Kaks häda majanduspoliitilises mõtlemises

Nõudlust tuleks ergutada just eelarvedefitsiidi toel, sest maksude tõstmine kulutuste katteks oleks teise käega majandusest äravõtmine.

RAIVO SOOSAAR

Siinses artiklis vaadeldakse kriitiliselt kaht meie majanduslikus mõtlemises levinud arusaama: suhtumist, nagu võiks kavala majanduspoliitikaga naabrite arvelt edu saavutada ning teiseks nõudluse tähtsuse alahindamist. Nimetatud poliitika mõjude hindamine on oskamatusest või soovimatusest olnud ühekülgne ja vildakas.

John Maynard Keynesi kohta on kriitikute leerist öeldud: „Keynesi arvates ei ehitatud Egiptuses püramiide mitte sellepärast, et maa oli rikas, vaid maa oli rikas sellepärast, et ta ehitas püramiide.“¹ Keinsluse alustala ja firmamärk on efektiivse nõudluse kontseptsioon, mille kohaselt selleks, et rohkem toota, tuleb rohkem kulutada, olgu tarbides või investeerides. Tulu ei saa teenida, kui keegi ei tee kulutusi. Kui kõik valitsused palkade alandamisse panustades riigi konkurentsivõimet üritavad tõsta, on palkade viletsuse tõttu keeruline „konkurentsivõimelist“ toodangut realiseerida. Mida laialdasemalt ja intensiivsemalt kärpida, seda kiiremini liigutakse mööda allakäiguspiraali üleüldisele vaesusemaale, kus vaesuse põhjuseks on vaesus.

Keynesi säästmise paradoks on üksikisiku seisukohalt mõistliku, kuid kollektiivselt rumala käitumise üks tuntumaid näiteid. Kui indiviid suurendab säästmist, kahandab see turunõudlust ja sealt edasi tootmist. Säästmise suurenemise tagajärjeks on nõudluse vähenemine, sissetulekute langus ja sellega kaasnev säästmisvõimaluste kokkutõmbumine. Analoogselt on firmale kasulik tööjõukulusid vähendada, kuid majandusele kui tervikule on see kahjulik, sest väiksemad palgad vähendavad tarbimist.² Kui tarbimine kidub, ei ole firmadel huvi investeerida olgu kui tahes ahvatlevad laenutingimused. Milleks osta uusi masinaid, kui olemasolevad on alakasutatud?

Ühiskondi ei kummita vahetult mitte niivõrd ideede, ettevõtlikkuse või aineliste ressursside nappus kui efektiivse nõudluse puudus. Digilahenduste nuputamise, regulatsioonide optimeerimise ja muude nn pakkumispoolsete meetmete arendamise tuhinas ei tohi unustada majandusarengu seisukohalt vähemasti sama olulist nõudluse poolt. Kui meid kimbutab nõudluse defitsiidist tingitud töötus, siis koolitustega töötajate oskuste parandamine tööhõivet ei suurenda. Nobelist William Vickrey on seda nimetanud inimeste järjekorras ümbertõstmiseks,³ L. Randall Wray töötuse ja vaesuse ümberjagamiseks.⁴

Kui tööjõud on kasutuseta ja paljudel on mittevabatahtlikult osaline tööaeg, tuleks nõudlust valitsusepoolse defitsiitse kulutamise abil ergutada. Täistööhõive tasemeni ei ole põhjust muretseda, et see oleks hindade stabiilsust ohustav, sealt edasi aga küll. Nõudlust tuleks ergutada just eelarvedefitsiidi toel, sest maksude suurendamine kulutuste katteks oleks teise käega majandusest äravõtmine. Võib ka küsida, kas avaliku sektori stiimul ei tõrju erasektori investeeringuid välja. Vickrey leiab, et vastupidi: eratoodete nõudluse kasv muudab erainvesteeringud kasumlikumaks.

Õige suurusega stiimul ei suurenda pikemas perspektiivis riigivõlga, sest selle poolt esile kutsutud hõive suurendamine vähendab valitsussektori defitsiiti, kuna suurem hõive tähendab paremaid maksulaekumisi ja toetusevajajate vähenemist. Kui riigil on oma valuuta ja selletõttu keskpangal piiramatu rahatrükkimise võimalus, siis ei ole mingisugust alust karta, et riigivõla teenindamine võiks hakata üle jõua käima.⁵ Ainsaks tõeliseks takistuseks täistööhõive saavutamisel on soovimatus selle poole püüelda.

Nõudluse defitsiidis vaevlevates ühiskondades tuleks parima kasinuspoliitika asemel juurelda, palju ja mil viisil majandust eelarvedefitsiidi abil stimuleerida. Ei pea tingimata investeerima avalikku taristusse. Majandust võib stimuleerida ka erakulutusi soodustavate maksukärbete abil. Tõsises kriisiolukorras, kus iseäranis tähtsal kohal on kiirus, on maksukärbetel eelis, sest suurte avaliku sektori investeerimisprojektide elluviimine nõuab aega. Modernne rahateooria propageerib nõudluse suurendamiseks ning täistööhõive saavutamiseks valitsusepoolset töögarantiid kõigile töösoovijatele.

Oluline on mõelda, kuidas ületada põhjendamatuid hirme valitsussektori defitsiidi ja riigivõla osas ning suurendada poliitilist ja administratiivset kompetentsust stiimulite rakendamisel. Kui tööturul esineb alahõivatus, siis järelikult on valitsuse eelarvedefitsiit liiga väike. Nagu Keynes on sedastanud: muretse töötuse pärast, küll eelarve saab iseendaga hakkama. Defitsiidi suurendamine vähendab tööpuudust, tööpuuduse vähenemine kahandab defitsiiti. Defitsiidi vähendamine seevastu suurendab nõudluse vähenemise efekti tõttu töötust, töötuse tõus kasvatab defitsiiti. Nõudlusele tuleks mõelda igas kontekstis. Kui arvatakse, et vähenev rahvastik vajab väiksemat avalikku sektorit ning asutakse riigireformiga hulganisti valitsussektori töötajaid koondama, avaldab see mõju kogunõudlusele. Selle vähenemisel on palju otseseid ja kaudseid negatiivseid järelmõjusid, sealhulgas soodustatakse väljarännet, s.o rahvastiku vähenemist.

Püüdu naabri kulul majanduses edu saavutada võib ohtralt täheldada nii riikide kui ka omavalitsuste tasandil. Majanduse elavdamisel panustatakse riiklikult pigem monetaar- ehk rahapoliitikale kui fiskaal- ehk eelarvepoliitikale. Ekspansiivne monetaarpoliitika, mille põhivahendiks on intressimäärade alandamine, peletab kapitali ja see nõrgendab valuutat. See omakorda muudab riigi toodangu eksportturgudel odavamaks ning impordi siseturul kallimaks, nõnda et kodumaisel toodangul on mõlemal pool piiri rohkem minekut.

Paraku on ühe riigi valuuta nõrgenemine teise riigi jaoks valuuta tugevnemine, mis teeb selle riigi ettevõtete toodangu vähem konkurentsivõimeliseks. Fiskaalne stimuleerimine defitsiitse kulutamise kaudu seevastu suurendab nõudlust nii sise- kui välismaise toodangu vastu. Mida avatum on majandus, seda suuremas proportsioonis turgutab ekspansiivne fiskaalpoliitika kaubandus­partnerite majandust. Eriti avaldatakse survet Saksamaale, et see oma majandust rohkem fiskaalselt stimuleeriks ja sellega nii endale kui ka teistele hoogu annaks. Muu hulgas on rõhutud sellele, et passiivsus ei ole kõige kenam olukorras, kus ise lõigatakse mitmel moel kasu sellest, et naabritel täbarasti läheb. Peale selle, et ettevõtted ja spetsialistid Kreekast Saksamaale kolivad, on eurokriisi tagajärjel Saksamaal supersoodne laenata, sest võlakirjade intressimäärad on erakordselt madalad. Kapitalile on Saksamaa võlakirjad kindel sadam, kui ümbruskonnas torm tõuseb.

Talentide ehk oskustööjõu oma riiki meelitamine tähendab, et mingi riik jääb neist ilma. Mida ägedam on konkurents tööjõu ja investeeringute pärast, seda suurem on oht, et lõpuks kaotavad kõik riigid. Võidu maksukoormust alandades jõutakse kiiresti punktini, kus ei jätku piisavalt finantse hariduse ja avaliku taristu ülalpidamiseks ning keskkonna- ja sotsiaalprobleemidega tegelemiseks, mille tõttu hakkab kannatama tootlikkus. Ratsionaalne on reageerida samamoodi, sest loobudes võidujooksust kaotatakse igal juhul, kuna tööjõud ja kapital lasevad kõrge maksukoormuse tõttu jalga.

Talentide, investorite, tarbijate turistide (sh konverentsituristide) teistelt ületrumpamine on tegevus, mis iseenesest midagi juurde ei tooda. Selleks kulutatud aega ja muid ressursse saaks pruukida tootlikumal viisil. Seega on kõigi huvides teatud siduvad kokkulepped.

Heaks eeskujuks ELi tasandil on käibemaksudirektiiv, mis sätestab, et harilik käibemaksumäär ei tohi olla madalam kui 15%. Samuti reguleerib direktiiv täpselt vähendatud käibemaksude kasutamist. Alammäärad on ELis kehtestatud ka alkoholi-, tubaka- ja energiaaktsiisile. Samal ajal ei ole tarbimine nii mobiilne maksubaas kui kapital või tööjõud, mille maksustamise harmoniseerimise osas on edasiminek seniajani olnud tagasihoidlik.

Kohalike omavalitsuste (KOVide) vahel toimib inimhingede pärast konkurents, sest üksikisiku tulumaks laekub elukohajärgsesse KOVi. Mida rohkem tööga hõivatud inimesi KOVis elab, seda kopsakam maksubaas. Paraku on siin tegu järjekordse nn nullsumma mänguga.

Arutatud on KOVidele laekuva tulumaksu jagamist töö- ja elukoha omavalitsuste vahel, sealjuures suurem osa saaks elukoha KOV. Kuid see pole ainus võimalik lahendus. Maailmas on rakendatud nn pendeldajate maksu, mis kujutab endast pisikest lisatulumaksu neile, kelle töökoht on linnas, ent kes elavad väljaspool linna. Loodetavasti võetakse haldusreformi käigus või vähemalt vahetult selle järel käsile KOVide tulubaasi küsimused ning tellitakse selle valdkonna asjatundjatelt põhjalik analüüs, mis muu hulgas pakuks konkreetseid meetmeid fiskaalse konkurentsi vähendamiseks.

Kindlasti saab seal sel juhul olema üks soovitusi omandi maksustamise suurendamine. Siin on kaks teed: kas mingil viisil suurendada maamaksu tähtsust või kehtestada kinnisvaramaks, mis kaasab maa kõrval maksubaasi sellel paiknevate ehitiste väärtuse. Omand on Eestis võrreldes ELi teiste riikidega vähe maksustatud ja omandimakse peetakse majandusteadlaste seas suurepärasteks kohalikeks maksudeks.⁶ Maksukonkurentsi seisukohalt on oluline, et omand on vähem mobiilne maksubaas kui tarbimine või töökohad.⁷

1 Nikolai Köstner, Jumalaga, majanduskriis. Ilmamaa, 2014.

2 Marc Lavoie, Post-Keynesian Economics: New Foundations. Edward Elgar, 2014.

3 William Vickrey, Fifteen fatal fallacies of financial fundamentalism: A disquisition on demand-side economics. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, Vol. 95, pp. 1340–1347, 1998.

4 L. Randall Wray, Why Minsky Matters: An Introduction to the Work of a Maverick Economist. Princeton University Press, 2016.

5 Siiri Liiva, Euroopa keskpank selgitab: miks ta ei saa pankrotti minna. http://majandus24.postimees.ee/3648415/euroopa-keskpank-selgitab-miks-ta-ei-saa-pankrotti-minna

6 Teiste hulgas on väga kiitvaid sõnu maamaksu kohta öelnud William Vickrey ja Milton Friedman: Jeffrey P. Cohen, Cletus C. Coughlin, An Introduction to Two-Rate Taxation of Land and Buildings. – Federal Reserve Bank of St. Louis Review, May/June, pp. 359–374, 2005.

7 Häid omadusi on teisigi. Näiteks erinevalt tuludest on ehitisi raske ja maad võimatu peita ning omandi maksustamise maksubaas on majandustsükli kestel (languste ja tõusude ajal) stabiilsem kui tulumaksu või müügimaksu maksubaas. KOVidele on laenutegevuse piirangute tõttu (selle taga on omakorda suuresti rahatrükkimise võimaluse puudumine) tähtis vähe­volatiilne tulubaas.