Kaksikkirves: Lähme merda pühkima

Hasso Krull

  Meie vanade laulude seas on üks, kus laulik kutsub teisi endaga kaasa, et koos minna luudadega merd pühkima. Mõned sellised laulud on pikemad, mõned lühemad. Kõige napim võib koosneda paarist lausest:

Lähme merda pühkimaie,

mereäärta äigamaie,

pühime pühked meresse,

saadame laastud laine’eie!

Vesi viib pühked Viruje

virulaste veeretada,

harjulaste arvatagi. (Haljala, 1890)

Selline kujutluspilt paneb tänapäeval kõvasti kukalt kratsima. Milleks pühkida merre rannas vedelevaid “laaste”, et vesi need mujale kannaks? Ja miks peaks need huvitama harjulasi või virulasi, nii et need pühkeid lausa “veeretaksid” ja püüaksid neist midagi “arvata”? Veidi pikemates lauludes võib asi olla veel imelikum: seal on luuad kuldsed ja luuavarred hõbedased, merelt pühitud pühked pannakse põlle sisse ja viiakse karjaaeda või põllule. Pühetest hakkab kõik vägevasti kasvama ja kirst saab “kiilutud rahaga”, nagu on öeldud ühes Viljandi laulus.

Mis pühked need on? Lauludes jääb ebaselgeks isegi see, kas “pühkimine” toimub ainult rannas või ka avamerel. Ebatavalised tööriistad ja pühete kosmiline mõju tekitavad aga kahtluse, et siin ei ole tegemist tavalise merega (samasugust laulu on lauldud ka sisemaal). Mida “merepühkimine” õieti tähendab ja milline võiks olla laulus kirjeldatud sümboolse toimingu eellugu?

Selgub, et sama küsimust on kunagi teisest vaatenurgast puudutanud Kaarle Krohn raamatus “Kalevala runode ajalugu” (1903). Ajades “Kalevalas” leiduva loomislaulu jälgi, oletas Krohn tollal, et see on tekkinud Lääne-Eestis ja rännanud sealt Ingeri kaudu Soome. Eestis teatakse seda kui laulu “pääsukesest” või “kirjust linnust”, kelle väljahautud poegadest saavad taevakehad (s.t munadest koorub universum). Ingeris leidis Krohn aga kummalisi teisendeid, kus lind kõigepealt otsib merelt mätast, et puhata ja pesa teha; pärast mätta leidmist ta muneb, aga tuul veeretab munad vette. Nüüd lendab “pääsuke päevalind” sepa juurde, paludes, et see teeks talle raudse reha vasksete piidega: seejärel rehitseb ta läbi kogu mere, leiab munade tükid ja loob nendest universumi.

Krohn arvas, et rehitsemine on loomislaulule lisatud hiljem. 1932. aastal ilmunud lühiülevaates “Kalevala eepiliste laulude teejuht” väidab ta koguni, et Ingeris olevat kokku sulanud kaks täitsa erinevat laulu – üks neist olnuvat Eesti ja teine Soome algupära. Merepühkimise laule ei ole Krohn loomisloo juures maininud, kuigi ta võis neid teada; ilmselt pidas Krohn rehitsemist liiga kõrvaliseks ega püüdnudki leida sellele sarnanevaid motiive mujalt.

Ometi on mere “rehitsemine” ja selle “pühkimine” sümboolselt väga sarnased toimingud. Veel enam, kuna tegemist pole igapäevase, vaid müütilise kogumistööga, võib seda sisuliselt pidada üheks ja samaks aktiks. Merepühkimine on sel juhul lihtsalt vanadele lauludele iseloomuliku vihjelisuse ja kokkusurutuse näide: kosmoloogiline motiiv antakse justkui möödaminnes, ilma selle tuuma täpsustamata. Seda kinnitab ka tõsiasi, et merepühkimise laulu on alatasa esitatud teiste müütiliste laulude, eriti loomislaulu sissejuhatusena (vt Eesti rahvalaulud, IV. Eesti Raamat, 1974, lk 93 ja 168).

Kuigi laulu usundiloolist tausta tänini ei teata, võib siit järeldada, et merepühkimine on mis tahes uue alguse sümbol: see on kosmiliste vägede koondamise ja uuesti käikulaskmise laul. Loomisvägi pühitakse või rehitsetakse ühte punkti või pesasse (nt koguja põlle sisse) ja viiakse sinna, kus seda on kõige rohkem vaja – või siis saadetakse sõnumina edasi teistele (virulastele ja harjulastele jne). Seesugust merepühkimist ei teostatud ilmselt kunagi reaalselt, vaid tegu on kosmilise toimingu müütilise arhetüübiga. Nii nagu reaalne pääsuke ei saa pihku võtta reha, ei olnud ka “merepühkijatel” kullast luuda, mida saaks tänapäeval eksponeerida muuseumis. Siit edasi minnes võime omakorda öelda, et niisugune luud ei sobikski muuseumi – ta on täiesti töökõlblik praegugi ning ainult ootab merepühkija kätt.

See tähendab, et tänapäeva Eestiski ei peaks rahvas tingimata soovima üksteisele head uut aastat. Sama hästi võiksime soovida head merepühkimist, mis väljendaks sedasama sisu müütiliselt ja metafoorselt. Neile, keda huvitavad rohkem kaugemad ida- või lõunapoolsed kultuurid, võiks võrdluseks pakkuda loo mulla Nasreddinist, mille on 1987. aastal pärsia keelest vahendanud Haljand Udam: “Mullalt küsiti kord, kuhu saab vana kuu, kui uus luuakse. “Vana kuu lõigatakse tükkideks ja need pannakse tähtedeks,” vastas ta.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming