Kaks protsenti on parasjagu

Kaarel Tarand

16. septembril 1998. aastal kiitis riigikogu heaks dokumendi „Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused” (www.riigiteataja.ee/akt/76129). Vanemad inimesed mäletavad seda veel ja teinekord tsiteerivadki heldimusega. Väidetavalt on kõik hilisemad valitsused selle dokumendi järgi ka kultuurielu korraldanud ja et põhialused on üsna üldsõnalised, oleks ka raske tõestada lausa vastupidist. Mõnes punktis siiski. Näiteks on olnud riigikogu tahe  see, et kultuuritoodetele ja -teenustele kehtiks üldisest madalam käibemaksumäär. Nagu ka see, et kõrgharidusega kultuuritöötaja tasu ületaks riigis kehtiva keskmise palga. Palk on endiselt keskmisest madalam, käibemaksusoodustus aga kaotatud.       

Sel mälestusväärsel aastal 1998 oli Eesti riik veel üsna habras ja omapead, ei olnud selgust me julgeoleku ega majandusliku tuleviku osas, liitumiskutseid laual polnud, nagu polnud ka näiteks veel ellu kutsutud Euroopa ühisraha. Kauge enneminevik.  Kui nüüdisajal mõni loovisik või muidu vaimutöö tegija sõna võtab, alustab ta alatihti lausega „Eestis puudub kultuuripoliitika” (näiteks kolmapäeval Eesti Päevalehes Peeter Laurits ja Toomas Vint). Või jõuab selle tõdemuseni jutu käigus.       

Peaaegu igal elualal on strateegiadokumente sel sajandil korduvalt muudetud ja täiendatud. Kultuuripoliitika põhialused aga hõljuvad kuskil poliitilises perifeerias, kus eliit  arvab paremaks teda mitte torkida. See meenutab natuke seda, kuidas erakonnad iseenda elu reguleerivaid dokumente puudutada ei taha („ärme parem arutelu üldse ava, äkki ei suuda me lõpuni meelekindlaks jääda ja teeme lõpuks varasemast veel halvema ning rahvale rohkem vastukarva reegli”). Kultuuripoliitikat uuesti sõnastada ei saa mõistagi erakonnad omapead. Aga sama vähe saaks uus kultuuripoliitika sündida näiteks  loomeliitude juhtide kollektiivse kirjatööna või mõnelt projektikirjutusfirmalt ostetud teenusena. On omamoodi imekspandavgi, et professionaalse kultuuri vallas pole tänaseni tekkinud samasugust ühiskondlikku arvamusplatsi, nagu see on haridusfoorumi (www. haridusfoorum.ee) kujul olemas üle 15 aasta hariduselus. Aga kunagi pole liiga hilja. Keegi teeb kuskil alguse. Kes? Kas? Imekspandav on seegi, kuidas on Eesti vaimuelu  jõudnud sama haavatavasse olukorda, nagu seda oli riigikaitse eelmise sajandi lõpul.   

Iga kord, kui tekkis kuskil „elutähtsas” valdkonnas rahapuudus, sai näidata riigikaitsele kui mõttetusele, mille arvelt raha ära võtta. Avaliku (ja erakondliku) arvamuse muutmine riigikaitse vajalikkuse osas ei juhtunud üleöö, aga see saavutati. 1999. aastal koos valitsuse vahetumisega käivitunud propagandakampaania  keskmes oli üks maagiline suhtarv – kaks protsenti SKT-st. Tegelikult ei ole riigikaitsele eraldatud summad kunagi selle kahe protsendini küündinud, kuid vähemasti pole riigikaitse eelarve enam ka kunagi langenud juhusliku põhimõttelageda ja tagajärge mitte arvestava kärpimise ohvriks.   

Mida suurem hulk inimesi osaleb kultuuripoliitika  väljatöötamisel, seda raskem on jõuda igas alamvaldkonnas selgete ja samas detailsete kokkulepeteni. Mida detailsemaks minna, seda hõlpsamini kipuvad inimeste peas moodustuma segavad pingeread, kas see valdkond on tähtsam kui teine või see isik väärib enamat kui too. Õigupoolest on see ekspertotsuste tasand, asi, mida on Kultuurkapitalis aastaid harjutatud ja sellele ei pea kirjatöös jõudu kulutama. Mis oleks, kui  Eesti kultuuripoliitika aluseks oleks lähiaastatel, nagu riigikaitseski, ainult üks suhtarv. Et mitte ülearu originaalitseda, siis pakun, et see võiks olla kaks protsenti SKT-st. Teiste sõnadega öeldes peaks realiseeruma põhimõte, et „riigikaitse ja kultuuri eelarve on alati võrdsed”. Pole ju palju küsitud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming