalik. Ta on vaadelnud küll olulisemaid Venemaal avaldatud käsitlusi Brežnevist, aga näiteks memuaaride hulgast ei ole tema tähelepanu köitnud pikaaegse NSV Liidu välisministri Andrei Gromõko ja mitme madalamal ametikohal teeninud parteibürokraadi mälestused. Seeeest on Sokolov innukalt tsiteerinud ja viidanud näiteks Leonid Brežnevi mälestustele, mis kirjutati peasekretäri nimel ega tohiks mingil  juhul kuuluda „huvitavate materjalide” hulka. Ebaproportsionaalselt palju on Sokolov tsiteerinud Brežnevi abikaasa Viktoria mälestusi pärast abikaasa surma ning väimehe Juri Tšurbanovi mälestusi, mis ilmusid 1990. aastate algul. Brežnevi isiklikul eestkostel siseministri asetäitjaks tõusnud Tšurbanov püüdis ilmselgelt näidata kadunud äiapapa tegevust paremas valguses, kui see tegelikult oli. Ühtlasi püüdis ta ennast rehabiliteerida, sest istus  äiapapa valitsemise ajal sooritatud riigivara riisumise eest trellide taga. Sokolovi raamatus on olulise koha hõivanud veel 1990. aastate keskel postuumselt avaldatud Viktor Grišini mälestused. Grišin sai Brežnevi ajal Moskva parteijuhiks ja kuulus küll ametikoha poolest NLKP KK Poliitbüroosse, aga peasekretäri lähimate usaldusaluste  hulka mitte. 

Tuleb tunnistada, et Leonid Mletšin on näinud Brežnevi elulooraamatu koostamisel Boriss Sokolovist rohkem vaeva. Näib, et läbi töötatud materjali hulk on mitu korda suurem, ehkki viiteaparatuuri ja kasutatud materjalide loetelu puudumisel võib siin-seal ainult aimata, kelle tähelepanekutele või arvamustele Mletšin ühel ja teisel puhul on toetunud. Erinevalt Boriss Sokolovist on ta kasutanud arhiivimaterjale. Kuna paljud kasutatud allikad ei ole täpselt tuvastatavad, siis ei julge ma peale NLKP KK Poliitbüroo koosolekute protokollide  ja nomenklatuurse kaadri isikutoimikute muid arhiivimaterjale loetleda. Mletšin on intervjueerinud mitut Brežnevi alluvuses töötanud isikut ning arvatavasti saanud neilt mõningaid dokumente, mida tarvitas raamatu kirjutamisel. Sellegipoolest ei iseloomusta teda põhjalikkus kas või sellepärast, et ta ei ole maininud paljusid Brežnevist varem avaldatud uurimusi, kaasa arvatud Sokolovi käsitlust, mis ilmus vene keeles neli aastat varem ja pidi olema  talle muidugi teada.     

    Võrreldes Sokolovi Brežnevi biograafiaga, on Mletšini raamat kirjutatud ladusamalt ja põnevamalt. Käsitluse teevad nauditavaks eelkõige arvukad dialoogid ja vestlused, mis mõjuvad ajastutruult; ma küll kardan, kas osa ei ole mitte ilukirjanduslikud fiktsioonid või vähemasti kunstilised liialdused. Tema käsitluse miinuseks on minu meelest faktide liigne kuhjamine ja suutmatus teha üldistusi: raamat kubiseb väheolulistest tegelastest ja vahejuhtumitest.  Leonid Mletšini elulooraamatut Brežnevist ei saa mitmel põhjusel pidada teaduslikuks uurimuseks. Ma piirdun ainult ühe probleemiga. Juhul kui ühe sündmuse kohta on liikvel mitu tõlgendust või kirjeldust, siis on Mletšin valinud neist ühe, selgitamata oma eelistuse põhjusi, rääkimata muude versioonide olemasolu nimetamisest. Näiteks Brežnevi surma tuvastamise ja sellest perekonnale ning riigi juhtkonnale teatamise kohta on neli tunnistust,  mis mitme detaili poolest lahknevad. Mletšin on neist eelistanud Brežnevi raviarsti Jevgeni Tšazovi oma. Leonid Mletšin käsitleb Boriss Sokolovist põhjalikumalt Brežnevi aja juhtivaid töötajaid ja iseäranis temale lähedal seisnud inimesi. Ta jälgib nende edulugusid ja tagasilangusi ning kirjeldab viise, kuidas Brežnev ühest või teisest talle mitte meelepärasest tegelasest vabanes. Ilma igasuguse kahtluseta oli NLKP KK kaadripoliitika peasekretäri A ja O ning tema peamisi võimuinstrumente. Ühtegi olulisemat kaadrimuudatust partei- ja riigiaparaadis ei tehtud Brežnevi nõusolekuta. Sageli paigutas ta ametikohtadele inimesi isikliku tutvuse ja sümpaatia põhjal, soosides ja edutades neid, kellega oli varem koos töötatud. Sellest hoolimata kuulus Brežnevi lähimasse ringi Kremli võimuringkondades varem liikunud funktsionääre. Jäägitult usaldas ta parteipeaideoloogi Mihhail Suslovit, KGB esimees Juri Andropovit ja Andrei Gromõkot. Brežnevi elulooraamatute autorid rõhutavad,  et NLKP KK peasekretär oli hea suhtleja ja inimesetundja. Talle meeldis teha telefonikõnesid liiduvabariikide ja oblastite juhtidele, et pärida viljavarumise käigu või vestluspartneri tervise kohta, kui see oli tema parem tuttav. Tegemist oli rituaalse toiminguga, mille eesmärk ei olnud informatsiooni kogumine, vaid n-ö tähelepanu vahetamine: Brežnev esines hoolitseva ja tähelepaneliku valitsejana, aga ootas omakorda imetlust ja tänulikkust. Boriss  Sokolov osutab veel ühele huvitavale seigale. Nimelt kinkis ta kirgliku jahimehena poliitbüroo seltsimeestele käntsaka sealiha, millega ta samastus Sokolovi arvates keskaegse monarhiga, kes tegi oma õukondlastele annetusi. Ilmselgelt tähtsustas Brežnev üle ka ordenite jaotamist oma lähikondlastele, kuna edeva inimesena oli ta aumärkide särast pimestatud, nõutas neid endale igal võimalusel  ega mõistnud, et paljudele ei tähendanud aumärgid sedasama, mis temale. Tihti suhtuvad elulooraamatute autorid oma kangelasse paremini või halvemini varjatud sümpaatiaga. Sokolov ja Mletšin ei ole selles mõttes erandid, aga neile ei ole siiski põhjust ette heita Brežnevi ülemäärast kiitmist. Nad ei pea teda säravaks  poliitikuks, aga sugugi mitte ka halvaks riigijuhiks. Nad leiavad, et Brežnev suutis oma autoriteedi, isikuomaduste ning õnnestunud kaadripoliitika abil hoida kogu oma pika valitsemisperioodi jooksul (1964–1982) võimuohje kindlalt oma käes. Ometi tunnistavad mõlemad, et tal puudusid riigijuhina ambitsioonikad eesmärgid. Mletšin viitab ajakirjanikule ja diplomaadile Aleksandr Bovinile, kelle sõnul oli Brežnevil peamiselt kaks ideed: vabastada NSV Liidu elanikud sõjahirmust ja kindlustada, et inimesed elaksid paremini. Mis puutub elanikkonna elatustasemesse, siis tegi see 1960. aastatel läbi märgatava tõusu, kuid pidurdus järgmisel aastakümnel, et minna üle vähikäigule. Hullema suutsid ära hoida naftadollarid. Ma nõustun Sokoloviga, kes nimetab Brežnevi valitsusaega stabiilseks nii rahva kui nomenklatuuri jaoks. Stabiilsusest saab rääkida nii majanduselus ja ühiskonnas, mida  iseloomustasid tardumus ja stagnatsioon. Ma rõhutaksin selle asemel stabiilsust NSV Liidu valitsemises, mis tõi vähem või rohkem kasu kogu ühiskonnale, aga eriti meeltmööda oli see partei- ja riigibürokraatiale. Leonid Brežnev ei algatanud ebapopulaarseid ja mõtlematuid valitsemisreforme nagu Hruštšov, kelle poliitika põhjustas pahameelt ja viis viimaks tema minemakihutamiseni riigi eesotsast. Kui nimetada kedagi, kellele Brežnevi valitsemisaeg oli  „kuldne ajajärk”, nagu kõlab Sokolovi raamatu pealkiri, siis oli see parteiline nomenklatuur. Suhtumisel nomenklatuuri ilmneb kõige selgemalt Brežnevi üks elumotodest: ela ise ja lase ka teistel elada. Tema valitsusajal laienesid juhtiva kaadri privileegid, ta kohtles leebelt võimuteostajaid keskaparaadis ja kohtadel, vaatas läbi sõrmede riigis vohanud korruptsioonile ega kiirustanud vigu teinud ametnikke karistama.     

Siit jõuan ma Brežnevi riigijuhivõimete ja  hariduse juurde. Sokolovi arvates, oli Brežnev kehv strateeg, kuid hiilgav taktik. Juhul kui seostada otsuste langetamata jätmist strateegiaga, siis võib Sokoloviga isegi nõustuda, kuigi üldjuhul loetakse halvaks strateegiaks valesid valikuid. Samuti puuduvad veenvad argumendid, miks pidada Brežnevit hiilgavaks taktikuks. Sokolovi väide, et Brežnev oli hea läbirääkija, ei tee temast kahtlemata veel „hiilgavat taktikut”. Sokolovi hinnangul tulenesid Brežnevi  hädad riigijuhtimises kehvast haridusest, kuigi formaalselt oli peasekretäril omandatud keskharidus, millega ta ei jäänud oma lähikondlastele sugugi alla. Mulle näib, et põhjuseks oli pigem laiskus ja mugavus, mis võimendusid riigijuhiks olemise ajal, seda aga kumbki biograafia autor ei tunnista. Brežnevile oli koguni lugemine vastumeelne, rääkimata kirjutamisest, mida ta tegi Mletšini andmetel vigaselt. Nii Mletšin kui Sokolov oletavad, et Brežnev kirjutas ise oma viimase kõne 1964. aastal NLKP KK Presiidiumi istungi jaoks, sellega andis ta viimase hoobi errusaadetavale Hruštšovile. Pärast peasekretäriks saamist koostasid tema kõnesid abid ja referendid. Ta loobus peaaegu täielikult bürokraatlikust kirjatööst, usaldades selle oma abilistele. Oma ametikoha tõttu oli ta sunnitud pidama kõnesid, mida ta luges maha, kuid pikemaid dokumente loeti talle ette. Muidugi võib väita, et hea juht oskab ülesandeid  delegeerida, kuid Brežnev vajas riigijuhtimise igas elemendis kõrvalist abi ega oleks suutnud ühtegi olulist otsust langetada iseseisvalt. Paratamatult ei ole Brežnevi elulooraamatutesse mahtunud kõik teemad, mille vastu võiks lugeja huvi tunda. Sokolovi võib tunnustada Brežnevi eraelu, perekonna ja hobide värvika kirjeldamise eest. Samas on nii tema kui Leonid Mletšin võrdlemisi pealiskaudselt  vaadelnud sisepoliitikat, kui välja arvata mõned ideoloogia ja kultuurielu aspektid. Mõlemad valgustavad näiteks juhtkonnas toimunud vaidlusi stalinismi ümberhindamise üle ning Sokolov tutvustab üksikasjalikult „arenenud sotsialismi” kontseptsiooni, mis tähendas utoopilise, ent fundamentaalse kommunismiidee kõrvaleheitmist. Rohkem on kirjutatud  mõlemas raamatus Brežnevi ajastu välispoliitikast. Sokolovi käsitlusest saab suhteliselt hea pildi Tšehhoslovakkia sündmusest 1968. aastal, pingelõdvenduspoliitikast ja NSV Liidu vägede sissetungist Afganistani 1979. aastal. Võib-olla võinuks avada enam Brežnevi rolli NSV Liidu välispoliitikas, ehkki on üldiselt teada, et tema teadmised ja orienteerumisvõime selles vallas oli nõrk.   

Kokkuvõttes leian, et kahe Brežnevi elulooraamatu ilmumine eesti keeles on positiivne. Mletšini koostatud biograafia on rohkem meelelahutuslik ja peaks köitma lugejaid, keda huvitavad Brežnevi kaaskondlased, võimuintriigid ning igapäevane võimu teostamine,  Sokolovi oma võib soovitada neile, kes soovivad saada kompaktsemat ja üldistatumat pilti Brežnevi ajastust ja tema isikust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming