Kaksikkirves: Kas loom on inimese vaenlane?

Hasso Krull

  Kunagi lapsena matkasin isa-emaga Hiiumaal. Oli suvi ja me olime suurest teest eemal. Taevas oli pilvine ja ma ei mäletagi, millal kuskilt õhust hakkas kostma imelikku hala ja huilgamist. Üleval tiirutas päris palju kajakaid, aga nende kiljumise mattis üks teine heli, mida ma varem polnud kuulnud – nagu oleks üks suur loom olnud õudses surmahädas. Veidi aja pärast nägin enda ümber hulka väikesi puure. Puurid olid täis rebaseid, kes lõugasid, klähvisid, hüppasid edasi-tagasi ja püüdsid terasvõrku hammustada. Kõigi nende häältest kokku sündiski kummaline heli, millele lisandusid kajakad, kes üritasid varastada rebastele toodud kala.

Olin alles laps ja arvasin, et tegu on mingi ootamatu häirega: ehk oskavad ema ja isa midagi ette võtta. See pidi olema ajutine, sest nii õudset häält võisid loomad teha ainult erakorralises olukorras. Aga miks polnud farmis liikumas ühtegi inimest peale meie? Uitasime mõnda aega puuride vahel. Kole kisa ei lakanud hetkekski, ja see kajas ikka veel kõrvus, kui olime jõudnud farmist juba päris kaugele. Kogu see kogemus oli kuidagi ebareaalne ja ma kahtlesin kaua, kas midagi sellist oli tõepoolest olnud. Kuid vähehaaval hakkasin aru saama, et selles paigas oligi hädakisa tavaline asi. Rebased olid hädas kogu aeg, sünnist surmani, ja võib-olla just selle õudse lärmi pärast polnudki kohal inimesi.

Seda episoodi olen viimasel ajal meenutanud, jälgides ajalehtedes või telekas toimuvaid arutlusi loomakaitse teemadel. On veider, kuidas täiskasvanud inimesed sööstavad ülepeakaela diskussiooni, tundmata vähemalgi määral selle tausta ja püüdmata isegi mõista probleemi tuuma. Tarkade nägudega onud, kes varbaküüntest juuksejuurteni pakatavad rohelisest ilmavaatest, seletavad tähtsalt, et plastik ei kõlbavat süüa ja et metsas hävitavat suured loomad kogu aeg väiksemaid. Tänapäeva naha- ja lihatööstus olevat muudest tootmisharudest hoopis keskkonnasäästlikumad, sest nad järgivad esivanematelt päritud traditsioone. Ja üleüldse, Eesti karmis kliimas külmub kohe surnuks igaüks, kes enne kodunt väljaminekut nägu hülgerasvaga kokku ei määri ja, tähelepanu-tähelepanu! kellel pole paksu karusnahkset kasukat.

Sõrm osutab kuule, aga loll vaatab sõrme. Loomakaitse on tõepoolest lai valdkond, mille osi on esmapilgul raske omavahel siduda. Nagu võib lugeda eestikeelselt saidilt http://loomadvabaks.org, puudutab see ühelt poolt loomkatseid (tarbekaupade, ravimite ja sõjatehnika tootmiseks, samuti õppevahendina) ning teiselt poolt farmiloomade elutingimusi; omaette kategooria on meelelahutustööstus. Suurt hulka farmiloomi kasvatatakse niihästi liha- kui nahaloomadena, kuigi mitte kõiki, neile lisanduvad villa- ja karusloomad. Katsete puhul on mõistagi oluline tunda alternatiive, sest ka tavalist kätekreemi ei saa ilma järele proovimata turule lasta. Selgub, et alternatiive on üle neljasaja, mis tänapäeva arstiteaduse puhul küll polegi väga ootamatu. Mis puutub liha, naha või villa tootmisesse, pole siin vaja enam midagi leiutada – iga talumees teab, kuidas seda vanasti tehti. Kahjuks pole tänapäeva suurtööstusel nende traditsioonidega midagi pistmist.

Paljusid ehmatab eemale loomakaitsjate võte boikoteerida kaubamärke või koguni teatavat tüüpi tooteid. Nii ei saa nad süüa liha, juua piima, kanda nahka ega isegi villa, välja arvatud muidugi juhul, kui see tuleb healoomulisest allikast. Ja see healoomuline allikas saab olla ainult tubli talupidaja, kes oma loomi hoiab. Kuna aga selliseid talupidajaid on praegu jäänud väheks, soovitatakse süüa taimetoitu ja kanda kunstlikke materjale. Niisugune mõte ajabki ihukarvad püsti mõnedel aktivistidel, kes kähku unustavad kõik, mis on teada liha- ja nahatööstuse energiakulust ja reostusest. Kibekiiresti jõutakse totra järelduseni, et loomakaitsjad õhutavat takka naftapumpamist ja keemiatööstust! Ometi on vaja tutvuda vaid paari Interneti-saidiga, et saada aru boikoti tõelisest eesmärgist. Loomakaitse põhimõtted on rohelise elukäsitusega hästi kooskõlas, pealegi jälgivad loomakaitsjad keemiatööstust erilise hoolega, sest just seal tehakse kõige rohkem rutiinseid ja tarbetuid katseid.

Muidugi tekitab boikott eemalseisjas parasjagu segadust. Kui mul on villane kampsun ja nahksaapad, kas ma siis olengi paugupealt loomapiinajate leeris? Kas poleks õigem distantseeruda liikumisest, millega ma niikuinii täies ulatuses kaasa minna ei suudaks? Sellised küsimused on mõistlikud ja neile ei saa anda ühekordset ja lihtsat vastust. Boikoteerimine pole eesmärk, vaid ainult vahend seadusliku muutuse saavutamiseks. See aitab probleemi püsivalt teadvustada ja võib mõnel juhul otseselt mõjutada tootjaid. Tõsi, kogu hävitava ja piinava suurtööstuse nihutamiseks sellest veel ei piisa. Kuid kuskilt peab muutus algama. Eks ilmu ka kõva jääkihi peale kõigepealt vaevumärgatavad praod?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming