Kaksikkirves: Igaüks on pealik

Hasso Krull

  Kanada antropoloog Richard Borshay Lee kirjeldab oma tuntuimas raamatus “The Dobe Ju/’hoansi”, kuidas ta Loode-Botswanas bušmanite juures elades püüdis kord kindlaks teha, kes on õieti hõimu pealik. Kuna bušmanite ühiskondlik korraldus on üsna keerukas, tuli tal läbi käia hulk väikesi kimpkondi (nn bands), enne kui talle näidati meest, kes paljude meelest vääris pealiku nime. Kui Lee aga mehega juttu tegi, reageeris see niisugusele tiitlile “üllatuse, jahmatuse, umbusu ja naeruga”. Pärast Lee otsekohest küsimust, kas bušmanitel siis ei olegi pealikke, sai ta ometi sama otsekohese vastuse: “Muidugi on meil pealikud olemas! Tegelikult me kõik oleme pealikud. Igaüks meist on iseenda pealik!”

Selline vastus võib tunduda liialdusena; pealegi on teada, et valgete sissetungi algusaegadel lõid mõned bantude naabruses elanud bušmanid tsentraliseeritud kuningriike, kus polnud vähematki kahtlust, kes on kuningas. Kui aga tunda lähemalt nomaadlike bušmanite kogukonna struktuuri, saab selgeks, et teisiti olekski raske selle toimimist ette kujutada. Bušmanite ühiskonna algelement on meie tuumperekonna sarnane perekond, need perekonnad võivad omakorda liituda mitmest perest koosnevateks pererühmadeks. Teise astme kihi moodustavad kimpkonnad, kes elavad mõnda aega koos umbes samamoodi nagu eesti vana külakogukond. Pärast iga-aastast rännet moodustub kimpkond uuesti, kuid vahepeal võib see majanduslikel põhjustel kuuluda suuremasse kobarkonda. Kõigele sellele lisandub üksikisikute vaba liikumine. Mitmepäevaseid rännakuid võetakse tihti ette lihtsalt sugulaste ja sõprade külastamiseks, kuid samuti võib mõni perekond kolida teise kimpkonda, muutes kogu oma senist rännutrajektoori. Niisugune vabadus ja liikuvus on tõepoolest võimalik vaid siis, kui igaüks on iseenda pealik.

Mõned antropoloogid (näiteks Alan Barnard) on nimetanud sellist ühiskonda “anarhismiks Kropotkini mõistes”. Määratlus tundub tõesti õigustatud. Eks ole ju kõige anarhistlikum ühiskond see, kus igaüks on pealik? Nii oleks anarhismi kõige õigem seletada juba etümoloogilisest vaatepunktist. Kuigi anarhismile on XIX sajandist külge kleepunud üksildaste “pommipanijate” loodud maine, ja kuigi Pierre Joseph Proudhon võttis selle mõiste kasutusele ennekõike poleemiliselt, peaks sõna põhitähendus siiski olema “ainuvõimu puudumine”, s.t niisugune kogukondlik korraldus, mis ei põhine allutamisel ja allumisel.

Kirjutan seda kõike sellepärast, et paremini teadvustada tõsiasja: Eestis on viimaks ometi tekkinud iseseisev ja tõsiseltvõetav anarhistlik liikumine. See ei ole lihtsalt õllejoomine ja pungipanemine, vaid maailmavaateliselt põhjendatud kooslus, kus ideed on tasakaalustatud ja ühiskondlik programm ühtib otsese tegevusega. Ehk nagu kirjutas Mario Laul 20. oktoobril Delfi Interneti-portaalis: “Tihtipeale kujutatakse anarhiste ette vägivaldse seltskonnana ning lisatakse müüt anarhiast kui kaosest. See on aga valearusaam. Anarhism on konstruktiivne maailmavaade, mis kätkeb konkreetseid ettepanekuid tegevuseks… Anarhistid taotlevad riigi asendamist organisatsioonide võrgustikuga, kus võim oleks detsentraliseeritud. Esindusdemokraatiasse ei usuta, sest delegeerides oma otsustamisõiguse poliitikutele, antakse see vähemuse meelevalda.”

Et noortel anarhistidel on tõsi taga, kogesin teisipäeval George Bushi välispoliitika vastasel meeleavaldusel, mille oli korraldanud anarhistlik liikumine PunaMust. Seda hästi ette valmistatud meeleavaldust pole meie meedia küll ammendavalt kajastanud, aga vähemalt liikumise olemasolu on laiemalt teatavaks saanud. Nagu selgub leheküljelt www.punamust.org, on PunaMust vägivallatu, apoliitiline ja otsest demokraatiat pooldav hajus rühm, Proudhoni ja Kropotkini klassikalise anarhismi vaimus. Ühes leheküljel leiduvas anonüümses kirjutises on muuhulgas öeldud: “Anarhism on nii positiivne kui negatiivne. See analüüsib ja kritiseerib praegust ühiskonda, kuid pakub samal ajal välja visiooni potentsiaalsest uuest ühiskonnast, ühiskonnast, mis rahuldaks inimeste teatud vajadusi, mida praegune ühiskond ei suuda või ei taha rahuldada.” Ma ei tea, mida arvavad sellest noored anarhistid, aga mulle on oluline teada, et selline ühiskond polegi utoopiline. Õigupoolest on see üks vanemaid ja läbiproovitumaid inimeste kooselu viise. Antropoloogide kirjeldatud bušmanite elukorraldus annab selle kohta vaid ühe näite. Selline kooselu vorm, kus isiklik vabadus tihedalt põimub vastastikuse abiga, kaldub paratamatult taastuma, kui ühiskonda seesmiselt lõhkuvad jõud on ületanud loomuliku taluvuse piiri. Eestis on see kahtlemata juba juhtunud. Jääb loota, et taastumise protsess kulgeks võimalikult katkematult: selle pika tee lõpus kumendab muistne nägemus, kus eeskujud on küll olemas, kuid lõppkokkuvõttes on igaüks iseenda pealik.