Kaksikkirves: Püha prügimägi

Hasso Krull

  Meie tsivilisatsiooni üks silmapaistvamaid erijooni on teatavasti prahi ja jäätmete tohutu hulk. Rämpsu toodetakse nii palju, et kui seda kõike mingis kujuteldavas tulevikus uuriksid muinasteadlased, oleks nende ülesanne ebamugavam kui tänastel arheoloogidel. Materjali nappuse asemel rõhuks neid selle üleküllus, paljude esemete silmanähtav tarbetus. Väljakaevamised oleksid arvatavasti ka ohtlikud, lõikehaavu ja mürgitusi esineks sagedasti.

Kultuuriloolane Philipp Wolf on leidnud, et prügimägi on tänapäeva ühiskonnas ainuke sümbol, mis inimesi tõeliselt ühendab. “Prügimäed on tsivilisatsiooni varjatud mälestused ehk arhiivid. Kaubad ja päevauudised peavad olema ajutised, et neid saaks kiiresti välja vahetada; seevastu prügi on suhteliselt püsiv. Võiks isegi öelda, et pärast äratarvitamist ja rämpsuks muutumist omandab ebapüsiv toode teatava kestvuse… Peale selle toob prügikast kõik kokku; kui miski on muutunud rämpsuks, ei vaevuta seda enam eristama. Nii sulavad erinevad ühiskonnakihid ja klassid prahi ja jäätmetena viimaks ometi ühte.” (“Modernization and the Crisis of Memory”, Amsterdam, 2002, lk 182) Mürgine ja eemaletõukav prügi on Wolfi meelest ühtlasi vastumürk modernsele mälukriisile, mis inimesed kollektiivsest kogemusest eraldab ja sunnib neid tarbima ühist minevikku muuseumide ning ajalooliste teoste kaudu.

Prügi erilist lumma, nõiduslikku külgetõmmet on ammugi märganud kunstnikud, kes teevad rämpsust igasuguseid imelikke asju. Algmaterjali väärtusetus justkui puhastab loomingulise kavatsuse, toob nähtavale selle ülevuse, transtsendentsuse, säilitades samal ajal paradoksaalse otseühenduse jäätmete maailmaga. See otseühendus mõjub veidi koomiliselt, aga tekitab ühtlasi kõhedust. Tekib omamoodi “püha prügi” efekt: räämas roppuse varjatud jõud pääseb valla ja näitab, et tema numinoosne vägi on suurem kui seni arvatud. See on võib-olla suurem kui inimliku kultuuri enese vägi, sest ei vaja mingit abi ega hoolitsevat kätt.

Tänapäeva linnakeskkonda kuuluvad alati ka inimesed, kes asuvad sellele kõhedusttekitavale alale elama. Alatasa nähakse neid prügikastidest midagi otsimas, välja kiskumas, sorteerimas; nende liigutustes on mingi eriline alistunud ükskõiksus, mis näitab, et neil on prahi maailmaga ainulaadne suhe. Nad liiguvad kuidagi aeglaselt, kummalise sihikindlusega, mida ei määra kellaaeg ega inimsuhted, vaid prügikastide asukoht; nende välimus, kompsud ja iga aastaajaga sobivad riided on tegelikult juba prahiga ühte sulanud. Bussis või trammis kiirgavad nad ekstrakti, milles on ühtaegu tunda kümneid kordi võimendatud inimesehaisu ja ka midagi muud – midagi palju monumentaalsemat. See monumentaalne miski on püha prügimäe hõng, meie tsivilisatsiooni kvintessents.

Prükkarid on modernse ühiskonna kõige seesmisema ja ülevama religiooni preestrid. Nemad teevad vahet seal, kus teised seda enam näha ei taha, ega hooli suuremat eristustest, mis sotsiaalset inimest lõa otsas hoiavad. Olles juba teisel pool elu, ei ole nad ometi ka surnud, vaid toimivad edasi vahepealsete olenditena, viirastuslike saadikutena jäätmete igavesest riigist. Neid jälgides kaob tublil kodanikul esmalt igasugune eluisu, selle asemele tuleb kõrbeva prügi lootusetu ja mürgine kibedus; mõne aja pärast võib aga elutahe tagasi tulla, olles nüüd mitu korda tugevam. See uus elutahe võib suubuda joovastusse, elukülluse otsingusse, kuid ometi ei kao enam meelest päise päeva viirastuste eredad kontuurid.

Püha prügimäe ülevat väge õhkub ka lagunevatest tööstushoonetest, roostetanud masinatest, katkistest autodest ja kõikidest kohtadest või esemetest, mis pärast lagastamist meenutavad möödunut oma mõttetu püsivusega. Isegi vanadele müüridele maalitud värvilised grafitid kuuluvad selle juurde, olles justkui prügi religiooni kirjalik kommentaar või pildiline illustratsioon. Seda kõike on meile väga vaja, muidu ei mäleta me varsti enam sedagi, mida me täna hommikul sõime. Prügi hoiab tänapäeva inimeste maailma koos, ta hoiab seda üleval nagu Atlas. Olgem tänulikud kõigile, kes elavad prügis, prügile, prügina ja prügist. Muidu oleks meil ainult ajalugu, muuseumid, arhitektuurimälestised, turism ja nostalgiline meelelahutus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming